Täna hommikul ärkasin üles selle peale, et maja ees seisnud traktor pandi käima, mille peale kargas Ahti maast lahti ja tormas välja. Tema mure oli selles, et meie rattad seisid kallaku peal otse traktori taga ja ehk on neid vaja liigutada. Siiski ei pidanud traktorist seda vajalikuks, vaid oli kindel, et suudab sealt mööda manööverdada. Eks ta suutis ka, aga iga kord kui käigu sisse pani ja liikuma tahtis hakata, sai Ahti natuke hinge kinni hoida, sest traktor vajus iga korraga ratastele aina lähemale.
Vihm oli järele jäänud ja autod olid liikuma saanud, sest kuskilt olid traktorid juba tee lahti lükanud. See traktor aga läks kedagi välja tõmbama.
Peale traditsioonilist hommikusööki võtsime kella 10 ajal Ahtiga jalad selga, et teede olukorda uurima minna - et hinnata kas saaksime juba liikuma. Kui maja eest teel astusin, hüppasin korra tagasi, sest mäest tuli alla ratsanik, kes midagi mulle gruusia keeles pomises. Ei pidanud olema ekspert ütlemaks, et see ratsanik oli veidi alkoholi tarvitanud. Allapoole liikudes tulid jalad ratsmetest välja ja mees rippus vahepeal küll hobuse ühel küljel, küll teisel. Hobune aga paistis teadvat kuhu minna ning viis oma pehmet ratsanikku kindlal sammul edasi.
Jõudes oma külateed pidi alla lagendikule nägime kaugelt, et mingi sõiduk on keset karjateed. Ligemale minnes, oli selge, et meie maja ees seisnud traktor polnud majast 500 m kaugusele jõudnud. Niipalju siis sellest, et teed on avatud ja võib liikuda, kui see sama tee lahtilükkaja ja teiste aitaja ise siin keset karjamaad upakil on. Karjatee, mida mööda traktorijuht oli lõigata püüdnud oli nii libe ja nii suure kalde all, et lint tuli lihtsalt külgepidi traktorilt alt ära.
Järgmisena kuulsime selja tagant tumedat kabjamüdinat ning hetke pärast kappas meist mööda ratsastatud valge hobune. Hmm, see ei ole see sama hobune, kes oma nokastanud ratsanikku vedas. Tükk maad meie ees võttis hobune hoo maha ja varsti leidis endale künka nõlval kamraadid. Alt karjamaalt aga oli kuulda ühe kaebliku rataniku meelitusi segamini sajatustega hobuse suunas. Hobune aga seisis rahulikult paigal ja sõi heina. Meie aga sammusime muudkui edasi.
Varsti jõudsime platoole, mida mitu päeva kaugelt imetlenud olime ja teisel õhtul isegi oma telgi paigutamiseks plaaninud (kuni vihma sadama hakkas ja kohalikud meid oma hoole alla võtsid). Seal lookles ka ainus tee, mida mööda alla minema peaksime. Tee on savine, märg, libe ja rööpaid täis. Samas päike aga paistab ja tundub, et iga tunniga läheb tee aina paremaks. Autosid liigub vahetpidamata mõlemas suunas - kes on alt üles tulnud ja kes lõpuks alla minemas. Tunne on selline, et kui õige hetk maha magada, siis saame kogu oma puhkuse Omalos veeta (mitte ei mul selle vastu midagi oleks). Vaatasime veel üle platoo serva ja imetleme vastasnõlval kahte küla ning imestame, et kuidas sinna küll saab ja kes küll tahab seal elada. Keegi, kel oleks must südametunnistus või vajadus ennast muul põhjusel pagenduses varjata, saaks ennast siia suurepärastelt ära peita.
Peale 12 tagasi jõudes rääkisime teistelegi, et võiksime mõnne tunni jooksul siit minema sättida, et teed on küll praegu veel märjad ja ligased, aga lähevad iga tunniga aina paremaks. Kohalikud kinnitavad, et teed on juba avatud, võite vabalt minna. Ise mõtlen endamisi, et autoga olekski juba ammu läinud, aga tsikliga on natuke keerulisem.
Otsustame kell 14 liikuma hakata ja vaadata kas saame jõe äärde mindud. Seal peaksid olema ka kohalikud, kes eile sinna pidu pidama läksid. Ostsime pere käest veel vajalikke toiduaineid ja loomulikult nende omatehtud leiba kaasa ning hakkasime vaikselt liikuma. Külast väljaminnes kõndisin jalgsi ees ja näitasin teistele kust ohutult sõita saab. Kohe platoo servast tuleb meil rattaga teha esimesed mudased tagasipöörded ja mülgaste läbimised, kuid saame hakkama. Jõe ääres kedagi ei näinud ning otsustame siiski päris alla sõita. Seal samas olid veel paar mülgast, kuid rattad tulevad sealt kenasti läbi ning juba olmegi Abano poole teel.
Üleval mäe otsas on jahe ning pilvine, mis samas ongi hea, sest siis ei näe kui kõrgel oled.
Peame korraks Abanos kinni ja teeme pilti - GPS ütleb kõrguseks 2828 meetrit.
Kella 17ks oleme juba all, sest tagasitee kulges hoolimata kehvemast teest kiiremini - tahtmine alla jõuda oli suur ja tee oma viperustega ka juba selge. Pidasime pisikese vestluse teemal, kas ja kui palju rattaid peaks teekonna ja öömaja kohtade otsustamisse kaasama. Hea artikli selle kohta on kirjutanud reisumees Tiit Pruuli. Siis käisime poes ja lubasime endale kõike paremat - Tarhuni, juustu, vett ja jäätist. Tarmo ja Kiku hankisid kuskilt nurga tagant koduveini.
Leidsime seal samas Pshavelis jõe ääres telkimiskoha. Peseme hunniku pesu puhtaks ja ma kastsin isegi ennast korraks vette. Tegime Omalost kaasavõetud makaronidest ja konservist õhtusöögi, mis meelitab hulgaliselt hulkuvaid koeri ligi. Läksin juba kella 21st magama. Hea ja kerge on all olla - justkui oleks vangist vabanenud.
No comments:
Post a Comment