Käes on puhkus ja hommikuti saab magada nii kaua kui süda lustib. Minu uni sai täna veidi peale 9 otsa. Ärkasin üles, panin teiste toa uksed kinni, lülitasin konditsioneeri välja ja toimetasin arvutis blogipostituse kallal. Lisaks on minu ülesandeks pidada arvestust kulude üle ja nende jagamine, tegin ka tabelisse eelmise päeva kulude kanded ära. Tegin endale kohvi, sõin ühe aprikoosi ära ja sõin päevalilleseemneid peale. Kella 10 ajal ärkasid ka Alar ja Viv, kes ütlesid et ka nende uni oli hea. Ka nemad virgusid vaikselt ja tasa ning tegid omakorda kohvi. Kella poole 12 ajal ärkas ka Raivo üles. Plaanisime nii ja naapidi, mina ja Viv tahtsime minna Bulgaaria piiri ääres asuvasse Vama Veche linna, Alar ja Raivo tahtsid Mamaiasse jääda. Lõplikku otsust ei saabunudki.
Riputasin kleidi kappi, et see õhtuseks Constanta vanalinna külastuseks ära kuivaks. Et aega oli, kasutasin ka juhust ja pesin pesu ära, küll see homme hommikuks rõdul ära kuivab. Lisaks pesin puhtaks oma kaitseingli, kes kõik sõidud minuga usaldusväärselt kaasa on sõitnud, kokku umbes 50 000 km.
Et laua peal oli raha vedelemas, tekkis idee, et seame peibutise üles ja jäädvustasime ka selle tõenduseks juhuks kui koristaja plaanib ennast jälle premeerida.
Kella 12 ajal kui kõigi kered olid heledad, vaimud virgunud ning kõik olid valmis hilisele lõunale minema, tahtis koristaja juba tuppa trügida. Otseselt meil koristuse järgi korter ei karjunud, seetõttu tänasime teda viisakalt ja ütlesime, et meil pole tema teenuseid vaja. Peibutis läks seega raisku. Justkui oleks kala õngekonksu otsast ussi ära söönud ilma et õngekork oleks veepinnal värelenud.
Mõni minut hiljem tuli aga meie tuppa hotelli mänedžer, kes ütles, et me peame kindlasti täna hotellist lahkuma. Oot, mis mõttes lahkuma? Me ju küsisime eile kas saaksime jääda veel üheks ööks ja lubati küll. Mõtlesin omaette, et nüüd oleme jälle kodutud. "Ei, siin on tegemist eksitusega ja see korter on juba teistele nädalavahetuseks ära lubatud". jäi mänedžer endale kindlaks. Meile anti asjade pakkimiseks tund aega. Ega siis midagi, hommikusööki tuleb edasi lükata ja asjad kiirelt kokku pakkida. Korjasin rõdult märjad riided kokku, pakkisin nad eraldi kilekotti lootuses, et leiame varsti endale uue öömaja ja saan nad seal kiirelt kuivama panna, sest niisked riided kinnises ja kuumas kohvris... no ei võta head lõhna juurde. Sellega sai ka otsustatud kas minna Vama Vechesse või mitte, edasi peame minema niikuinii. Vaatasime kiirelt booking.com lehelt kas seal majutust pakutakse, kasvõi mingisugustki. Et käes on suvehooaeg, puhkuste aeg ja nädalavhetus, polnud seal mitte ühtegi öömaja. Niisama juhuse peale ei tahtnud enam lootma jääda. Rumeenia läänerannikule Constantast 50 km kaugusele jääb ka Mangalia linn ja sinna isegi sai öömaja. Mõeldud tehtud, ratastele. Kell näitab 13:45.
Liiklemine läbi Rumeenia liikluse ei ole kindlasti võrreldav Eesti ja eriti Tartu liiklusega. Kui kellelgi on vaja teha vasakpööret, siis see lihtsalt tehakse, hoolimata liiklusmärkidest või teekattemärgistusest. Selle aja jooksul kui linnast välja sõidame, tuleb meil teed anda kolmele kiirabile. Sel hetkel kui ma ristmikule lähenedes teen vasakpöörderajalt põike parempoolsele rajale, et ristmikul otse sõita, teeb parepoolsel rajal olev auto mu selja tagant vasakpöörde. Üks hetk näen ees peatuses seisvat bussi ja enda ees vasakule keeravat autot, nii bussi taha jäänud auto kui mina saame kenasti ühe sõiduraja sõbtalikult jagatud. Mõnes kohas on tee ääres näha ülekäiguraja ees seismas suurt hulka inimesi, lähemale sõites selgub, et see on ka bussipeatus ning nad ei taha üle tee minna, vaid ootavad bussi. Tähelepanu peab siin ikka jätkuma.
Tunni aja pärast olime üsna sujuva sõidu tulemusel Mangalias. See on punkt kaardil, kus oleme kodust selle reisi jooksul kõige kaugemal, otseimat teed pidi läbi Ukraina on siia veidi üle 2100 km ehk 3 keskmise raskusega sõidupäeva. Küll see maailm on ikka väike.
Õnneks ei ole ka temperatuur tappev, 31 kraadi ja merelt tulev briis loovad sõitmiseks täitsa parajad tingimused. Mida me aga ei leia, on meie hotell, sest aadressi järgi peaksime kuskil tänava peal majutuma. Veidi küsimist, mööda kergeliiklusteid ja kõrvaltänavaid sõitmist, leiame oma hotelli üles. Tegemist on omamoodi sanatooriumi meenutava hotelliga, rattad lubatakse kenasti merepoole avanevasse aeda parkida. Rannapromenaadi ehitus käib täies hoos, kunagi tuleb siis ka palju rohkem turiste (ja raha).
Paigutasime endid tubadesse, riputasin pesu jälle kuivama ja suundusime hommikusöögi otsingutele, millest polnud sujuvalt saanud lõunasöök, vaid lausa õhtusöök. Leidsime jällegi koha, kus menüü ainult rumeenia keeles ja sellest tulenevalt ka hinnatase kohalikele vastav. Söögid olid igas mõttes maitsvad, teenindaja püüdis vajaka jäävat inglise keelt kompenseerida iga ihu rakuga.
Poole viie ajal saime lõpuks randa, sel kellaajal keelduvad kõik endale päevituskreemi peale panemast. See rand meeldib kõigile rohkem - muusika on vaiksem, paremad lood, rannas näeme ainult kohalikke, lastega, koertega, vanaisade ja vanaemadega. Nägime meeleolukaid Rumeenia noorukeid tantsimas ja laulmas. Õlu maksab rannast ostes 4 leid. Siin puhkavad kohalikud, nüüd oleme ka meie õiges kohas.
Õhtul jalutasime koos kohalikega rannapromenaadil, ühes pargis sai parginurka paigutatud puurides turvuda kanade, kukkede, paabulindude ja jänestega. Leidsime rannapromenaadilt ka kena restorani Maritimo, kus terve taldrikutäis mereande maksis 75 leid ehk 17 eurot. Söök on siin praktiliselt poole odavam kui Bukarestis või Constantas, aga maitseb poole paremini.
No comments:
Post a Comment