Gruusia 13. päev (01.08.2014)

Peale ärkamist võeti sihiks ühe hea hommikukohvi ja hommikusöögi saamine. Läksime oma majast üle tee ja seal ta kohe oligi - Must meri, mida minu silmad esimest korda nägid. Mere ääres lõid mehed aega surnuks kohalike seas populaarse mängu mängimisega ning kala püüdmisega, hoolimata sellest, et tegemist on tööpäevaga. Üldiselt ongi Gruusias tööjaotus naiste ja meeste vahel selliselt jaotatud, et naised kantseldavad lapsi, teevad süüa, käivad tööl ja hoolitsevad kodu eest ning meestele jääb siis kõik muu ehk siis teha mitte midagi.

Kohe mere ääres oli ridamisi kohvikuid. Teades, et meie mõistes hea kohvi, ei ole nende mõistes hea kohvi, küsisime millist kohvi neil on - Nescafed ehk lahustuvat kohvi. Täname, ei! Järgmises kohas nägime leti ääres kohvimasinat ning istusime välja vaadet nautima. Saime menüüst oma hommikueined tellitudning kui oli aeg kohvi käest, siis oli valikus Nescafe või Türgi kohv. Vabandust, tühistage palun tellimus! Liikusime mööda bulevaardi edasi ning küsisime ühest kohvikust kas neil piimaga kohvi on? Teenindaja tegi suured silmad ja küsis üle kas me tõesti tahame kohvi peale piima panna? Peale seda kui me kinnitasime, et tõesti tahaks, ütles teenindaja, et nemad küll sellist kohvi ei tee ning liikus ise selle saatel kohviku tagaruumi teistega koos meie kentsaka soovi üle nalja heitma. Viimases kohas siiski sai tellida erinevaid kohvisid ning kui ma tellisin jääkohvi, mis muidu hea maitses, siis see oli siin Nescafe sees hulpiva jäätisepalliga jook, mida toodi muidugi jälle üks rohkem.

Meie elamine Batumis Gogebashvili tänaval:

Peale hommikusööki läksid Tarmo, Kristi ja Kiku randa, ma jäin pesu pesema ja Ahti tsiklit parandama. Kohe meie maja kõrval sama aia sees oli generaatorite remont, kus tööd tehti ka laupäevasel päeval, sest tööd oli palju. See on hea näide sellest, et kui oled spetsialist ja midagi ikka oskad, siis ei pea aega rannas kala püüdmisega surnuks lööma. Kui Ahti ratta laiali lammutas, tuli mees kaema, et mis ta teeb. Omavahel saadi kaubale laadija kontaktide osas ning tee peal töötamast lakanud bensupumba lahtitulnud joote jootmises. Ahti näitas kust vaja joota ning mees läks ja tegi kohe ära. Kohapeal proovides tundus täitsa töötavat.

Sel ajal kui pesu pesi ja Ahti ratast remontis, käisin veel korra samas kohvikus, kus hommikust sõime. Seal levinud WiFit kasutades sain vaadata kui kaugel meist botaanikaaed on. Selgus, et 8 km ja veidi peale. Selge, siis jalgsi sinna ei lähe.

Ka bulevaardil kohtame kontraste - mereäärne osa on viimase detailini üles vuntsitud, aga juba üks tänavavahe sissepoole ja seal on meie mõistes paneelmajad, puidust kohe kokku kukkumas barakid ning pesud kuivavad üle rõdu serva. Justnagu meie tagasihoidliku plekkmaja värav, mis bulevaardist vaid paarikümnemeetri kaugusel kangi alt läbi minnes.

Siiski on tegemist Miamiliku kuurortiga, kuhu tulevad suveks puhkama Gruusia rikkaimad inimesed.

Üsna palju kohtas ameerika numbrimärgiga autosid, millesse oli "osavalt" ära mahutatud kohalik tavaline numbrimärk - mitte, et neid teises formaadis poleks, vaid nii sai ka.

Leidsime 4x4 foorumi matkajad juhuslikult tänava peal kõndides üles. Hiljem kuulsime kuidas teised olid neid rannas juhuslikult kohanud.

Gruusias müüakse kortereid ilma viimistluseta, seega kui saad korteri kätte, võid ise otsustada, millise rõdu ka kui kaugele selle ehitad.

Selles araabia stiilis kortermajas olid korterid müügil. Kui tavalise uberiku ruutmeeter maksab siin 1000 - 1500 €, siis ei hakanud uurimagi kui palju selles hind oli.

 

Gruusia 12. päev (31.07.2014)

Terve öö sadas vihma ja järvelt puhus maa poole kõle tuul, mis telgi serva alt ka telki sisse puhus. Oli külm öö ning abi ei olnud ka külje alla pandud sõidupükstest ega peale võetud sõidujopest. Ärkasime kell 7, sest ees oli pikk sõidupäev läbi Vardzia ja Borjomi Batumisse. Hommikul leidsime telgi serva alt ka ööga läbivettinud voodritega kiivrid, mis unepehmena endale vastumeelselt pähe sai pandud. Tund peale ärkamist olime juba hommikukohvi joonud, tunnistanud, et külmutatud hinkaale gaasi peal järve ääres keeta me ei oska ning võtsime suuna Vardzia poole.

Ei tea kuidas Tarmo meie sihtkoha GPSi sisestas (tõenäoliselt on seal valik "linnulennul"), kuid Google seda teed, mida meie sõitsime, teeks ei tunnista (Akhalkalakist läbi Apnia Vardziasse). Sihtkohta sisestades, on oluline tähele panna, et koobaslinna Vardzia ja lihtsalt asula Vardzia asuvad erinevates kohtades.

Kui jõudsime järsaku servani, avanes sealt juba vaade Vardzia koobaslinnale, kuid enne sinnajõudmist oli meil vaja ka mäe külge mööda alla jõuda. Sinna viis samasugune tee nagu Omalost Dartlosse ning siin tuli vastu näiteks Kamaz. Pärast kahte tundi ja 60 kilomeetrit jõudsime kohale ning isegi see viimane mäest alla laskumine oli seda väärt.

 Ahti jäi rataste juurde, ülejäänud lunastasid 3 larise pileti ning sammusid vastasnõlvast üles koobaste poole. Üleval kolasime koobastes, teised käisid ka ühes koopas asuvad kirikus (ma ei viitsinud rätti ja seelikut selga panna). Ilm oli ka selle aja peale juba päris soojaks läinud ning tsikliriietes oli päris niiske ringi käia, koobastes on vähemalt hea jahe.

Alla tulles tuli üks tädike vastu, kes andis meile rõõmsalt teada, et tulime valest kohast alla, et tagant kaudu läbi koobaste pidi tulema. Vabandust! Järgmisena tulid vastu Venemaalt pärit alla kodumajutuses püsima jäänud motoristid, kes pärisid meie sõidu kohta.

Vaade nõlvale, kust olime paar tundi tagasi alla tulnud.

Mäelt alla tulles eemaldasin voodrid ja vahetasin paksud sokid kergemate vastu. Õnneks oli kohvris Ninotsmindast ostetud veel külm Tarhun - teeme Kristi ja Kikuga selle otsa peale, Tarmo ja Ahti ei ole ikka veel Tarhuni-klubisse astunud. Kohalikud piiluvad meid altkulmu kaugelt ja siin ei malda keegi meiega rääkima tulla. Veidi enne lõunat saime Borjomi poole liikuma ning liikumiseks saame kasutada normaalset asfaltteed, mida mööda ka Google kõiki Vardziasse juhatab. Mõni kilomeeter peale starti tuli Tarmol meelde, et pidime Vardzias Rukka matkavõistluse jaoks pilti tegema, tegime selle siis veidi eemal.

Kaks tundi ja mitu kilomeetrit teetöid hiljem jõudsime Borjomi. Borjomi vee külastuskeskus näeb kohati välja nagu Disneyland. Lunastasime 50 tetrise pileti (0,5 lari) ja ostsime kohe väravast Gruusia jäätisetehase vahvlijäätised. Need maksavad odavamates kohtades 50 tetrit, kallimates 60, kuid meie mõistes on see odav ning maitsvam kui Eesti omad.

Kohapealt saab iga inimene kaasa võtta 1 liitri Borjomi vett, kuid me piirdume pisikese topsitäiega. Tarmo tahtis küll liitrite kaupa seda kaasa võtta, aga kui ta sai ka sooja ja gaseerimata Borjomi vee ära maitsta, kadus tal kaasavõtmise isu ära. Väravast väljudes lubame endale veel ühed jäätised - nii hea on lihtsalt.

Juba kella 14st lahkusime Borjomist, võtsime suuna Batumi peale ning veel enne linnast väljasõitu panime ratastel paagid täis. Tarmo pöörab tähelepanu asjaolule, et kui kaardiga maksta, siis bensiinijaama töötajad püüavad millegipärast iga hinnaga täis summa eest kütust paaki panna. Hoolimata sellest sisestavad nad kaarditerminali ikkagi veel ülespoole ümardatud summa, Tarmole pannakse seekord üle 2 lari arvele otsa, meile kõigest paarkümend tetrit. Mine tea, ehk on teenindamise tasu ja hind määratakse lihtsalt näo järgi. Linna servas tegime söögipausi, kus tellisime juba harjumuseks saanud odžahurit. Borjomi enam söögi kõrvale millegipärast tellida ei taha.

Kella 17 ajal tegime imeliku põike, kuigi tundus, et oleks ka otse saanud, peale mida lõppes järsult asfalttee ära. Pidasime kinni kohalike auto ja küsime, et kuidas Batumisse jõuda. Meile kinnitatakse, et oleme õigel teel ja seda mööda sõites jõuame õhtuks Batumisse. Kahtleme veel mitu korda, et tegemist on õige teega. Küsime veel mitmelt vastutulijialt, et kas oleme õigel teel ja kui pikk see tee on. Jaa, õige tee, on jah kehv, aga sõitke sõitke. Ka GPS juhatab siia, kuid ometi oli ju paberkaardile märgitud see tee punasena, mis võiks tähendada, et tegemist on vähemalt kaherealise asfaltteega. Seda teed pidi on Borjomist Batumisse 232 km ja 4,5 tundi sõitu, ent Kuitaisi kaudu saaks 272 km ja 4 tunniga hakkama. Me aga oleme juba kolmandiku teest ära sõitnud ning tagasi minna pole mõtet. 

Siin tegin sõidu pealt tee alguslõigus pilti, kuid hiljem ma enam pilti teha ei saanud, sest pidin meeleheitlikult rattast ja Ahtist käte ja jalgadega kinni hoidma.

Kiku rõõmustab kohutava tee üle, peale 5 km hakkas ka Tarmo ringi minemisest rääkima. Pärast 20 km muutus ka Kiku juba vaikseks. Gruusia suurimasse kuurortlinna viiv "magistraal" läbib mägedes huvitavaid külasid nagu näiteks Beshumi, mille kohta näeb pilti siit. Tõenäoliselt ongi siin Vene ajal olnud suur tee, kuid et seda pole hooldatud, pole sellest suurt järele jäänud. Liiklus on aga sellest hoolimata tihe - veoautod, rekkad, maasturid, sekka ka sõiduautod.

Kell 20 jõudsime Batumisse, kus satume otse kesklinna McDonaldsi ette, kus ka tankla. Küsime kodumajutust ning seal samas on üks taksojuht, kes annab rõõmsalt teada, et tal sõbral on hooviga korter. Kristi käis temaga taksoga kaasas seda vaatamas - selgus, et on täitsa euroremondiga korter, aga hoovi all pidasime silmas midagi privaatsemat kui suudetakse pakkuda 9 korruseliste majade vahel hoovi, ise 5. korrusel ööbides. Uurime edasi ning tanklatöötaja ütleb, et tal on üks sõber, kellel on maja mere ääres ning hinnaklass on umbes sama ehk 20 lari nägu. Üldse on Gruusias kõik ööbimise hinnad hoolimata mere asukohast või öömaja kõrgusest merepinnast sama hinnaga, erinevus on ainult selles ka söök on hinna sees või mitte. Batumis kindlasti mitte, sest see on justkui Gruusia Miami. Ootasime kuni tuligi üks auto, mis juhatas meil mööda bulevaardi kuni keerasime kangi alt läbi ja olimegi kohal. Öömaja peremees ütles, et tema on politseinik, ärgu me midagi kartku, temaga on meil ohutu. Head und! 

Gruusia 11. päev (30.07.2014)

Kuigi mulle tundus, et täna hommikul oleks võinud kauem magada, siis olid kõik Omalos saanud piisavalt puhata ja askeldasid juba kella 8st telgi ümber või ratta kallal, Tarmo oli isegi kella 7st üleval. Kasutasin juhust, et vesi on siinsamas kõrval ja pesin jääkülmas jões juukseid - muidu tundunuks see hirmus tüütu, aga pärast 4 päeva veeta aga lausa luksus. Juuksed said viimati pesu laupäeval ja täna on juba neljapäev - tavaliselt peseksin üle päeva, aga reisi ajal tuleb ennast ümber häälestada. Kiku kasutas aega ratta siduri timmimiseks, Kristi toimetas hommikusöögiga ja kuivanud pesude kokkukorjamisega, Tarmo pani telki kokku ja Ahti tegi ümbrusest pilti ning sai muu hulgas pildile ka ühe uudishimuliku ent umbuskliku kaukaaslase kutsika.

Võtsime suuna Vardzia koobaslinna poole. Et me siiani ei olnud üheski veinikeldris käinud ja olime samas kuulsast veinipiirkonnast Alazani jõe orust lahkumas, vaatasime tee ääres hoolikalt silte kuni silma jäi Chateau Mere silt kohe Telavi lähedal. Tegemist oli tõepoolest veinikeldriga, kuid põhirõhk oli siiski Prantsusepärasel restoranil. Meid võeti külalislahkelt vastu, kuid sisenemisel jäid suure laua taga istunud mehed vaikseks, sest me nägime selles kohas tõesti veidi sobimatult ebamaised välja. Nende jutust kostus nii vene, inglise kui gruusia keelt ning tundus, et tegemist on tõsiste ärimeestega, kes pea kogu oma söögi järele jätsid. Meie aga tellisime sommeljee soovitatud kohalikku veini, mis tõesti maitses hästi. Et ma menüüst pannkoogid üles leidsin, tellisime ka need kõigile. Nii nirusid pannkooke pole Eestiski kuskil näinud - pisikesed, minimaalse täidise ja kaunistuseta, aga noh tegelikult me olimegi just hommikust söönud. Siit tuleb kõige selle reisi kõige suurem arve ja kõige väiksem kõhutäis, aga vähemalt saame veinikeldri külastamise linnukese pojakese kirja.

Pool tundi peale söögikohast lahkumist hakkab meie ratas tõrkuma st tunda on, et bensiini ei tule peale. See ei ole midagi sellist, mille tuvastamiseks läheks kaua aega ja mida kohapeal kohe parandada ei saa - Kikul on lisa bensupump kaasa võetud, sest seda on juba ennegi ette tulnud. Kiku vaatas kohe enda ratta ka üle ning kui Tarmo sai Ahti bensupumba vahetamist vaadates nipid selgeks, läks temagi oma ratast vaatama - siis oli selline vaade, et kolm ratast tee ääres, kõigil oleks nagu midagi viga. Veoautod sõitsid mööda ja lasid kõik tervitamiseks signaali! Meid üldse tervitatakse kas signaaliga, lehvitamisega või tulede vilgutamisega, millest viimane algul segadusse ajab - oleme me ju harjunud, et nii hoiatatakse politsei eest. Viimane aga meid ei tüüta, ühes kõige pisema küla tanklas tuli küll juurde ja küsis kas meil on kõik korras? Jah, kõik on parimas korras. Samas poes saame memmedele seletada kust tuleme ja kuhu läheme. Oiii, kui palju kilomeetreid, no olete te ikka tublid, saame tagasisideks.

Poole viie ajal jõudsime Tsalkasse, kus leidsime esialgu kahtlasena tunduva söögikoha, kuid senine Gruusia praktika on näidanud, et ükskõik kui kahtlane söögikoht ka ei tunduks, söögid on alati head. Tellisime juba endale lemmikuks saanud odžahurit ehk praekartuleid lihatükkidega. Kõrvale muidugi ohtralt salateid. Toome vahepeal kõrvalt pagarist saia, aga et see on nii värske ja soe, ei suuda vastu panna, vaid sööme salaja sedagi. Selles söögikohas lõi eriti välja see kuidas saiaga ekstra raha tehakse - küsitakse, kas saia tahate, no hea küll. Pärast arvet tasudes aga avastad üllatusega, et selle eest võetakse eraldi tasu - selles kohas kõige rohkem kui kuskil mujal - 2 lari nägu, kuigi leivakorvid on kõigile ühised.

Peale sööki pingutas Ahti "mööda maad" lohiseva keti ära ja võtsime uuesti suuna Vardzia poole. Kristi hüppas poest läbi ja ostis ühiseks õhtusöögiks külmutatud hinkaale ning tee äärest virsikuid ja viinamarju.

Sõitsime läbi pisikeste külade, kus lapsed olid jooksnud tee äärde, et meile lehvitada. Kui ühest külast välja sõitsime, olid järgmises juba lapsed tee ääres lehvitamas. Muidugi lehvitame hoolega vastu. Eks kolm tsiklit teevad omajagu häält ning nii on meid kaugelt kuulda. Siinkandis eriti peale turistide keegi tsiklitega ei sõida, seetõttu on nad siin omaette vaatamisväärsus.

Varsti peale õhtusööki aga tundsime kuidas ilm muutus järsult jahedaks - seda kinnitas ka Tarmo ratta termomeeter - kõigest 13 kraadi. Tuul tõusis ja hakkasime otsima öömaja - oli selge, et Vardziasse me täna ei jõua kui tahame kuivalt kohale jõuda. Pole aga mõtet ennast ilmaaegu märjaks teha, pealegi pole meil kiiret.

Jõudsime tänase päeva õhtuks Paravani järveni ning selle kaldal kulgevat teed mööda sõites otsisime kohta, kust saaks järvele lähemale. Lõpuks läks tee ise nii järvele lähedale, et sai järve äärde ka tee olemasoluta - ikkagi enduro rattad ju. Järv ise oli selline kahtlane mudane ja libeda veega, keegi ei tahtnud seal isegi käsi pesta. Sõitsime mändide alla ning sinna sättisime ka telgid. Üsna pea tõusis tugev tuul, läks pilve ning hakkas müristama ja välku lööma. Kiku tegi soojendamiseks lõkke üles, kuid see suure tuule tõttu väga sooja ei andnud. Kui ma kell 21 telki magama läksin, siis Kiku ja Kristi koos Tarmoga jäid minust maha hinkaale keetma, Ahti juba selle aja peale magas.