Kolmapäeva õhtul viisime Vivi ratta Bukarestis töökotta, mida soovitas meile tänaval appi rutanud võõras poiss. Kaalusime seal kohalike nõuandeid kuulates ühte ja teist pidi, ega meil muud üle ei jää kui neid uskuda ja usaldada. Valikuid oli mitu, aga otsustasime, et jätame ratta kuni teisipäevani sinna, selle ajaga saavad nad oma sõnul generaatori remonditud küll.
Neljapäeva lõuna ajal viisime kohvrid järgi, kuid vastupidiselt eelmisel päeval saadud infole garaažis kedagi ei olnud. Riputasime siis asju täis lahtised kohvrid Bukaresti äärelinnas asuvate garaažide ees seisva ratta külge. Vahetasime töökoja juhataja Bogdaniga telefoninumbreid ja leppisime kokku, et helistame talle reede õhtul veel üle, et küsida kuidas edenenud on ega alternatiive tekkinud pole. Kõik hea. Otsisin nende Facebooki lehte, aga ei leidnud. Googeldasin ka, aga otsing ei andnud tulemust.
Reede pärastlõunal Bogdan telefoni vastu ei võtnud. Ehk helistab tagasi. Ei helistanud. Nii mitu korda. Võibolla ta sõitis juba ka Constantasse puhkama ja on põhimõtteline mees, kes hoiab töö ja puhkuse selgelt teineteisest eraldi. Helistame ta paarimehele, kes ühe ime korral oleks saanud meile laupäeval ratta kätte anda, ka tema ei vasta.
Laupäeval helistas Alar veel mitu korda, keegi telefonile ei vasta, Paar tekstisõnumit ei aita ka kontakti saada. Kahtluseussid poevad juba naha alla, püüame positiivselt mõelda. Ega kohapeale minek ka ei aita, nädalavahetusel on nad suletud. Alar juba mõtleb kõige halvemate stsenaariumite peale, Viv pakkub, et ehk nad ongi pikaldased, ma pakun, et ehk on tal telefoniga mingi probleem, et ei saa helistada. Alar helistas õhtul kella 21 ajal sellele poisile, kes meile tänava appi tõttas ja seda töökoda soovitas. Too poiss oli nõus kohe ise Bogdanile helistama ja kellegi töökoja juurde vaatama saatma, noh et kas ratas näiteks on veel alles. Varsti tuli sõnum, et ratas saab esmaspäeval valmis.
Pühapäeval proovis Alar veel paaril korral Bogdani kätte saada, aga ei mingit kontakti. Mis seal siis ikka, tuleb esmaspäeval kohale minna, sest siis nad peaks ikka mingi hetk seal olema ja saab näha, mis sellest rattast saanud on.
Saime üle hulga aja korralikku hommikusööki ehk omletti. Eile õhtusest sõbralikust perenaisest on täna hommikuks saanud hajevil tujukas perenaine. Alar tegi nende internetiühenduse korda, ehk läheb tuju perenaisel päeva peale paremaks.
Kui enne oli häda, et on liiga palav, siis täna on ilm juba nii jahe, et tuleb riideid rohkem selga panna. Kella 10 ajal näitab, et väljas on 18 kraadi ja kuni silmapiirini on näha vaid pilvi. Kas saab veel halvemaks minna?
Kui enne oli häda, et on liiga palav, siis täna on ilm juba nii jahe, et tuleb riideid rohkem selga panna. Kella 10 ajal näitab, et väljas on 18 kraadi ja kuni silmapiirini on näha vaid pilvi. Kas saab veel halvemaks minna?
Vaatasin kaarti ja arvestasin, et mis võiks veel mahtuda meie teekonnale. Sisestasin võimalikud sihtkohad GPSi, juhuks kui need meie teekonnale jäävad. Üllatuslikult oleme paljudesse kohtadesse jõudnud, samas on veel ka väga palju nägemata, sest Rumeenia on pindalalt viis korda suurem kui Eesti.
Meie ühine teekond, mida oleme viimased 10 päeva hommikust õhtuni ühiselt koos käinud, katkeb täna hommikul. Magura öömaja tee otsas keeravad Alar ja Viv oma ratta paremale Bukaresti poole viivale teele ning meie kaks ratast vasakule Brasovi poole. Kõik need ühised hommikusöögid ja vahelejäänud lõunad ning hiliste õhtutundideni veninud jutuajamised klaasikese õlle ääres. Kõik need ühised ootamatused liikluses, kus Alar on taganttulijaid ees ootavatest takistustest teavitanud või aidanud möödasõite planeerida ning meil on selle tõttu kergem olnud. Kõik need ühised tankimised ja mure selle pärast, et Dorsik ei jõua tanklani. Kogu see higi, mis me oma riietesse selle aja jooksul koos oleme higistanud... Tuleb hakkama saada, sest ehk saab Vivi rattas peagi korda ja saame juba sama sõbralikult ja mõnusalt oma reisi neljakesi neljal rattal jätkata.
Meie kahe ratta tee viis üle mägede, mööda jõgedest ja järvedest, läbi külade. Ikka näeme siin seal hobuvankreid, mille ees pisem kõrb hobune ja vankris päikse käes kuldpruuni jume saanud sõitjad. Kust nad tulevad ja kuhu nad sõidavad, ei ole aimugi, ehk on lihtsalt enda liigutamiseks. Vaated on ilusamast ilusamad, aga kohta, kus peatuda ja pilti teha alati ei leiagi. Gura Siriuluis peame paisjärve kohal kõrguva tee ääres kinni, kus kasutan võimalust riidesse panna, sest väljas on veel jahedamaks läinud.
Meie ühine teekond, mida oleme viimased 10 päeva hommikust õhtuni ühiselt koos käinud, katkeb täna hommikul. Magura öömaja tee otsas keeravad Alar ja Viv oma ratta paremale Bukaresti poole viivale teele ning meie kaks ratast vasakule Brasovi poole. Kõik need ühised hommikusöögid ja vahelejäänud lõunad ning hiliste õhtutundideni veninud jutuajamised klaasikese õlle ääres. Kõik need ühised ootamatused liikluses, kus Alar on taganttulijaid ees ootavatest takistustest teavitanud või aidanud möödasõite planeerida ning meil on selle tõttu kergem olnud. Kõik need ühised tankimised ja mure selle pärast, et Dorsik ei jõua tanklani. Kogu see higi, mis me oma riietesse selle aja jooksul koos oleme higistanud... Tuleb hakkama saada, sest ehk saab Vivi rattas peagi korda ja saame juba sama sõbralikult ja mõnusalt oma reisi neljakesi neljal rattal jätkata.
Meie kahe ratta tee viis üle mägede, mööda jõgedest ja järvedest, läbi külade. Ikka näeme siin seal hobuvankreid, mille ees pisem kõrb hobune ja vankris päikse käes kuldpruuni jume saanud sõitjad. Kust nad tulevad ja kuhu nad sõidavad, ei ole aimugi, ehk on lihtsalt enda liigutamiseks. Vaated on ilusamast ilusamad, aga kohta, kus peatuda ja pilti teha alati ei leiagi. Gura Siriuluis peame paisjärve kohal kõrguva tee ääres kinni, kus kasutan võimalust riidesse panna, sest väljas on veel jahedamaks läinud.
Riiete lisamine tasus ennast igati ära, sest lisaks sellele et temperatuur langes, hakkas üsna pea ka vihma sadama või oli see vastupidi, igatahes hakkas külm. Pakkusin Raivole võimalust sõita eespool ja kurve nautida, sest minna oli veel 55 km otse ja teekonda polnud vaja kaardil jälgida. Ühel hetkel märkasin jälle ilusat pilve kahe mäe vahel ja palusin Raivol peatuse teha. Just siis ilmus tee äärde erakordselt lai teeriba ja järgmisel hetkel oli Raivo ratas juba pikali mudas. Diagnoos: esiratta sattumisel mudasele libedale pinnasele kaotab kogu ratas momentaalselt tasakaalu. Vaade mägedele oli ilus, sihtkohta oli jäänud 19 km.
Kella 15 ajal jõudsime Brasovisse Anu ja Dani juurde, kes peavad küalistemaja La Despani. Siin ei ole ainult sõbralik ja külalislahke pererahvas, vaid Anu on ju ka eestlane. Anu läks 1994. aastal Saksa kruiisilaevale kontoritööle. Samal laeval töötasid ka Dan ja tema tüdruksõber. Kui Dan oma tüdruksõbrast lahku läks, leidsid nad koos Anuga, et neil oleks täitsa ühiseid asju ajada. Nii tulid nad laevalt ära siia Dani vanaema majja elama. Praeguseks on nad tuttavad olnud 17 aastat, siin elanud 15 aastat ja abielus olnud sellest 12. Neil on kaks last, kellele nad püüavad võimaluste piires anda hea hariduse. Ülikoolis tekkivad suhted on Rumeenias kogu edu aluseks. Nende lapsed erakoolis ei käi, sest see oleks liialt kulukas, kuid tavalise kooli kõrvalt võtavad palju eratunde, sest tavakoolis pakutav haridus ei ole nende hinnangul piisav.
Dani sõnul ei olnud enam palju puudu, et see maja oleks Nicolae Ceaușescu režiimi ajal lammutatud, et siia asemele suured kortermajad ehitada. Enne aga jõuti selle maja õnneks Ceaușescu hukata. Kõrvaltänaval on päris palju kortermaju.
Kortermajade ehitamisega tekkis ka hulkuvate koerte probleem, kui varem elasid nad hoovides ja külades, siis korteritesse inimesed enam koeri kaasa ei võtnud. Nii jäidki koerad tänavatele ja kui nad seal vabalt liikusid, siis nad ka vabalt paljunesid. Bukarestis oli mingil ajal kokku loetud 250 000 hulkuvat koera. Nüüd sellega tegeldakse nii, et nad korjatakse kokku ja hukatakse. Ega muud viisi sellega tegelda ei olegi. Sellega sai vastuse ka mu küsimus, miks on teede ääres palju koeri seismas ja teedel pole ma elu sees nii palju hukkunud koeri ja kasse näinud kui siin ühel sõidupäeval.
Alar ja Viviga suheldes selgus, et Bogdan oli Redmotors lehele juba kolmapäeval postitanud pildi kaugelt saabunud küalisest ja telefoni ei saanud ta sellepärast vastu võtta, et tal olid käed mustad... Teine jutt oli ka selle kohta, et ta telefonioperaator piirab väliskõnede tegemist, ju siis ka sissetulevate kõnede vastuvõtmine on keelatud. Kokkuvõttes saab ratta teisipäeva õhtul kätte ja kel Bukarestis rattaga probleem, siis sealt saab ikka abi, lihtsalt see võib kaua aega võtta.
Istusime hliste õhtutundideni Anu ja Daniga nende aias, kus kasvavad lisaks kõigele muule ka Eestist toodud vaarikad. Nautisime nende tehtud koduveini, palinkat ning rääkisime elust Eestis ja Rumeenias. Dan tõi välja huvitavaid vaateid ja oma seisukohti liikluskorraldusest Eestis ja Rumeenias, olukorrast maailmas jne.
Mis mind aga kõige rohkem huvitas olid karud. Väidetavalt elab 50% Euroopa pruunkarudest Transilvaania metsades ja eriti Brasovi ümbruses. Siin ikka on olnud neid kokkupuuteid inimeste ja karude vahel, näiteks üks juhtum oli pingi peale magama jäänud purjus inimesest, kelle karud nahka olid pistnud. Ööseks metsa telkima ei soovita kellelgi jääda kui ei taha karudega kohtuda. Neid saab näha ka karude kaitsealal Zărnești lähedal.
Kui sa aga peaksid kunagi karudega kokku puutuma, siis siin on Paul Mansfieldi 4 reeglit, mida järgida:
1. Kui sa oled kohas, kus on tõenäoline karudega kokku puutuda, siis tee nii palju lärmi, et karud teaksid et sa seal oled, et mitte kogemata ninakuti sattuda.
2. Kui sa siiski satud ninakuti, siis ära kunagi pööra karule selga ega jookse, siis ta kindlasti jookseb sulle järgi.
3. Kui karu sind ründab, siis tõmba oma keha võimalikult kokku ja kata nägu kätega.
4. Loobu reeglitest 1 - 3 kui on kasvõi üks märk, et sa võid jamasse sattuda.
Kella 15 ajal jõudsime Brasovisse Anu ja Dani juurde, kes peavad küalistemaja La Despani. Siin ei ole ainult sõbralik ja külalislahke pererahvas, vaid Anu on ju ka eestlane. Anu läks 1994. aastal Saksa kruiisilaevale kontoritööle. Samal laeval töötasid ka Dan ja tema tüdruksõber. Kui Dan oma tüdruksõbrast lahku läks, leidsid nad koos Anuga, et neil oleks täitsa ühiseid asju ajada. Nii tulid nad laevalt ära siia Dani vanaema majja elama. Praeguseks on nad tuttavad olnud 17 aastat, siin elanud 15 aastat ja abielus olnud sellest 12. Neil on kaks last, kellele nad püüavad võimaluste piires anda hea hariduse. Ülikoolis tekkivad suhted on Rumeenias kogu edu aluseks. Nende lapsed erakoolis ei käi, sest see oleks liialt kulukas, kuid tavalise kooli kõrvalt võtavad palju eratunde, sest tavakoolis pakutav haridus ei ole nende hinnangul piisav.
Kortermajade ehitamisega tekkis ka hulkuvate koerte probleem, kui varem elasid nad hoovides ja külades, siis korteritesse inimesed enam koeri kaasa ei võtnud. Nii jäidki koerad tänavatele ja kui nad seal vabalt liikusid, siis nad ka vabalt paljunesid. Bukarestis oli mingil ajal kokku loetud 250 000 hulkuvat koera. Nüüd sellega tegeldakse nii, et nad korjatakse kokku ja hukatakse. Ega muud viisi sellega tegelda ei olegi. Sellega sai vastuse ka mu küsimus, miks on teede ääres palju koeri seismas ja teedel pole ma elu sees nii palju hukkunud koeri ja kasse näinud kui siin ühel sõidupäeval.
Alar ja Viviga suheldes selgus, et Bogdan oli Redmotors lehele juba kolmapäeval postitanud pildi kaugelt saabunud küalisest ja telefoni ei saanud ta sellepärast vastu võtta, et tal olid käed mustad... Teine jutt oli ka selle kohta, et ta telefonioperaator piirab väliskõnede tegemist, ju siis ka sissetulevate kõnede vastuvõtmine on keelatud. Kokkuvõttes saab ratta teisipäeva õhtul kätte ja kel Bukarestis rattaga probleem, siis sealt saab ikka abi, lihtsalt see võib kaua aega võtta.
Istusime hliste õhtutundideni Anu ja Daniga nende aias, kus kasvavad lisaks kõigele muule ka Eestist toodud vaarikad. Nautisime nende tehtud koduveini, palinkat ning rääkisime elust Eestis ja Rumeenias. Dan tõi välja huvitavaid vaateid ja oma seisukohti liikluskorraldusest Eestis ja Rumeenias, olukorrast maailmas jne.
Mis mind aga kõige rohkem huvitas olid karud. Väidetavalt elab 50% Euroopa pruunkarudest Transilvaania metsades ja eriti Brasovi ümbruses. Siin ikka on olnud neid kokkupuuteid inimeste ja karude vahel, näiteks üks juhtum oli pingi peale magama jäänud purjus inimesest, kelle karud nahka olid pistnud. Ööseks metsa telkima ei soovita kellelgi jääda kui ei taha karudega kohtuda. Neid saab näha ka karude kaitsealal Zărnești lähedal.
Kui sa aga peaksid kunagi karudega kokku puutuma, siis siin on Paul Mansfieldi 4 reeglit, mida järgida:
1. Kui sa oled kohas, kus on tõenäoline karudega kokku puutuda, siis tee nii palju lärmi, et karud teaksid et sa seal oled, et mitte kogemata ninakuti sattuda.
2. Kui sa siiski satud ninakuti, siis ära kunagi pööra karule selga ega jookse, siis ta kindlasti jookseb sulle järgi.
3. Kui karu sind ründab, siis tõmba oma keha võimalikult kokku ja kata nägu kätega.
4. Loobu reeglitest 1 - 3 kui on kasvõi üks märk, et sa võid jamasse sattuda.
No comments:
Post a Comment