Eilse päeva ratta ülevaatuse käigus selgus, et ratta kett pole mitte ainult väsinud ja välja veninud (lootus oli, et peab selle reisi veel vastu), vaid ühel ketilülil on mõra sees. Et Musta mere reisist oli kogemus internetist ja kohalike kaudu Kiievis KTMi remondikoha otsimisest olemas, oli seekord ette juba vaadatud, et kui peaks olema vajadus, siis Tbilisis on olemas koht, kus teatakse KTMidest ühtteist. See määras ära meie tänase marsruudi - Tbilisi.
Maka oli hommikuks teinud jällegi väga ilusa hommikusöögi - omlett, suluguni (kitsejuust), Gruusia leib, ploomimoos, tomati ja kurgi salat, viinerid, filotaignarullid. Viimaste sees olid ka pisikesed estragonilehed, mis andsid neile äratuntava estragonilimonaadi ehk Tarhuni maitse. Tarhuni sai reisi jooksul liitrite kaupa joodud, väike kartus oli, et äkki muutun näost roheliseks nagu Grinch.. Esimese pudeli ostsin kõrvalolevast marketist eile õhtul ja see maitseb oluliselt paremini kui Eestis pakutav. Reisikaaslastest kõik Tarhuni heaks joogiks ei pea. Reisi jooksul osutus lemmikuks just Natakhtari limonaad.
Hommikul enne minekut tegin paar klõpsu meie kodumajutuse juurest ja täna paistis ka Kazbegi otse koju kätte. Enne minekut uurisime võimalusi Tbilisis samasugust kodumajustust leida. Vassili tegi paar kõnet ja andis meile kontaktid ja aadressi.
Kell 10 võtsime suuna Tbilisi poole, siit on sõita ainult 120 km. Teed ääristasid rohelised mäed, ainult vaata ja silm puhkab, samal ajal voolab tee ääres jõeke. Üldiselt on tee väga hea, värske asfaltkatte all, 5 km oli ka teeremonti, kuid üsna varsti on seegi lõik korras.
Vladikavkazi ja Tbilisit ühendava militaartee ääres Gudauris on Venemaa ja Gruusia sõpruse märgiks ehitatud monument, kuid internetiavarustest selle kohta infot leida on raske.
Sama tee äärde jääb ka Ananuri klooster, mille külje all on paisjärv.
Kell 15 jõudsime Tbilisisse, kus on meiesuguste põhjamaalaste jaoks üsna hullumeelne liiklus - autod liginevad vasakult ja paremalt - sõiduradadest ei hooli keegi, oma asi kuidas ise sinna vahele ära mahud. Jõudsime Luduse hosteli juurde, kus uksed suletud ja kedagi uksele ei tule, ukse vahel ainult telefoni number. Naaber tuli küsima, et kas soovime öömaja ja pakkus suure kannutäie külma vett juua. Küll oli kosutav, kui väljas on 38 kraadi sooja ning seljas pikad tsikliriided ja jalas paksud saapad. Sõbralik naaber tegi kõne ka hosteli omanikule, kes üsna vasti ka meie juurde jõudis.
Tarmole on sõidu ajal tehtud 3 kõnet Gruusia numbrilt. Väike sahmimine asjades ja Tarmo teatab, et pass on kadunud. Gergetis mäe peal ööbides oli telki visanud koos passikoopiatega koos ja hommikul asju pakkides oli korra imelik tunne olnud, et kuhu pass sai. Kristi püüdis tagasi helistada, et ehk on keegi leidnud ja tahaks tagasi anda. Telefoni numbri oleks saanud kindlustuspoliisi pealt, mis samuti paberipakis oli. Hosteli omanik püüdis oma telefoniga samadele numbritele tagasi helistada, aga numbrid kinni või ei kutsu üldse. Helistasime Makale ka, et ehk on keegi sinna toonud. Ei midagi, otsisid ka maja läbi. Hostelis asju lahti pakkides teatas Tarmo: leidsin passi! Hiljem kutsusime seda intsidenti passipaanikaks.
Mõnus korras elamine, maja taga kinnine hoov, kus üks rõõmus labradoritüdruk ringi lippas. Vassili oli rääkinud, et seda hostelit kasutavad bikerid, selle kohta on kinnitus ka teise korruse koridori seinal, kuhu mitmed tuntud matkasellid oma nimed kirjutanud. Kuuldes, et tuleme Vassili juurest, saime 20 lariga majutuse tavapärase 25 asemel.
Õhtul jalutasime Tbilisis ringi ning tegime seal ka õhtusöögi. Maka juures saadud hinkaalid ei tekitanud suurt vaimustust, prooviti siin ka, kuid suurt vaimustust ei tekkinud ka siin. Kristi käis ka väävlisaunas, meie sellest nii lugu ei pidanud vaid nautisime lihtsalt sooja õhtut kes koos õllega kes Borjomiga. Tbilisi jätab üsna korras ja moodsa linna mulje.
Hosteli poole tagasi jalutades ostame pagarist otse ahjust tulnud sooja saia, mis pakiti ajalehe sisse, kus kevadine uudis piiripunkte ühendava tee kokkukukkumisest. Samas peame aru, et huvitav kuidas me sisse saame, sest omanik ütles, et ta ise seal ei ela. Värav oli lahti ja maja uks ka. Toas istus üks vanem mees, naeratasime talle ja läksime kööki - teda ei tundunud me häirivat, vaatas oma pooleliolevat sõjafilmi edasi. Vaatasime veel suurt paberkaarti, käisime üksteise alla dušši all ja üsna varsti kobisime ülemisele korrusele naride peale magama.
Tee peal kohtame mitmes kohas lehmakarju, ühe silla peal tunduvad nad lausa püsivalt elavat, sest sõnnikukiht on seal üsna kõrge. Mõtlen endamisi, et huvitav kas selle reisiga saan ka oma mullikahirmust üle, mis 2011. aasta juulis toimunud intsidendist veel natuke sees.
Tarmole on sõidu ajal tehtud 3 kõnet Gruusia numbrilt. Väike sahmimine asjades ja Tarmo teatab, et pass on kadunud. Gergetis mäe peal ööbides oli telki visanud koos passikoopiatega koos ja hommikul asju pakkides oli korra imelik tunne olnud, et kuhu pass sai. Kristi püüdis tagasi helistada, et ehk on keegi leidnud ja tahaks tagasi anda. Telefoni numbri oleks saanud kindlustuspoliisi pealt, mis samuti paberipakis oli. Hosteli omanik püüdis oma telefoniga samadele numbritele tagasi helistada, aga numbrid kinni või ei kutsu üldse. Helistasime Makale ka, et ehk on keegi sinna toonud. Ei midagi, otsisid ka maja läbi. Hostelis asju lahti pakkides teatas Tarmo: leidsin passi! Hiljem kutsusime seda intsidenti passipaanikaks.
Mõnus korras elamine, maja taga kinnine hoov, kus üks rõõmus labradoritüdruk ringi lippas. Vassili oli rääkinud, et seda hostelit kasutavad bikerid, selle kohta on kinnitus ka teise korruse koridori seinal, kuhu mitmed tuntud matkasellid oma nimed kirjutanud. Kuuldes, et tuleme Vassili juurest, saime 20 lariga majutuse tavapärase 25 asemel.
Õhtul jalutasime Tbilisis ringi ning tegime seal ka õhtusöögi. Maka juures saadud hinkaalid ei tekitanud suurt vaimustust, prooviti siin ka, kuid suurt vaimustust ei tekkinud ka siin. Kristi käis ka väävlisaunas, meie sellest nii lugu ei pidanud vaid nautisime lihtsalt sooja õhtut kes koos õllega kes Borjomiga. Tbilisi jätab üsna korras ja moodsa linna mulje.
Hosteli poole tagasi jalutades ostame pagarist otse ahjust tulnud sooja saia, mis pakiti ajalehe sisse, kus kevadine uudis piiripunkte ühendava tee kokkukukkumisest. Samas peame aru, et huvitav kuidas me sisse saame, sest omanik ütles, et ta ise seal ei ela. Värav oli lahti ja maja uks ka. Toas istus üks vanem mees, naeratasime talle ja läksime kööki - teda ei tundunud me häirivat, vaatas oma pooleliolevat sõjafilmi edasi. Vaatasime veel suurt paberkaarti, käisime üksteise alla dušši all ja üsna varsti kobisime ülemisele korrusele naride peale magama.
No comments:
Post a Comment