Rumeenia 6. päev Sibiu - Bukarest

Transfăgărășan on Karpaatia mäestiku lõunaosas asuv 90 km pikkune Transilvaaniat ja Wallachiat ühendav tee. See ehitati 1970 - 1974. aastal Nicolae Ceaușescu soovil peale Nõukogude Liidu rünnakut Tšehhoslovakkiale, kindlustamaks sõjaväele juurdepääsu üle mägede.

Motoreisijate esmane sihtkoht Rumeeniasse reisides on enamasti just see tee. Meie tänane teekond üle Bukaresti Constantasse viis ka üle selle tee. Minu reisi kõige suurem soov oli seda teed läbi sõita.
Kuigi Sibiust Bukaresti on lühimat teed pidi ainult 250 km ja kiiret meil kuskile ei olnud, ärkasime täna vara, et kell 8 ratastel olla. Sellel oli peamiselt kaks põhjust. Esiteks et vältida mägedes  liigset liiklust ja teiseks et sõita veel mitte väga kõrgele tõusnud temperatuuriga.

Hommikusööki meile hotellis ei pakuta ja linna peale sööma minek oleks meilt väärtuslikku aega röövinud, seetõttu hüppasime tühjade kõhtudega ratastele ja võtsime suuna mägede poole. Ka  mu Dorsikul oli kõht tühi, sellega saime jälle kaks vajalikku tegevust ühendada. Üsna pea leidsimegi tankla ja Subway, tankisime ennast ja rattad täis. Näeme mitmeid rattaid tanklas tankimas ja sama tee poole suundumas.

Karpaatide lõunapoolse osa kõige kõrgemad tipud juba paistavad.

Varane ärkamine õigustas ennast igati ära, liiklus ei ole väga tihe, aga samas sõitjaid ikka on. Altpoolt tõustes ei ole teed väga hea kvaliteediga, mistõttu tuleb kurvi trajektoori valimisel arvetsada ka aukudega ja lapitud asfaldiga, kohati ka killustikuga, mis rehvide pidamisele just hästi ei mõju. GPS näitab mõnusalt kurvilisi teid.

Üles jõudes võtsid meid vastu reisiraamatutest tuttavad vaated ja tundsin ära selle vaate, mis juba talvel seatud minu tööarvuti taustapildiks. Lõpuks oleme siin, endalgi on raske uskuda. Kõik asjad on võimatud kuni need on tehtud.

Ahmisime hinge kosutavatest vaadetest täis ja asusime edasi liikuma. 

Meie tee viis ka mööda Vidraru järvest, mis tekkis 1965. aastal Argesi jõe peale ehitatud tammi tulemusel. Järve põhja jäi ka küla. Asudes mägede vahel 830 meetri kõrgusel on järv 10,3 km pikk ja 1,4 km lai. Maaaluse hüdrojaamaga toodetakse selle järve abil elektrit. Tee viib üle tammi.

Kella 15 ajal jõudsime Bukaresti, väljas on 33 kraadi. Liiklus on tihe, foore palju ja higi voolab mööda selga alla. Rataste ventilaatorid puhuvad seismisel ajal lisaks ka ratta jahutusest tulevat kuuma jalgade peale. Korra läheb mõte pükste sulamistemperatuuri peale, tundub et peavad vastu.

Kui meie ööbimiskohani on jäänud veel 1 km, jäi Vivi ratas seisma ja keeldus edasi sõitmast. Ei tea kas asi on nüüd generaatoris, pingeregulaatoris või kas jahutusventilaator üldse töötab? Kohe tuli meile 2 mootorratturit appi. Üks oli nõus kõike tegema: ratta hääli kuulama, garaaži viima, lükkama, mida iganes, et meid aidata. Proovisimegi käima lükata, korra läks käima, aga siis suri uuesti välja. Lükkasime rattad vilusse, liiklus on kiire, aga õnneks rattad tee ääres palju ruumi ei võta ja kohalikud oskavad sellega arvestada. Lülitasin viimase rattana ka ohutuled sisse, sama püüdis teha ka Alar, aga ohutulede nupp lihsalt vajus läbi armatuuri. Tõenäoliselt on päike ja kuumus lisaks Vivi rattale ka Alari ratta plastmassi kallal närimas käinud. 

Peale 15 minutit rataste jahutamist õnnestus Vivi ratas käima saada. Kasutasime strateegiat, et ma sõitsin ette, et GPSi järgi sihtkohta jõuda juhuks kui Raivo ja Alar Vivi ratta käima saavad ja siis nad sõidavad Alari GPSi järgi kohale. Strateegia õnnestus. Saime öömaja kätte, vahetasime Versyside akud tagasi ja võtsime suuna soovitatud töökoja juurde, sest see on veel tund aega avatud.

Töökoda nimega Moto Adi ei olnudki väga kerge leida, õnneks on inimesed nii abivalmid, et juhatavad sõidu pealt juba suuna kätte kui näevad, et mootorratturid tulevad.

Juhataja kutsus meid kohe jahedasse garaaži ja andis toolid istumiseks. Kohe tuvastati rattal ka viga, generaator on läbi. Märkame ise, et õnneks ventikas käib ringi. Selgub, et uue tellimine võtab 2 nädalat aega ja maksab 500€, olemasoleva remontimine aga maksab 100€ ja võtab aega 3-4 tööpäeva. See tähendab meie jaoks, et see saaks heal juhul valmis teisipäevaks ja ülejäänud Rumeenia asvastamiseks jääb napilt aega, sest hiljemalt reede hommikuks peame Rumeenia piiril tagasi olema kui tahame mõistliku tempoga tagasi liikuda. Samas saame korralikult ennast välja puhata ja ei rabele ringi, nö eestlase sunnitud puhkus. Jätame pika kaalumise peale ratta sinna, ehk leiab ta kellegi, kes teeb selle kiiremini ära ja ehk saab juba kiiremini valmis. Ärme ette üle muretse, tegeleme sellega siis kui see mure käes on.

Tagasi jõudes oli väga hea avastada külmkapist külmad joogid, aprikoosid ja arbuusi. Tubli Raivo on poes käinud, aga ise on magama jäänud. Kosusime, värskendasime end ja suundusime maailma suuruselt 2. valitsushoonet vaatama, ainult USAs asub Pentagon on veel suurem.

Suundusime vanalinna öömaja peremehe poolt soovitatud kohti otsima. Valik langes Caru` cu Bere nimelisele kohale ja me ei pidanud seda kahetsema, sest söögid olid väga head.

Peale õhtusööki koju naastes avastasime vannitoast 5 prussakat, kelle me kahjutuks tegime. Kui Viv hakkas tekki tekikoti sisse panema, avastas ta kõige suurema teki seest. Saime selle prussaka aknast väljaviskamisega ka lõpuks hakkama. Head ööd!