Sloveenia 2. päev Varssavi - Viin

Tänane päev oli selles mõttes samuti transiidipäev, et meie eesmärgiks oli samuti kiiresti edasi liikuda, mitte väga pikki pause teha ega vaatamisväärsusi vaadata. Et olime esimesel päeva nii tublisti edenenud, siis tegime täna siiski kergema päeva. Et keegi peale minu polnud Viinis käinud, seadsimegi tänaseks eesmärgiks sinna jõuda. Saime poole 9 ajal Varssavist liikuma. Meie sõidukid olid Kreeka pähkli puu all. Siis kui teised on asjalikud ja pakivad asju, peab mõni ikka lolli tegema.

Tunni aja pärast tankisime paagid täis ja võtsime suuna Tšehhi poole. Suurem osa trassist ja pool tänasest päevast kulus kiirteedel. Veidi oli raskusi Poolast Tšehhi piiri poole Mikulovi jõudmisel, sest A1 oli remondis. Seiklesime seetõttu pool tundi ilma otseselt edasi liikumata. Aga see oli ka üks põhjus, miks me tänase peatuse Viini planeerisime, sest teeremondid võtavad aega ja pole vaja ennast ka kohe puhkuse alguses ribadeks sõita. Väike näide kiirteel sõitmisest. Heli, mis kiivrisse kostab, on üsna sama.

Külma üle ei saanud täna keegi kurta, sest termomeeter näitas, et väljas on sooja 36 kraadi. Teepinna temperatuur 47 kraadi. Kohati oli ka asfalt sulanud. Isegi kiirteel sõites ei olnud sõidutuulest jahutamisel abi. Tunne on nagu sõidaks tsikliga saunas. Vett kulus palju ja jõime seda iga pausi ajal, aga pause tegime arvestades temepratuure siiski liiga vähe, sest veepuuduses olime ikkagi. Väikse söögipausi tegime enne Tšehhi jõudmist. Tšehhis tegime ka väikse pausi, mil jahutasime ennast külma veega, jäätisega, särkide märjaks tegemisega ning kavalamad seisid poolest kerest saadik külmkapis. Meie väike kaherattaliste juhtide punt. Nagu ABBA eks.

Veerand nelja ajal jõudsime Austria piirile. Sealt oli Viini veel 100 km sõita.

Viinis võttis meid vastu endiselt soe temperatuur. Euroopas tõesti on praegu kuumalaine. Et olime rentinud korteri, saime tsiklid ja auto sisehoovi parkida. Auto ekipaaž oli jälle enne meid kohal. Ütle veel, et tsikliga jõuab kiiremini kohale. No näed ei jõua. Auto tahab iga 900 km järel tankida, meie tankimisi dikteerib Alari "porgand" (ja meie istmikud), mis tahab iga 260 km tagant tankida. Autos saab sõidu pealt vett juua, ratta peal mitte. Nii meil kulubki kauem aega kohalejõudmiseks. Hea küll, Jetta roolis on ka kogenud sõidumees.

Käisime kiirelt duši all, vahetasime riided ja suundusime Viini kesklinna poole. Pool tundi jalutamist ja olime Viini Riigiooperi ees.

Leidsime ühel kõrvaltänaval vaikse Austria restorani, kus õhtustada. Mis sa muud ikka tellid Viini vanalinnas, kui Viini šnitslit koos sinna juurde kuuluva kartulisalatiga.

Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja Doonau ääres. Taustal 137 meetri kõrgune romaani ja gooti stiilis Püha Stefani katedraal. See on kohaliku peapiiskopkonna peamine kirik. Kogu Viini vanalinn kuulub alates 2001. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Veerand Austria elanikest ehk 1,9 mln elab Viinis ning tunne oli nagu veerand nendest oleks olnud pühapäeva õhtul Viini vanalinnas.

Doonau on Volga järel pikkuselt teine jõgi Euroopas. Kui Doonau on 2850 km pikk, siis Volga lausa 3530 km. Doonau saab alguse Saksamaal Schwarzwaldis ja suubub Musta merre Rumeenias voolates ka läbi Austria, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria, Moldova ja Ukraina. 1856. aasta Pariisi rahulepingu järgi on Doonau rahvusvaheline jõgi, mis on kõikidele riikidele laevasõiduks vaba. Kas Doonau on helesinine nagu laulusõnades? Jah, on küll.

Õhtu lõpetuseks vaatasime Viini Riigiooperi esisel platsil Itaalia ooperikirjutaja Giuseppe Verdi ooperit "Othello".  Viini ooperimaja ehitati 1869. aastal ning see avati 25. mail 1869 Mozarti ooperiga "Don Giovanni". 1197. aastal sai eestlanna Annely Peebost Viini Rahvusooperi solist ning samal aastal debüteeris ta ka Viini Riigiooperis Giuseppe Verdi ooperis "Rigoletto".

Sloveenia 1. päev Tartu - Varssavi

Tervelt kolm aastat on möödas sellest kui veeresime oma kaherattalistel Rumeeniast tagasi koju. Mitte, et vahepeal ei oleks tahtnud mootorratastel kuskile reisima minna, vaid mul näiteks ei olnud energiat kuskile minna. Alar on selle aja jooksul jõudnud juba kaks korda üksi Balkanil käia. Kui käia öö kõrvalt koolis, siis see võtab oma osa. Kui kool kevadeti läbi sai, ei tahtnud muud kui lihtsalt terrassil pikutada ja raamatuid lugeda. Sel kevadel sai kool ühelepoole. Kuigi oli veelgi raskem aasta kui eelmised, siis tahtmine sel aastal reisile minna, tekkis juba talvel.

Kui ma sel talvel midagi õppisin, siis seda, et neid asju mida meeldib teha, ei tohi edasi lükata kuskile määramatusse tulevikku, vaid neid peab tegema kohe. Iial ei tea mis juhtuda võib ja enam ei jõuagi armastatud asju teha. Tuleb võimalikult vähe teha neid asju, mida peab tegema ja võimalikult palju neid asju, mida tahad teha. Kaks asja, mida mulle väga meeldib teha, on mootorrattaga sõitmine ja reisimine. Motomatkamine on üks viis kuidas neid kahte asja saab ühendada. Tõelised motomatkajad muidugi ütleksid, et mis motomatkamine see ka meil on kui telki ja katelokki kaasas pole. Hea küll, nimetagem meie reisimisviisi motoreisimiseks.

Alaril ja Vivil on samad rattad, vastavalt KTM Adventure ja Kawasaki Versys. Meid Raivoga sõidutavad sel korral Motohoovi abiga saadud uued Benellid - Raivol TRK 502X aka Ben ja mul TRK 502 aka Nelli.

Et Raivo ratas leidis kohe peale Rumeenia reisi uue omaniku, siis Raivol ei olnud ratast ja sellest ka tema vajadus uus ratas osta. Minu jaoks on aga mu senine ratas - Aprilia Dorsoduro SMV 750 aka Dorsik - jahe, sest tuuleklaasi pole ja kogu sõidutuul tuli sülle. Katsun ennast rohkem hoida ja Nelli  hoiab mind ehk rohkem soojas. Et need on uued mudelid, siis anname Motohoovi palvel ka sõidukitele veidi tagasisidet. Kus seda veel parem teha oleks kui mitte siin otse ja vahetult.

Mõte Sloveeniasse minna tuli pähe juba mõned aastad tagasi. Ühest küljest on see väike riik, vahemaad ei ole pikad, asub Eestile lähedal (1800 km), samas on looduslikke vaatamisväärsusi palju. Kolmandik Sloveenia pinnast on kaetud rahvusparkidega, millest suurim on Triglavi rahvuspark, mis on oma nime saanud Sloveenia kõrgeima mäetipu järgi. Lisaks sellele, et seal on palju mägesid, on seal ka palju järvi, jõgesid, jugasid, mõned koopad ja isegi meri. Mida muud ma oskaksin tahta oma unistuste sihtkohast. Linnad ei ole minu jaoks, aga mäed on koht, kus hing puhkab.

Tänane päev algas kell 8 kohtumisega Alari ja Viviga Lõunakeskuse Alexela tanklas. Seal saime ka mu ema käest Raivo Cardo G9 tagasi mu venna Taneli poolt vahetatud akuga.

Start ei veninud ning saime aegsasti liikuma. Nii kui sõitma saime, oli tunda, et hommik on jahe. Alari ratta termomeeter näitas 13 kraadi sooja. Õnneks on Benellidel päris head tuuleklaasid, mis hoiavad keha soojas, ja sellepärast ei olnud võrreldes Dorsikuga väga külm sõita. Oleks tundnud ennast lihtsalt mugavamalt kui oleks olnud rohkem riideid seljas. Kolmveerand üheksa olime juba Valga Cirkle K-s, kus ootasid meid autoga reisivalmis Rivo ja Karina koos laste Kauri ja Laglega. Nemad sõidavad 1400 kuubikulise Volswagen Jettaga. Selline kaheksane punt meid selleaastasel reisil ongi. Valgas kontrollisime veel Raivoga rataste rehvirõhud üle ja saime ühelt kohalikult näpunäiteid, et viisakalt liigelda ja sekeldusi politseiga vältida. Vahetasin suvised kindad soojemate vastu. Veidi hakkas soojem. Teed selles Läti osas on veidi paremad, aga enne Riiat ikka närused.

Pärast 250 km läbimist tegime Riia ringil tankimise- ja jalasirutuspeatuse. Mitte, et otseselt tankida oleks olnud vaja, sest ratas näitas veel mitut kütusepulka, aga ikka oli jahe, külm puges naha vahele ning ennast sirutada on ka vaja. Dorsikuga nii kaugele poleks jõudnud. Peatus venis 25-minutiliseks. Miks me seda nii täpselt jälgime? Põhjus on selles, et täna oli transiidipäev, mis tähendab, et eesmärk on jõuda võimalikult väikse ajaga, võimalikult kaugele. See tähendab, et seisma peaks ainult nii palju kui on hädavajalik. Kui neid päevi, mil meie eesmärgiks on sihtkohta jõuda, oleks liiga palju (nagu juhtus 2015. aastal Tšehhi reisiga), siis see väsitab ära. Väsitab just selle pärast, et on lihtsalt sõit ja midagi hinge kosutavat teele ei jää. Tundub ebaloogiline, aga pigem oleme nõus sihtkohta liikuma vähemate päevade, aga rohkemate tundidega ühes päevas. Seetõttu on oluline, et me seisaksime võimalikult vähe ja liiguksime edasi võimalikult palju. Kella poole 12 ajal jõudsime Leedu piiriini. Ilm on ikka veel jahe, lisaks tibutab veel vihma ka. Edasi liigume päris tõhusalt. Neljarattaline ekipaaž jäi juba Riias meist maha. Ehk nad ikka jõuavad ka jõudsalt edasi.

Kaunases tegime järgmise peatuse ja lubasime endale 35-minutilise pausi, mille sisse mahtus nii tankimine, tualeti kasutamine, söömine ja joomine. Nii Raivol, Vivil kui minul käib kiiver kõrvadele.

Arvestades tegevusi, siis oli see päris tõhus peatus. Pärast Kaunast läks ilm soojemaks (või aitasid söök ja jook kaasa), aga olemine läks mugavamaks. Enne kella 15 jõudsime Poola. Nüüd on ilm juba päris soe. Rattad veerevad ilusti, möödasõitudega probleeme ei ole hoolimata 500 kuupsentimeetristest ja 35 kW mootoritest. Seega see on asjatu hirm neile, kes kaaluvad 35 kW mootoriga rataste ostmist. Kui on olnud vaja teha veidi tervamat möödasõitu, siis ei ole isegi vaja käiku alla vajutada, vaid lihtsalt gaasirull põhja keerata. Lähevad ilusti mööda ja teistest maha ka ei jää. Poola kiirteel küll veidi piiras meid teadmine, et manuaali järgi ei tohi pöördeid sissesõiduperioodil üle 6800 lasta. Tuuleklaas hoiab keha soojas, aga tuul tuleb ikkagi kiivrisse sisse. Seega kui tuuleklaasi veel tõstaks lisatuuleklaasiga, saaks olemise klaasi taga ka tuulemühinast vaiksemaks. Kiirteel mulle ikka sõita ei meeldi, sest see pole pigem rattas kinni vaid selles, et seal on kogu tähelepanu vaja kogu ümbritseva suhtes. Tuleb hinnata erinevatel sõiduradadel liikuvate autode kiirust, meie pundi kiirust, meie pundi killustatust ja pundi pikkust. Lisaks hindan pundi taga peeglist tagant tulevate n-ö "lennukite" kiirust, mille peale peame kiirelt leidma augu kõrvalreal ümberreastumiseks. Kõik see õnnestub meil tegelikult üsna õlitatult.

Õhtupoole lubasime endale veel ühe pooletunnise pausi Lomzas, sest olime kenasti edenenud.

Kokku sõitsime täna 12 tunniga 970 km. Rataste keskmine kütusekulu on 4 L/100 km - seega nii nagu tootja lubab. Kell 19 kohaliku aja järgi jõudsime oma ööbimiskohta Varssavis. Meie suureks üllatuseks oli neljarattaline ekipaaž jõudnud juba ööbimiskohta 15 minutit enne meid. Nii jõudsime ka sööma koos minna.