Rumeenia 13. päev Brasov - Turda

Ärkasin kell 8, sest nägin nii elavat und, et endale tuli ka kohe elu sisse. Et Alar ja Viv olid ka juba ärganud, läksime allkorrusel asuvasse kööki ja sõime hommikust. Varsti tuli kööki ka USAs elav muhe vanapapi ja tegi ka Alariga tutvust küsides, et kas sa oled ka üks neist hulludest eestlastest, kes sõidavad Eestist mootorrattaga Rumeeniasse, käivad saunas ja siis hüppavad basseini. Jaatava vastuse peale andis ta meile välja hullude sertifikaadi. Võtsime seda komplimendina.

Bucarestis oleva Vivi ratta kohta pole ikka veel uudiseid. Alar ootab töökoja avamisaega, et siis kohe Bogdanile kõne võtta ja aru pärida. Sellest sõltub kes, kas ja kuhu poole liikuda ning milliseid otsuseid edasi teha. Mingi hetk peab ikkagi hakkama koju minema, et esmaspäevaks tööle jõuda. Kasutasime ootamisaega kasulikult ning harutasime lahti mu ratta õhufiltri, et vaadata mis korras see on. Samamoodi nagu oli Vivi ratta puhul kahju, et akujuhtmed polnud lahti ja peakaitse polnud läbi, oli ka siin kahju, et õhu kättesaamisega oli rattal kõik korras, sest need kõik on kergelt parandatavad vead. Üha rohkem hakkab tunduma, et tegemist on elektroonikaveaga, kas on näiteks lambdaandur läbi vms. Peaks see siis vähemalt koduni vastu. Samal ajal vahetas Raivo oma tulle läbi läinud lähitule pirni ära, sest Rumeenias ei ole päevasel ajal lähitulede kasutamine kohustuslik. Alari kogenud silm märkas aga Raivo ratta juures veel üht viga, nimelt oli jahutusvedelikku nõutavast oluliselt vähem. See on juba kriitilisem viga, mida ei saa pikalt ignoreerida, mootor lihtsalt jookseks ühel hetkel kokku. Sõitsin oma rattaga lähimad tanklad läbi, sealt saab šokolaadi, Coca Colat, autošampooni ja nahapuhastusvahendit, aga mitte jahutusvedelikku. Raivol tuli idee, et lähme jälle autotöökojast läbi, neil ikka on. Võtsime jälle ette sõidu läbi linna ning abivalmid käed valasid paagi jälle täis, isegi raha ei küsitud. 

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märkanud, et me Raivoga liigume vaikselt kodu poole, Alar ja Viv sõidavad ühel päeval meiega kaasa ja teisel jälle tagasi Bukaresti. Loodame ikka lõpuks kõik koos kodu poole liikuma saada. Kella kahe ajal seadsime suuna jällegi põhjapoole. Brasovist 40 km kaugusel Targu Murese poole oli tee ääres tankla (jälle kahtlane), kus saime jälle paagid täis. Et oli ka joogijanu ja kohe kõrval oli restoran nimega Doripesco, peatusime ka seal, et juua. Kui juua, siis juba süüa ka. Hea kala oli, aivo jäi truuks pasta carbonarale.

Ilm on jälle soojemaks läinud, päike paistab, siin seal on pilved, aga tee on väga hea ja ümberringi on ainult rohetavad mäed. Mida sa hing veel ihkad. Et liigume mööda Karpaatide serva, siis aegajalt viib tee meid mööda sujuvaid serpentiine kõrgemale ümbritsevast ning nautida saab avaraid vaateid ja sisse hingata mägede kosutavat õhku. Kui ainult autosid ja eriti rekkasid vähem oleks.

Meie teele jääb ka Sighișoara linn, mis oli keskajal oluline Rumeenia kuningate keskus, Rooma impeeriumi kaubanduse süda ning Transilvaania olulisemaid linnu. Siin elas eksiilis ka Wallachia vojevood Vlad Dracul, kelle poeg Vlad Tepes sündis siin 1431. aastal. Vlad Tepes oli tuntud oma julmuse poolest, näiteks küpsetas ta lapsi ja andis liha nende emadele süüa ning lõpuks torkas kõik vardasse. Selle mehe tegudest sai inspiratsiooni kirjanik Bram Stoker, kes kirjutas raamatu "Dracula" ning kasutas prototüübina ka Brani lossi, millel ei ole ajaloos tegelikult Vlad Tepesiga mitte mingit pistmist. Aga miljjonid turistid käivad seda Brasovi lähedal asuvat lossi vaatamas.

Meie kohvrites nii palju ruumi ei ole, et sinna oma joped ja kiivrid ära mahutada, aga linna me neid ka kaasa ei võtnud. Mis me nendega siis tegime? Astusime sisse ühest uksest, kus arvutivirnade vahel istus üks poiss ja küsisime tema käest luba oma asjad sinna hoiule jätte. Ta oli lahkesti nõus. Tagasi tulles saime need kenasti kätte, raivo jope rippus ratta kohvri küljes ja võti koos kohvrivõtmega olid ratta ees. Parkimisonu ei olnud meile algul parkimiskviitungit andnud, kuid linnast välja sõites avastasin selle tulegondli vahelt. Kviitungi nõudmine ostja poolt on siin riigis üks peamisi viise rohujuure tasandil korruptsiooniga võitlemisel.

Seal olles saame Alari ja Vivi käest teada, et täna kolmapäeval ratast kätte ei saa, Bogdan viis täna! generaatori teise mehe kätte remontida, sest eelmine mees polnud seda alates eelmisest neljapäevast mitte kättegi võtnud. Loogilise arvestuse tulemusel suudame me Rumeenia piiri äärest pikkade päevadega koju sõita kahe päevaga. See tähendab, et Bukarestist piirini liikumiseks oleks vaja ka üht päeva, nii jääbki järgi üks päev, mida kannatab veel oodata selleks, et vältida ratta muul viisil kojusaatmist. Seda siis aga lootuses, et see generaator ikka saab homseks korda. Õnneks võtsid Alar ja Viv ette reisi Sfinksi juurde, kuhu ma eile juurde ei saanud. Vähemalt mingitki vaheldust Bukarestile. Õhtuks plaanisid minna tagasi Anu ja Dani juurde, kus Dan lubas lohutuseks pitsat teha.

Kell kaheksa jõudsime Turdasse. Loodame, et homne päev toob selgust ja häid uudiseid.