Gruusia 20. päev (08.08.2014)

Viimane päev, täna jõuame koju. Kella 6st kui veel väljas veidi hämar oli, hakkasime kodupoole liikuma, et valges veel koju jõuda. Öö oli niiske, aga magada sai õnneks hästi, sest tuult täna öösel polnud. Mööda Moskva ringteed sõites tõusis ka päike ning nüüd ongi mul Moskvast päikselised mälestused.

Kuskil Moskva ja Koidula vahel hõljus õhus suitsuvinet, mis andis märku sellest, et kuskil on tõenäoliselt suurem metsatulekahju. Sellist müstilist läbi udu ja suitsuvine sõitu jätkus paljudeks kilomeetriteks.

Selline näeb välja 8000 km sõitnud ratas.

Kella poole kuue ajal õhutl jõudsime Pihvasse. Enne käesolevat reisi oli Pihva linna külastus ema ja isaga minu ainus Venemaa külastus. See võis olla kuskil 1987. või 1988. aastal kui me sõitsime tiiburlaeva Raketaga mööda Emajõe Peipi järele, sealt omakorda Lämmijärevele ja Pihvasse.  Emal oli seljas valge kleit, millel mustasäbrune muster sees. Mäletan, et laev randus jõe ääres täitsa linnas sees ja kui me linnast tagasi laeva peale tulime, siis tänav oli nii kaldu, et jooksime hoovihmas võidu vihmaveega mööda tänavat alla jõe poole. Vaatasin kael õieli paremale ja vasakule, püüdes oma mälusopist leida tuttavaid kohti. Tundub, et nüüd 26 - 27 aastat hiljem nägin seda kohta, kus meie laev tookord randus. Või nägin vähemalt väga sarnast kohta. 

Piiri peal võttis meid isegi Vene poole peal vastu sõbralik teenindus. Piirivalvuritädi küsis kas Gruusias on ilus ja ei pahandanud meiega, et meil läbisõidukaarti polnud. Selgitasime ilusti, et küsisime seda 3 korda, aga ei antud. Oleme tagasi tsivilisatsioonis - just selline oli tunne peale piiriületust. Keegi ei kahtlusta, ei õienda, teenindus on viisakas ja piirivalvurida ajasid meiega inimeste moodi juttu.

Õhtul kell 19 nägid meie silmas jälle Eestimaad, küll on hea tunne. Siin on nii-nii ilus.

Täpselt koduväravas näitas Tarmo odomeeter 1000 km. Tarmo koer ei tahtnud peale 3-nädalast eemalviibimist enam peremeest tunnistada. Tarmo naine Kaire oli meile kojusaabumiseks võileivatordi teinud, ai kui hästi see maitses.

Järgmiste reisideni!

Gruusia 19. päev (07.08.2014)

Et meil oli tänaseks ööks nii luksuslik öömaja, tõusime sellele vastukaaluks kell 5 ning peale kuivanud telkide ratastele pakkimist saime 5:30 Moskva poole liikuma. Motelli omanikust polnud sel ajal märkigi, võibolla magas ta veel oma puhaste käteräti virnade vahel õndsat und.

Tee Rostovist Moskva poole on üksluine ja mingeid erilisi vaatamisväärsusi ega vaateid nautida pole, Kulgeme mööda hõreda liiklusega laia pikka sirget teed ainult tanklast tanklasse. Tundub, et edeneme päris kiiresti, nii 100 km tunnis.

Mida päev edasi veeres, mida kõrgemale tõusis päike ja mida soojemaks läks ilm, seda rohkem ilmus liiklusesse ka autosid ning vastassuunast isegi teisi tsikleid. Oleme politseinike suhtes jälle suurema tähelepanu all ning üks korjas isegi Tarmo meie grupi keskelt välja. Jutuajamine oli siiski olnud ainult informatiivne teatades meile, et neid on teavitatud, et palju tsikleid liigub ringi, sest kuskil lõuna poolt on motokokkutulek. Miks ta selleks siis meid kinni pidas, jäi arusaamatuks. Tundub täitsa võimalik, et kuskil on kokkutulek, sest kui esialgu tundusid vastutulevad tsiklid haruldased ning me neid lugema hakkasime, siis lõpuks ei suutnud sellest hasardist enam loobuda ja saime päeva lõpuks kokku loetud neid lausa 70.

Keskpäeva paiku muutus liiklus juba nii tihedaks ja tee nii kitsaks, et tee lihtsalt jõuga tehti laiemaks. Tee oli teemärgistuse järgi kahesuunaline, kummaski suunas ühe sõidurajaga. Tegelikkuses tekkis teele kummaski suunas kaks sõidurada, tee kõrvale teetammmilt alla kolmas sõidurada ja teisele poole teed palistavaid puid veel neljaski. Igaüks kasutas edasiliikumiseks loovust ja nahhaalsust.

Hooti saime kaela ka pisikesi vihmavalinguid, aga et ilm oli soe, siis vihmariideid keegi selga ei tahtnud panna. Vaid 10 minutit peale vihma lõppemist olid riided sõidutuulest juba uuesti kuivad.

Mida rohkem Moskvale lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas tee kulgema läbi teemaksu putkade. Et neid riburadapidi muudkui vastu tuli ja meie sularahavarud selja taha jäänud luksusliku öömaja (majas, mitte telgis) tõttu olid kiiresti kokkukuivamas, tekkis korra tõrge, et kaua see veel kestab. Nägime ühes teeäärses parklas ühte rekkamees ning, et rekkamehed peaksid sel teemaksu teemal pädevad olema, saatsime Kristi järele pärima. Õnneks oli sealt poolt info positiivne ning ainult üks putka veel enne Moskvat 30 km pärast tulemas, Tal oli õigus nii see oli.

Sularaha puuduse tõrkest tekkis ka tankimise tõrkeid, sest päris igas tanklas ei saanud kaardiga maksta ning päris igas tanklas ei saanud ükskõik, millise kaardiga maksta. Nii juhtuski ühel korral, et kolme ratast tangiti kolmes erinevas tanklas. Peatus järjekordses tanklas õhtul enne kella 19. Kellel on silmad sitikaid täis, kellel hammas valutab ja kes on lihtsalt väsinud.

Kella 18 ajal hakkas hämaramaks muutuma ja Moskva kõige suurem ringtee lähemale jõudma. Selge oli see, et magada tuleb telkides ning mida lähemale linnale minna, seda vähemaks jääb telkimisvõimalusi. Keerasime tee pealt teeäärsesse rekkadega tihkelt täistuubitud parklasse. Siin seal oli näha mahakukkunud arbuuse ning mõne rekka lahtised tendid paljastasid suured arbuusikoormad. Nii kõikidel rekkadel. Jäime nõutult öömaja otsima ja uimerdama kuni meile astus ligi üks mees käes arbuus. Ta ulatas selle "rebjatadele" ja ootamata tänu astus eemale. See ei olnud vene mees, vaid keegi kuskilt sealtpoolt, kust me tulime. Väga armas temast.

Seal samas lähedal võsa taga põllu peal leidsime oma telkidele ka kohad. Moskva Domodedovo lennujaama lähedusest andis märku kauguses kajav lennukite õhkutõusu ja õhu käristamise hääl. Panime telgid püsti, sõime õhtusöögiks arbuusi ja kobisime kella 22st magama. Väljas udutab, kõik on niiske ja porine. Tänasest päevast jäi selja taha 1198 km.