Hommikupoole ööd oli telgis kuulda lehmade liikumist ja puhkimist. Läbi une kuulsin kuidas karjus vilistas ja kõva häälega midagi gruusia keeles karjus. Tundes, et midagi suurt on lähenemas, tõmbasin pea meetrijagu alla ja kohe oli ka tunda tumedat kabjalööki vastu maad kohe telgi kõrval. Seda nad siis soovitasidki, et pange heaga telk tee kõrvale.
Ärgates on imestus tõesti suur, et küll oleme pimedas huvitava koha leidnud. See tõepoolest oli loomade mäkkeminemise rada, täis ohakaid ja lehmakakat, siiski on vaated juba mõnusalt mägised.
Peale 5 tundi und pakime asjad kokku ja võtame suuna samas mäe otsas asuvale esimesele huviväärsusele Gergeti Triniti kirikule. Sinna viiv tee on selline, et minnes pole aega muule mõelda kui jälgida teed ja koos lenksus oleva juhiga sõidutrajektoori planeerida ja järskudel tõusudel tsikli käitumist hinnata. Kohati saab sõidetud nii tee servas, et mõtlen, et kui peaks teelt eksima, siis kukub läbi võsa allolevale teele tagasi. Ei saa ju tagaistmel ka muud moodi kui peaga kaasa sõita. Ülessõites kohtame keset teed seisvat Tarmot oma rattaga. Hiljem üleval olles selgus, et sealt tuli esimene kukkumine ja uute kohvrite kriimud.
Üles jõudes on aga vaade väga ilus - just selliste vaadete nimel olen nõus päevade viisi tuhandeid kilomeetreid sõitma. Üles on võimalik sõita ka taksoga, üks ots maksab 50 lari ehk umbes 20€.
Mägede vahel asuval platool on pisike veesilm, samad loomad, kelle mäkkeronimist oma telkidega takistasime, jalutavad ringi, platoo servas on pisike kirik. Kaugel pilvede vahelt paistab Kazbegi mägi. Kui võimalik, veedaksin terve nädala just siin.
Kiriku juurest avaneb vaade allolevale Stephantsmindale ja Gergetile. Umbes on aimata kus me ööbisime ja sel lehmi talutavalt memmel oli õigus, et siin üleval on tõesti paremaid kohti. Samas poleks öösel siia ülestulek kuidagi kõne alla tulnud, sest tee oli selline, et päevasel ajalgi polnud mahti pilti teha, käed olid kinni kaalujaotuse jagamisega.
Sel ajal kui kahe ratta jagu inimesi läks ülestuleku tee peal kohalike soovitatud Vassili majutust otsima, sai veedetud viimane võimalik tund lihtsalt platool istudes ja seda ilu nautides. Majutus leitud, läksime ka viimase rattaga alla. Et alla minnes sai liialt sidurit ja tagapidurit kasutatud, surid need mõlemad poole tee peal ära ning ma sain läbi küla alla jalutada. Alla jõudes polnud kehal enam ühti kuiva kohta, kõik voolas.
Sättisime ennast sisse Stephantsmindas kodumajutust pakkuva Vassili juurde, kus oli väligaraaž ehk ilusa vaatega kinnine õu. Sel ajal kui poisid esirehve vahetasid ja Kristi magas, käisin dušši all ja pesin mõned särgid puhtaks.
Majutuse hinna (35 lari) sees oli ka õhtu ja hommikusöök, mille korraldas üle tänava elav naine nimega Maka. Kui ta tuli küsima, mis ajal me õhtusööki tahame, soovisime seda saada siis kui kohalikudki söövad. Kell 8 õhtul serveeriti meile väga rikkalik ja maitsev mitmekäiguline õhtusöök koos kohaliku gruusia veiniga. Gruusia on viimastel aastatel hakanud oma veine ja Gruusia köögi toite patendeerima, sest tihti esitletakse neid toite kui Vene või Armeenia toitudena. Keda huvitab, kuidas hinkaale teha, siis siin on üks näide sellest.
Peale õhtusööki tegime Ahtiga katse uuesti üles minna, kuid peale 45 minutist pimedas mäkke ronimist ei olnud võimalik ka jalgsi enam edasi ohutult minna nii et tuli teistpidi tagasi tulla. Ise jäin mõtlema, et aga see memm ja lehmad ju said...
No comments:
Post a Comment