13.8.2012 Horvatia reis final

Saime reede hommikul enne 9 valmis, et Slovakkiast liikuma hakata kui meiega tuli rääkima üks muhe soomlane. Eks ta nägi meie rataste numbrimärkidelt, et oleme eestlased ning uuris kust tuleme ja kuhu liigume. Nad ise tulid Tokaijst Ungarist ja liikusid Kuopiosse Soomes. Ungaris on neil nelja pere peale maja ostetud ning igal aastal käivad nad seal 2 nädalat puhkamas. Soovitas meil ööbimiseks tube, mida nad isegi alati siin reisides üürivad, sest need on mõistliku hinnaga, puhtad kuid mitte väga suured. Need toad asuvad kino Istra peal, jah kino, kus näidatakse filme. Omakorda palus ta meil soovitada Tartus mõistliku hinna ja kvaliteedisuhtega  head söögikohta - eks ikka Werner.

Hakkasime sõitma ning 40 minuti pärast ületasime Poola piiri. Mitmel korral tegime korralikult Poolat, foori all ühe fooritsükli mahamaganud õppesõiduauto sai näha kahelt poolt bikereid rohelise foori süttides süstimas ja sinna ta jäi ka selleks fooritsükliks.
Ilm muutus järjest külmemaks, nina tilkus vett, omavahelise jutu sisse hakkasid tekkima aevastused ning igas peatuses panime soojemaid sokke ja soojemaid kampsuneid selga. Mul oli kaasas üks kampsun, mida ma siiani ei olnud pidanud kasutama, see läks nüüd kasutusse, samuti pükste vooder. Jahe, jahe, jahe!!! Tunne oli, et keeran kohe otsa ringi, nädal on ju veel puhkust jäänud. Olime otsustanud, et sõidame võimalikult Poola - Leedu piiri lähedale ning ei jää Augustowis kinno ööbima. Tahtsime, et viimaseks päevaks jääks vähem sõita kui eelmistel päevadel. Sõitsime reedel 670 km ja koduni jäi veel 622 km. Otsisime öömaja Suwalkis ning otsustasime seekord GPSi soovitust usaldada. GPS pakkus, et võiksime minna ühte ööbimiskohta, millel nimeks Private, tundub privaatne. Kohale jõudes vaatasime, et kena aed, kena maja, värav avanes automaatselt. Ütlesin, et mulle meeldib see koht... Siis jõudsime perenaiseni, kelle käest küsisime kohe, et kas 3le inimesele ja 3le rattale öömaja on. Vudistas hinnad ette, sel ajal kui me zlotte kokku lõime, eurodesse arvutasime ja summat inimeste peale jagasime, saatis perenaine meid jutuga, mida ilmestas iga kolmanda sõnana "listen". Jutt kõlas umbes nii: "Ei no kui see on teile kallis, siis võite rattad hotelli ette ka panna, aga sealt varastatakse need kindlasti ära, mul siin käib valgevenelasi, ukrainlasi, kõik on rahul!" Küsisime siis tuba näha, mille peale sai perenaine eriti tigedaks: "Saate aru, mul on süda haige, mina teile küll teisele korrusele tuba ei tule näitama, kõik on siiani rahul olnud!" Hea küll, me võtame selle, koos hommikusöögiga. Tuba nähes, saime aru küll, miks perenaine tuba ei tahtnud näidata - seal oli aeg 90ndate helesiniste tapeetide juures seisma jäänud. Trepist üles minnes ütles, et tubades suitsetada ei tohi. Valisime selle toa, mille keskel oli ruumi meie kohvritele kuigi perenaine soovitas meil oma asjad pigem... vannituppa panna. Ütlesin siis viisakalt, et vabandust, aga meil on neid vaja. Leidnud oma kassi meie asjade vahel üles, suundus perenaine vannituppa, kus ta korrutas ja näitas meile kätega 3 korda, et siin on dušš, seda võite kasutata, siin on vann, seda ei või kasutada, see on katki. Eraldi toonitas mitmel korral, et öelge sellele suurele mehele ka edasi, et dušši võib kasutada, aga vanni mitte. Tunne oli küll nagu oleks puhta loll olnud, siiani kõik öömajad uskumatult külalislahked ja viisakad kohad olnud ja viimasel õhtul saame sellise peapesu. Ei lootnudki sealt õhtusööki saada, aga igaks juhuks siiski küsisin - eks arvata oli, haige süda ei luba ka õhtusööki pakkuda. Suundusime siis õhtul kell 21 Suwalki peale, lootuses, et selles väikses linnas süüa saab. Seal samas läbi pargi kõndides oli oja kaldal hotell, kust küsisin kus siin süüa saab. Loomulikult soovitati oma hotelli restorani, mille köök sel kellaajal veel avatud oli. Küsisin küll mitu korda, et ehk on kuskil mõni tagasihoidlikum koht, kuhu räpastel bikeritel parem minna on, hotelli vastuvõtust öeldi, et sellest pole midagi ja läks inglisekeelset menüüd otsima. Kuskilt sügavalt sahtlipõhjast anti meile menüü, kust selgus, et hinnad on restorani ja meie kõhtusid arvestades mõistlikud. Otsustasime seal õhtustada, sest tühja kõhuga magama ei tahaks minna, eriti veel arvestades meie vastuvõttu ei tea mis hommikul süüa saame.

 Tagasi tulles ulatas lukus oleva värava meile lahti teha ainult "suur mees".

Poisid käisid dušši all, kuid peale kana peterselli pastat ja suurt macchiatot mina enam pesema ei jõudnud minna. Poisid virisesid naljatades, et peame musta reisikaaslasega ühes toas magama. Pärast õhtusööki läks üldse fantaasia tööle, kujutasime ette kuidas "suur mees" istub vannis pläru ees. Hommik võttis meid aga vastu lahke köögitädi ja koha omanikuga, kes silusid asja küll meie jaoks paremaks, kuid edasipidi seda kohta väldiks. Hommik algas meil 5:30, sest mu kellal oli Eesti aeg ja arvestasime ajavahe valesti :) Kolmveerand tundi hiljem aga hakkas kassikoor akna all tegema selliseid hääli nagu üks kass räägiks teisele: "Ma võtaks selle ratta ja läheks teeks ringrajal nääooooooääääää..."

Alustasime sõitu jällegi enne 9, kuid üsna varsti peale Leetu jõudmist ähvardas sadama hakata ning Statoilis  panime vihmariided selga. Statoil tundus kuidagi nii kodune ja hubane, kuigi ma sisse isegi ei läinud. Peale vihmariiete selga ajamist hakkas küll soe, aga enam rohkem poleks riideid selga panna saanud ka enam, sest kõik oli juba seljas. Vahepeal selgus, et ka mõnel teisel reisikaaslasel juhtub seda, et tagakohvris vedelikud oma esialgsest asukohast kohvrisse liiguvad - õlu oli tagakohvris laiali läinud. Seda kiivrisukka küll kasutada ei saa - politsei peab kinni, siis puhud kindlasti midagi neile sinna. Ühel hetkel Leedus nägime enda ees Soome numbrimärgiga autot, möödasõites selgus, et see oli meie sõber soomlane Slovakkiast, vahetasime lehvitusi ja endal jälle soe tunne sees :)

Bauska (Läti) Statoilis nägime Eesti numbrimärgiga autot ning silmad hakkasid eestlasi otsima. Nägin, vaatas otsa, aga astus edasi. Tanklast minema sõites aga vaatas poiss üle õla ja lehvitas, lehvitasin vastu, ikkagi eestlased :)

Vaatasin koguaeg odomeetrit ja arvutasin kui palju kilomeetreid on veel Läti - Eesti piirini. Ja kell 18 (ehk  8 tundi hiljem, Leedu piiril keerasime kellasid) olimegi Valgas, kus tankisime paagid täis. Tartusse jõudsime 19:15, kus võtsid meid vastu mõned kallid inimesed. Nii armas neist, aitäh! Jagasime neile kiirelt muljeid ja üks reisikaaslane võttis veel 50 km pikkuse kodutee rataste alla.  

Kokku näitas minu odomeeter, et läbisime 14 päeva jooksul 5901 km. Sinna minnes 3447 km ja tagasitulles  2454 km. Nende vahemaade läbimiseks kulus minul 252 liitrit bensiini, teistel veel rohkem. Tankisime 26 korral. Nii Horvaatias kui Ungaris sai tankida 100-t, proovisime ära, ei olnud parem :) Kõiki kulusid ei ole jõudnud (loe: pole julgenud) veel kokku arvutada. Piiri ületasime 18 korral.

Rattad pidasid vastu suurepäraselt. Minu rattal aga on vaja kett ja hammasrattad välja vahetada, sest kett venis nagu näts iga päevaga aina pikemaks. Ju see rehviparanduse ajal rehvitöökojas liialt pingule sätitud kett nii haiget sai, et ta enam peale normaalsesse asendisse panemist enam terveks ei saanudki. Hindasin enne reisi ennast üle ja oma ratast alahindasin - minu tubli Suuzu pidas hästi vastu, aitäh talle selle eest.

Ohtlikke olukordi oli poolteist. Kõige ohtlikum oli olukord kurvilisel teel sõitsin auto taga, kes tõmbas jalgratturist  möödasaamiseks tee telgjoonest üle, samal ajal tuli kallutades vastu tsikkel, mis samuti lõikas sisekurvi. Tsiklijuht korrigeeris kiirelt sõidujoont ning autojuhtki lõpetas ratturist möödasõidu. Õnneks, sest muidu oleks see tsiklijuht mul süles olnud. Teine pool-ohtlik olukord oli tagasitulles Poolas, kus vastu tuli nii kõvera raamiga veoauto, et osa kastist oli vastassuuna vööndis ning see kasti serv oli vastu tulles üsna lähedal ning algul tekkis mulje justkui kast oleks külgtuule mõjul külglibisemises, sest tuul oli üsna tugev.

Reisi jooksul tekkis selline tarkustera nagu "Poolas on nii palju poolakaid!" Juba Tõstamaa vanasõna ütleb: üks horvaat jõuab rohkem ette kanda kui kolm eestlast ära süüa. Minu poolt lause: "inimesed on nii ära surnud, mul on ka nii juhtunud." Ja küsimus: "kas me täna jõuame sinna, kust me ükspäev paremale keerasime?" Üks reisikaaslane küsis ühel hommikul: "kas te öösel kuulsite kui ilus kuu väljas oli", ma keerasin seepeale ümber, et vaadata, mis ta räägib. "Aaa, see on see libe tankla", kostus Bialystockis, kus oli äratundmise "rõõm", et siin ikka diisel maas on.

Juba Valgast Tartusse sõites vaatasin hirmuga kilomeetreid, mis vähenesid Tartule lähenedes. Kahju on et läbi saab. Vahetasime Valgast Tartusse sõites tänusõnu heade reisikaaslaste eest ning mõlgutasime veelgi mõtteid järgmise aasta reisi osas. Väga vähe oli puudu, et ma töinama oleks hakanud, klomp juba tõusis kurku ning eetris valitses vaikus. Tõesti head reisikaaslased, läheks teinekordki. Üks nentis, et Poolas on palju poolakaid ning teine ärkas igal hommikul kõhu peal hunnik juhtmeid - täitsa normaalsed reisikaaslased.

Tervendavad on sellised reisid. Tuled tagasi ja näed seda kõike igapäevast hoopis teise pilguga. Loksutab veidikeseks ajaks asjad õigesse rööpasse ning tead peale eemalolekut, mis on oluline ja mis mitte.

9.8.2012 Horvaatia reis vol 7

Oleme tagasiteel koju ja peatume Slovakkias Prešovi linnast Poola piiri poole Kracunovce külakeses Jami motellis.Tegemist on väikse armsa apelsinivärvi oranži motelliga, kus pakutakse ka hilistele tulijatele õhtusööki. Öömaja otsides on teiste reisikaaslaste poolt võõrustajatele esitatavate küsimuste seas, et kas tuba on, kas mootorrattaid on kuskile varjulisemasse kohta panna, minu poolt esitatav küsimus kas siin internet on. Et lõuna poolt tulles, olin juba 22 kraadises külmas reisikaaslastele öelnud, et olen nõus isegi Wifist loobuma, peaasi, et sooja vett oleks, siin aga on õnneks mõlemad.

Eilne läbisõit on 760 km. Alustasime kell 9 ja sõitsime peaaegu 12 tundi. Enamus sõidust oli Ungari kiirteel, seetõttu edenesime oma alguskohast kodu poole päris hästi. Kiirteel sõitmine mulle ei meeldi, väsitab korralikult eriti kui pundiga sõita. Lisastressi tekitas muidugi see, et kütust kulus palju ja mitmel korral tuli ennast tee äärde tõmmata, vahetevahel ka rekkade vahelt, sest karburaator ei saanud 140 km tunnikiirusega vabajooksuga piisavalt kütust peale. Kogu reis sõitsingi kütusekraan reservi asendis ja vabajooks oli reservi reserv. Klapp vajab veidi modifitseerimist, see oligi ainus tsikli tõrkumise põhjus, mille pärast ma enne reisi paljude tarkade meeste jutul käisin, täitsa häbi kohe.
Ungarisse jõudsime kell 12, kus kontrolliti põhjalikult dokumente. Ma tõmbasin küll päiksevisiiri eest, et nad saaks nägu kontrollida, kuid silmad lõin ikka maha, sest muidu oleksin pidanud mustad läätsed oma identiteedi kontrolliks eest võtma :)
Alustasime sõitu Põhja-Horvaatiast Topuskost, mis on linnakene Bosnia Hetzegovina piirist 12 km kaugusel. Sellest andis meile märku ühele telefonile tulnud Bosnia Hetzegoviinasse saabumist tervitav sõnum. Seal ööbisime hotellis, mille leiab üles Kovalcec restorani järgi. Väga mõnus koht, avar tuba, puhas vannituba, viisakas teenindus, väga head söögid ja mõistlikud hinnad. Horvaatiast Ungari piiri poole liikudes jõudsime Karlovaci, mis on linn, kus tehakse kuulsat Horvaatia õlut Karlovacko. Seda me ei maitsnud, vist, aga meile meeldis ikka kõige rohkem Zagrebi õlletehakse Ozujsko greibi õlu. Karlovaciga seoses jääb mul aga kõige rohkem meelde see, kui linnas oli poliseiauto ühe sõiduraja kinni pannud, põhjuseks teel abitus seisundis autolt löögi saanud koer. Mööda sõites liigutas koer pead ja vaatas nii abipaluva näoga otsa. Minul kohe kiivri sees tihendid lekkisid, koerale kaastunde pärast ja ka sellepärast, et politsei näeb nii südamega vaeva koera kaitsmisega.

Topuskosse jõudsime üleeile kella kaheksa paiku, mil viskasime oma kohvrid tuppa ja läksime kiirelt sööma. Hoolimata sellest, et alustasime Medulinist sõitu juba kell 7, sõitsime üleeile läbi alla 400 km, sest enamus meie päevast möödus Plitvice järvede juures.

Täna pean oma tagakohvris olevate veini, mooside ja kastmetega ettevaatlikum olema, sest eile õhtul sain peale saabumist kohvrist õlist pestot kraamida. Kõige rohkem pestot oli ... fotoka objektiivil ja selle ees olnud polariseeriva filtril, „parim“ koht!

Peale selle, et meil on kuldpruun jume, rataste odomeetrid näitavad suuremaid numbreid, üks reisikaaslane on välimuse poolest muutunud motoreporter Tanel Talveks ning hing on seiklustest tulvil, ei ole midagi muutunud, kõik on endiselt hästi.

7.8.2012 Horvaatia reis vol 6

Üleeile käisime Pula suurimat vaatamisväärsust amfiteatrit ja muid Rooma impeeriumist järele jäänud ehitisi vaatamas. Peale Rooma Colosseumi nägemist ei suuda väiksematest amfiteatritest väga imestusse sattuda, kuid Pula oma on selles mõttes eriline, et ta on mere ääres, mitte keset suurt linnamüra. Amfiteatrit kasutatakse praegugi aktiivselt, näiteks on järgmisel esmaspäeval 14. augustil seal toimumas Tom Jones´i kontsert, mida tahaks isegi näha kui veel siin oleks.

Enn, palun ära seda lõiku loe! Pulasse minnes olid meil seljas lühikesed püksid ja särgid, peas siiski kiivrid ja mul jalas saapad. Tegelikult on nii päris hirmus sõita, sest tunne on, et rattal teepinnaga mingit pidamist ei ole ning jäime mitmel korral autodele ette. Aga kui väljas on 34 kraadi sooja, siis ei suuda ennast isegi mitte mõelda tsikliriietesse. Eks selle võrra tuli hoida suuremat vahet, sõita väiksema kiirusega ja kasutada rohkem tähelepanu krediiti. Samas paljaste säärtega on haakumine paagiga ülihea! Seda hakkasime kutsuma Horvaatia tegemiseks. Kui oli küsimus, et kuidas sõidame, palav on ju, siis sai otsustatud et teeme Horvaatiat.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist tegime tutvust kohaliku pitsabaariga ning tellisime endale suure Slavonka pitsa (salaami, sibula ja pepperoniga) pitsa. Vaevalt suutsime selle kolmekesi ära süüa.

Tagasi tulles oli juba pime ja mul oli sõites nii jahe, et võtsin sisse ringraja asendi - nagu limukas vastu paaki ja pilk vaevalt üle tuuleklaasi serva paistmas.  Väljas näitas, et on 29 kraadi sooja.

Horvaatias on Itaalia mõjutusi üsna tugevalt ka näha, nii haljastuse kui ehitiste kohapealt. Palju on siin viinamarjapõlde ja oliivisalusid, kuid muld on punane nagu Austraalias. Siinsedki puhkajad on suures osas itaallased, eks nad seetõttu tunnevad ennast siin ka üsna koduselt. Peamiselt ongi siin näha itaallasi, sakslasi, hollandlasi, mõnd austerlast, venelast ja 3 eestlast.

Mulle meeldib veel siin see, et meie peakohal lendavad lähedalt mööda pasknäärid ning hommikukohvi kõrval saaks peaaegu rästale pai teha, asjatab su kõrval ringi nagu meid seal polekski. Sloveenias nägin ühe korra haigurit, kuid kulle oleme palju näinud. Kahju, et pikk lindude pildistamise toru kodus peab olema, sest kaasa mahtunud ta poleks.
Esimese asjana ostsime endale ujumissussid, ilma milleta ei oleks siin ujumine eriti mõeldavgi. Teravad kivid ja merepõhjas turritavad mürgised merisiilid ei ole just seda, millega tahaks oma puhkust sisustada.

Paljudel inimestel on koerad kaasas, isegi ütleks, et 5st perest ühel on koerad kaasas. Eks neil ole siin hea koos oma pereliikmetega puhata ja puu vilus lamada. Koeri võetakse ka ujuma kaasa ning keegi ei pahanda. Ma ei jõua ära oodata, millal Eestisse selline tolerantsus jõuaks. Samas kui vaadata hinnakirja, siis tsikliinimesi soositakse siin veel rohkem - koera üks öö kämpingus maksab 34 kunat, kuid tsikli jaoks ainult 23 :) Kogu tsiklivarustus on meil telgi tagaosas ootamas aega kui oleme piisavalt vaprad, et need endale selga panna.

Tsiklid pidasid siiatuleku hästi vastu. Et eile oli õhtul veidi pilvisem ilm, siis meil tuli eluvaim sisse ning pesime rattad puhtaks. Täna panimegi paika, et meie jaoks on kolmest päevast vedelemisest ning sidruni, greibi ja apelsini õllest juba küll, päike on meie jaoks juba liig ning juba homme hakkame vaikselt tagasi liikuma. Käime veel läbi Plitvice rahvuspargist ning liigume siis läbi Ungari ja Slovakkia tagasi kodu poole.

6.8.2012 Horvaatia reis vol 5

Mõned pildid Itaaliast Lago Di Cavazzo äärest. Koht, kuhu kindlasti veel tahaks minna.

Itaaliast startisime veidi peale 10 ja Sloveeniasse jõudsime 11:30. Sloveenias on ka palju ilusaid mägesid ja palju veel ilusamaid teid, mis tuleb enda jaoks kindlasti üles märkida, sest nende kvaliteet, kurvide arv ja kurvide raadius, rääkimata ümbrusest olid superhead. Mõnel superheal teel oli nii vähe liiklust, et tekkis tunne nagu see olekski mägedesse ehitatud ringrada. Tee Idrijast Kalcesse oli eriti meeldejääv. Nii Austrias, Itaalias kui Sloveenias võib näha meeletult tsikleid, nimeta milline tahes, seda oleme kindlasti näinud.

 Pilt Krjanska Gora otsast, kus oli meeletult autosid, lambaid ja bikereid :)

Lambad autode varjust kuumale leevendust otsimas.

 Kõik jõed ja järved on mägedest allalaskuva mineraaliderikka vee tõttu türkiissinised .

 Kell 18:30 ületasime Horvaatia piiri, kus piirivalvur imestas, et me Eestist pärit oleme. Küsis, mitu tundi me siia sõitsime, vastasin, et 7 päeva. Tegelikult kõigest 6, sest ühe päeva vedelesime ju Baieris. Palus mitte väga kihutada ;) Tund enne piiriületust olime juba Sloveenia mägedest Aadria mere vilksamisi ära näinud. Slovakkia, Sloveenia ja Horvaatia on riigid, mida ma siiani kordagi polnud külastanud.

Et me liigume enamasti väikseid mägiteid pidi, siis satume huvitavatesse kohtadesse. Horvaatias peeti ühes pisikeses külas mäe otsas näiteks krossivõistlust.

Kell pool 9 õhtul jõudsime oma sihtkohta Medulini, mis on kuurortlinn Pula lähedal. Pula asub siit 14 km kaugusel. Tsiklimatkajaid siin pole ühtegi. Kõigil on karavanidega pool elamist - vaibad, kohvikeetjad, gaasipliidid, SAT TV, rollerid, serviisid ja muu selline - kaasas. Meid vaadatakse kahtlustava pilguga, mis neil küll kaasas on :) Pilk meie elamisest.

 Vaade meie laagrist 50 meetrit mere poole.

4.8.2012 Horvaatia reis vol 4

Eile hommikul võtsime Saksamaalt suuna Austria poole, kus plaanisime jõuda Großglocknerisse. Nii palju kui kuulnud oleme, siis sinna ei ole ka keset suve alati võimalik saada, sest teed kulgevad seal üle 2 km kõrgusel ning siis võib teedel lund olla. Tsikliga lume peal sõita aga ei ole võimalik. Meil aga oli õnne ning saime üles ja ka bikerspointi. Vaated olid sõna otseses mõttes ahhetama panevad, kas ma tõesti sõidan sellises kohas, on see reaalne, mida ma näen.

Enne Itaaliasse jõudmist ütles meie reisijuht: "Me peame veidi tagasi vist minema..." "Kas me oleme kogemata Itaaliasse jõudnud?", küsisin ma. Põhjus on selles, et Austrias on kütus odavam kui Itaalias ning kõik Austria piiri ääres olevad tanklad olid autosid paksult täis. Ent siiski me tagasi ei pidanud sõitma, vaid saime ka paagid Austria kütust täis tankida.
Kella 16 ajal jõudsime Itaaliasse ja jälle tekkis mu pähe mõte, et kas tõesti ma sõitsin ise oma Suuzuga siia Itaaliasse, mis on minu üks lemmikumaid sihtkohti. Et ilm kiskus pilviseks ja sajuseks, tegime mõned põiked Dolomiitidesse, aga vaated ei olnud peale Großglockneri nägemist enam eriti ahvatlevad. Hellitatud silmad eks! Lago Di Landro.

Dolomiitides proovisin ma ka, et kuidas on ratta pealt ära tulles tasakesi vajudes ratas külili panna. Sel ajal kui teised kaarti ja GPSi uurides uut marsruuti paika panid, mõistatasin, et miks ma kukkusin kuni proovisin samas kohas ka selle maapinna oma tagumikuga ära ;) Teised tõstsid pead tõstmata silmad kaardilt kommentaaridega minu suunas: "Ehk püüaks ikka püsti püsida..."

Et kell tiksus juba õhtutunde ja plaan oli Sloveeniasse jõuda, otsustasime Marmoladas sõitmise teiseks korraks jättta. Seda, et me Sloveeniasse ei jõua, pidime ka üsna varsti nentima. Õnneks eksisime ära Tolmezzosse, kus üks Itaalia seltskond pidu pidas. Saime nende käest küsida, et kas siin kandis kämpinguid ka on. Kohe läks lahti vali ja kiire itaaliakeelne seletamine, küsiti kas tahame järve või mägesid ning meile anti paberil kämpingu nimi. Võtsime sunna Lago Di Cavazzo äärde ning 5 mnuti pärast olimegi kohal. Hmm, järv on ja nendest pidevalt ümber kõrguvatest mägedest ei ole ju ka kuidagi võimalik lahti saada, seega saime mõlemad. Olin meeldivalt üllatunud, väga viisakas vastuvõtt, mõistlikud hinnad ja puhtad sanitaartingimused. Poisid panid telgi püsti, ma tegin süüa, peale seda viisime oma elektrisöödikud sööma ning ajasime kämpingu mändzeriga paar sõna juttu.

Nüüd naudin hommikust sooja päikest kohviku ees, maitsev piimakohvi ja värsked croissantid söödud, poisid pildistavad järve ja ma kasutan interneti võimalust. Läbinud oleme üle 3000 km. Täna plaanime jõuda oma sihtkohta Aadria mere äärde Pulasse Horvaatias.

2.08.2012 Horvaatia reis vol 3

Eile hommikul hakkasime peale hommikusööki liikuma Austria poole. Austrias hakkasime peale ühte mahamagatud pööret tagasipööret tegema ja siis otsustas üks ratastest, et tema tahab keset langust asfaldit natuke lähemalt vaadata. Tulemuseks ônneks ainult paigast nihkunud suunatuli ja kriimustatud peegel. Peale seda suunas GPS meid kruusateele, juhuu!!! Pool tundi hiljem mägedes peatust tehes, olin mina kuumusest lödiks muutunud, ei suutnud languse peal külgjalga korralikult alla panna ning eemaldusin rattast koos rattaga. Hiljem Mariezellis magasin eessôitja pidurduse maha, mille peale sidevahenditest kostus ainult täishäälikuid "Eee, eeee, eeeee...!!!" Selle tulemuseks Ducati kriimustatud küljekohver ja minult teibituuninguga suunatuli :)

Sidevahendeid oleme nii tundma ôppinud, et nüüd oskame 3 ScalaRiderit omavahel juba ära ühendada. Muidu oli nii, et üks on kurt ja teine tumm, ma kuulsin mis teised räägivad, aga ise kaasa rääkida ei saanud, teine reisikaaslane sai rääkida, aga ei kuulnud kas keegi teda kuuleb ka. Uue generatsiooni G9 küll tarbib tiba rohkem voolu ja kipub päeva lôppedes seetôttu veidi varem levist välja minema.

Tervisest niipalju, et Poolas tômbas esimesel ööl sääremari krampi, kuid ônneks olid mul ettenägelikult magneesiumitabletid kaasa vôetud. Istmik ei ole nii valus kui juttude järgi kartsin. Enne reisi ônnestus mul vasakusse silma mingi pôletik hankida, mistôttu esimestel päevadel ma piirdusin läätsede asemel prillide kandmisega. Eile ja täna kandsin läätsi ning silmad kannatavad ilusti ära. Tüütu on prillidega, sest need tuleb viimasena pähe panna ja esimesena ära vôtta, kui kiivrit pähe vôi peast ära vôtta. Lisaks on veel päiksevisiir ja tavaline visiir, mistôttu mul nende kasutamise järjekord segamini kippus minema. Ôlavöötme hädad on meil kôigil, mul mitte nii väga hull kui teistel. Kaasavôetud seljabandaaz on ennast samuti igati ôigustanud.

Slovakkia ja Austria lauskmaal sôites palistavad teeääri maisi ja päevalillepôllud. Austrias kasvavad kohati alleepuudena ôunapuud, mis on sinna ehk selleks kasvama pandud, et teelised näljahäda kannatama ei peaks. Vaade Austria mägisemast osast.

 Kell 19 ôhtul avastasime, et ööbimiskohta jôudmiseks peame läbima veel 240 km. Siis vôtsime selle sihtkohaks ja püüdsime tempot tôsta. Läbisime Salzburgi ja olimegi läbi pisikese metsatuka sôites ootamatult Saksamaa kiirteel. Sôites küll tekkis vahepeal kahtlus, et kas ma olen nüüd Austrias vôi Saksamaal. Tänagi küsisin sidevahendite kaudu reisikaaslastelt, et vabandust kas me oleme Austrias? Kipub segamini minema kui ärkad Slovakkias, veedad päeva Austrias ja ôhtuks lähed ööbima Saksamaale.

Et meie vôôrustajad arvasid, et me vôiksime veidi kauemaks jääda, vôtsime nende kutse hea meelega vastu ja otsustasime teha ühe kergema päeva ning oma selgadele ja ôlgadele puhkust anda. Tänase päeva veetsime Baieri ja Austria mägede vahel ilusaid vaateid ja kurvilisi teid nautides.

Austria teede ehitajad kohe teavad, mis tsikliinimestele meeldib - just neile ettenähtud parkla, kus teiste matkajatega muljeid vahetada. Kôrval vôimalus tasuta oma kodinad kappidesse jätta.

Üldse on siinsed teed justkui ekstra bikeritele môeldud, sest tee ääres vôib näha silte "Bikers wilkommen!" ja pubide katustele sätitud rattaid.

Nüüd ôhtul käisime veel siinsamas külas tsikleid timmimas - mul vajas siduritross ja kett pingutamist ning teisel rattal sidurivedelik vahetamist. Seal tutvustati mulle ratast, mis sobiks mulle suurepäraselt - kerge, 2-silindriline, matkaasendiga BMW F800, mis Kawasaki fännist omaniku soovi järgi värvitud valgest Kawasaki roheliseks, hulgaliselt tuuningavarustust peal. Peab vist sammud panka seadma :)