See oli pühapäev, mil ma rüvetasin Gruusia pinda, aga sellest täpsemalt veidi allpool. Ärgates oli päike juba kõrgel, ilm mõnusalt soe ja teised kõik juba jalgadel. Telki kokku pannes ilmnes asjaolu, et telk oli öösel kottpimedas sattunud koha peale, kus laius priske vedel lehmakook. Sellest ka see kummaline lõhn telgis. Grusiinidest polnud enam jälgegi, ainult lehmad ja hobused kõndisid lõkkeaseme ümber ringi. Vaade meie ööbimiskohaks valitud künka pealt oli selline, et võtsin lausa aja maha ja lihtsalt istusin ja vaatasin hobuseid, lehmi, pilvi ja mägesid.
Grusiinid olid õhtul rääkinud, et siit 13 km edasi on ka üks väga ilus küla Dartlo. Siia olid nad öösel ka ise suuna võtnud. Otsustasime ka seal ära käia, kahtlus siiski püsis, et meil bensiini allaminekuks napib. Tee oli sama põnev kui meid Omalosse toonud tee. Et öösel oli vihma sadanud, oli tee kohati pehme. Ühes mülkas vajusid Kristi ja Kiku oma rattaga ümber. Umbes poole tunniga jõudsime Dartlosse, kuid enne veel kui saime külla, pidime ületama mäest alla voolavat jõge ja nii suurt me polnud veel ületanud. Pealegi seisid keset jõge ka jahutust otsivad lehmad. Pakkusin ennast jõe sügavust ja pinda testima, kuid Ahti seda sel hetkel vajalikuks ei pidanud. Võtsin saapad jalast ja astusin sealt siiski läbi, sest kuidagi oli sellest ju üle vaja saada. Enne kui Tarmo jõge ületama hakkas, kuulsin side kaudu kiivrist ühte ohet, julgustasin teda hea sõnaga ning kõik said ilusti oma ratastega kuivalt üle.
Et jalad said jõest välja tulles märjaks ja mustaks, kõndisin saapad näpus üle karjamaa külasse. Külas oli palju inimesi kokku tulnud, tervitasin neid ja istusin kirikuvaremete kõrvale rohule maha, et saapad jalga panna. Kohe tuli üks mees mu juurde ja seletas midagi kiiresti ja kõva häälega andes kätega märku, et ma edasi läheksin. Mõtlesin omaette, et no panen saapad jalga, siis lähen kohe ära. Selle aja peale jõudsid ka teised ratastega sinna. Siis hõikas Ahti: "Tule siia ja võta kõik oma asjad kaasa!" Ratta juurde jõudnudna küsis üks naine, kas ma vene keelest saan aru. Vastates jaatavalt, selgitas ta mulle, et neil on selline tava, et selle koha peal ei tohi naised olla. Vaatan ringi ja tõepoolest seal on ainult mehed. Vabandust!
Tarmo oli meile vahepeal söögikoha leidnud ja isegi söögid juba ära tellinud. Noh õigemini ta ütles lihtsalt palju meid on - siinkandis saab nii lihtsamini hakkama, et kõigile ühine söök, lihtsalt inimeste arvu on vaja teada. Hautatud lambaliha ei vaimusta kedagi peale Kiku, siiski on ülejäänud söögid maitsvad. Märkame majapidamises ringi liikumas üsna heleda nahaga naist ja lapsi. Mobiilide laadimiseks on maja ees lausa eraldi laud, kus palju laadijaid. Siinkandis on mobiiltelefon lausa hädavajalik - sellega saab toiduaineid tellida ja abi kutsuda.
Söögi ajal hakkas kõvasti vihma ladistama, seetõttu istusime seal päris mitu tundi, samal ajal vaatasime kuidas küla teises otsas rahvas muudkui kogunes nii autodega kui ratsa. Arutlesime teemal, et kui vihma muudkui kallab, siis jõgi on veel kiirem ja sügavam ning teed veelgi raskemini läbitavad. Et meil olid kõik asjad kaasas, oli korra ka mõte Dartosse ööbima jääda ehk saab ise ka (või vähemalt poisid) peole. Nii kui vihm järele jäi, asusime minekule. Kohtasime ukse ees tšetšeene (piirini on siit linnulennul vähem kui 10 km), kes ütlesid, et siinkandis kellelgi bensiiniautosid pole ja Dartlosse on oluliselt raskem bensiini alt saata lasta, pigem tuuakse Omalosse. Siis on otsustatud - tagasi Omalosse.
Dartlost ära minnes oligi jõgi sügavamaks ja kiiremaks läinud, kuid ka nüüd said kõik kuivalt läbi. Väljaarvatud "seljakotid", kes läbi jõe kõndida said - kes paljajalu, kes saabastega. Tagasi Omalos viskasime ülemise küla tee ääres pikali ja pidasime aru, et mida teha. Otsustame alumisse külla minna ja õhtusöögiks toorainet varuda.
Kiku ratta peal oli kaasas 5 liitrine lisakanister, aga et see oli tühi, oli see paakide tankimiseks kasutu. Seda enam sai seda vastupidiseks kasulikult ära kasutada - lasta bensiin kanistrisse, et teada kui vähe seda alles on, sest vähe oli seda kindlasti. Et Ahti ratas on kõige suurema kütusekuluga, tasus vaadata just selle ratta paagi sisu. Selgus tõsiasi, et paagis on 4 liitrit kütust, mis tähendab, et sellega alla kindlasti ei saa. Enne ülestulekut oli paagis umbes 21 liitrit.
Vahepeal klõopsasin pildi ühest kaukaasia lambakoerast, kes tuli sinna koos ratsanikega ning võttis hetke puhata. Kui ma lähenesin, siis ta jättis ähkimis ja vaid vaatas mind pilguga, mis ütles, et kui ma ühe sammu veel astun, siis saan ta hambaid tunda.
Istusime selle maja terrassil, kust olime õhtusöögiks toiduaineid ostnud kui taevas läks üsna kiiresti tumedaks ja hakkas vihma sadama ning mitte ainult sadama, vaid väga kõvasti sadama. Peretütred pakkusid meile külma kosutuseks teed (sama maitsega kui see, mida eile õhtul dušši all käies pakuti) ja vanataat helistas seni oma tuttavaid läbi uurimaks kas keegi on üles tulemas ja nõus kütust kaasa tooma. Küsisime ka kõrvalmajast (kus olime eile õhtust söönud), kas neil on keegi üles tulemas. Vanataat oli mures, et nüüd toovad nemad ka, siis pole selle kütusega enam midagi teha. Saime siiski tema kaudu bensiini endale tellitud - öeldi, et saab homme lõunaks.
Et vihmasadu jätkus ning vanataat ütles pärast mõtlikult mägede poole vaatamist, et see kestab mitu päeva, oli selge, et täna me alla ei lähe. Kas panna telk üles? Ei tea. Seni me seal istusime ja ei teinud mitte midagi kuni üks peretütardest (kes rääkisid grusiinide kohta head inglise keelt) küsis, kas meil on öömaja vaja? On vist küll jah. Et olime juba õhtusöögiks kaasa ostetud leivast ja nektariinidest kõhu täis söönud, kauplesime endale öömaja 15 lari (6€) eest koos hommikusöögiga. Läks veidi aega kuni saime enda toad kätte, kus reformvoodid ja suured paksud karvased soojad tekid. Mmm, tuleb mõnus magamine. Arvestades asukohta ja hindu ning voodite ülestegemise aega, siis majutatakse meid siin ainult kulude katmise hinna eest. Nii lahked nad ongi.
Peretütar kutsus meid ka nende maja kõrval asuvat pagaritöökoda vaatama. Suur ümmargune seest tühi ahi, mida köetakse alt puudega. Spetsiaalse kujuga voolitud leivad jäävad nakkumisega ahju sisemise seina külge kinni. Küsime endale kahte sooja leiba, sest selgelt on veel meeles Tbilisis saadud soe leib. Et peale meie saabumist leivad järjest ahju põhja hakkavad kukkuma, märgib pagar, et meil on halvad jalad, mis leivad lahti trambivad. Lasime sealt kiirelt ja oma soojadest leibadest võisime seekord ainult unistada.
No comments:
Post a Comment