Sloveenia

29.06.2019 Tartu - Varssav

Tervelt kolm aastat on möödas sellest kui veeresime oma kaherattalistel Rumeeniast tagasi koju. Mitte, et vahepeal ei oleks tahtnud mootorratastel kuskile reisima minna, vaid mul näiteks ei olnud energiat kuskile minna. Alar on selle aja jooksul jõudnud juba kaks korda üksi Balkanil käia. Kui käia öö kõrvalt koolis, siis see võtab oma osa. Kui kool kevadeti läbi sai, ei tahtnud muud kui lihtsalt terrassil pikutada ja raamatuid lugeda. Sel kevadel sai kool ühelepoole. Kuigi oli veelgi raskem aasta kui eelmised, siis tahtmine sel aastal reisile minna, tekkis juba talvel.

Kui ma sel talvel midagi õppisin, siis seda, et neid asju mida meeldib teha, ei tohi edasi lükata kuskile määramatusse tulevikku, vaid neid peab tegema kohe. Iial ei tea mis juhtuda võib ja enam ei jõuagi armastatud asju teha. Tuleb võimalikult vähe teha neid asju, mida peab tegema ja võimalikult palju neid asju, mida tahad teha. Kaks asja, mida mulle väga meeldib teha, on mootorrattaga sõitmine ja reisimine. Motomatkamine on üks viis kuidas neid kahte asja saab ühendada. Tõelised motomatkajad muidugi ütleksid, et mis motomatkamine see ka meil on kui telki ja katelokki kaasas pole. Hea küll, nimetagem meie reisimisviisi motoreisimiseks.

Alaril ja Vivil on samad rattad, vastavalt KTM Adventure ja Kawasaki Versys. Meid Raivoga sõidutavad sel korral Motohoovi abiga saadud uued Benellid - Raivol TRK 502X aka Ben ja mul TRK 502 aka Nelli.

Et Raivo ratas leidis kohe peale Rumeenia reisi uue omaniku, siis Raivol ei olnud ratast ja sellest ka tema vajadus uus ratas osta. Minu jaoks on aga mu senine ratas - Aprilia Dorsoduro SMV 750 aka Dorsik - jahe, sest tuuleklaasi pole ja kogu sõidutuul tuli sülle. Katsun ennast rohkem hoida ja Nelli  hoiab mind ehk rohkem soojas. Et need on uued mudelid, siis anname Motohoovi palvel ka sõidukitele veidi tagasisidet. Kus seda veel parem teha oleks kui mitte siin otse ja vahetult.

Mõte Sloveeniasse minna tuli pähe juba mõned aastad tagasi. Ühest küljest on see väike riik, vahemaad ei ole pikad, asub Eestile lähedal (1800 km), samas on looduslikke vaatamisväärsusi palju. Kolmandik Sloveenia pinnast on kaetud rahvusparkidega, millest suurim on Triglavi rahvuspark, mis on oma nime saanud Sloveenia kõrgeima mäetipu järgi. Lisaks sellele, et seal on palju mägesid, on seal ka palju järvi, jõgesid, jugasid, mõned koopad ja isegi meri. Mida muud ma oskaksin tahta oma unistuste sihtkohast. Linnad ei ole minu jaoks, aga mäed on koht, kus hing puhkab.

Tänane päev algas kell 8 kohtumisega Alari ja Viviga Lõunakeskuse Alexela tanklas. Seal saime ka mu ema käest Raivo Cardo G9 tagasi mu venna Taneli poolt vahetatud akuga.

Start ei veninud ning saime aegsasti liikuma. Nii kui sõitma saime, oli tunda, et hommik on jahe. Alari ratta termomeeter näitas 13 kraadi sooja. Õnneks on Benellidel päris head tuuleklaasid, mis hoiavad keha soojas, ja sellepärast ei olnud võrreldes Dorsikuga väga külm sõita. Oleks tundnud ennast lihtsalt mugavamalt kui oleks olnud rohkem riideid seljas. Kolmveerand üheksa olime juba Valga Cirkle K-s, kus ootasid meid autoga reisivalmis Rivo ja Karina koos laste Kauri ja Laglega. Nemad sõidavad 1400 kuubikulise Volswagen Jettaga. Selline kaheksane punt meid selleaastasel reisil ongi. Valgas kontrollisime veel Raivoga rataste rehvirõhud üle ja saime ühelt kohalikult näpunäiteid, et viisakalt liigelda ja sekeldusi politseiga vältida. Vahetasin suvised kindad soojemate vastu. Veidi hakkas soojem. Teed selles Läti osas on veidi paremad, aga enne Riiat ikka närused.

Pärast 250 km läbimist tegime Riia ringil tankimise- ja jalasirutuspeatuse. Mitte, et otseselt tankida oleks olnud vaja, sest ratas näitas veel mitut kütusepulka, aga ikka oli jahe, külm puges naha vahele ning ennast sirutada on ka vaja. Dorsikuga nii kaugele poleks jõudnud. Peatus venis 25-minutiliseks. Miks me seda nii täpselt jälgime? Põhjus on selles, et täna oli transiidipäev, mis tähendab, et eesmärk on jõuda võimalikult väikse ajaga, võimalikult kaugele. See tähendab, et seisma peaks ainult nii palju kui on hädavajalik. Kui neid päevi, mil meie eesmärgiks on sihtkohta jõuda, oleks liiga palju (nagu juhtus 2015. aastal Tšehhi reisiga), siis see väsitab ära. Väsitab just selle pärast, et on lihtsalt sõit ja midagi hinge kosutavat teele ei jää. Tundub ebaloogiline, aga pigem oleme nõus sihtkohta liikuma vähemate päevade, aga rohkemate tundidega ühes päevas. Seetõttu on oluline, et me seisaksime võimalikult vähe ja liiguksime edasi võimalikult palju. Kella poole 12 ajal jõudsime Leedu piiriini. Ilm on ikka veel jahe, lisaks tibutab veel vihma ka. Edasi liigume päris tõhusalt. Neljarattaline ekipaaž jäi juba Riias meist maha. Ehk nad ikka jõuavad ka jõudsalt edasi.

Kaunases tegime järgmise peatuse ja lubasime endale 35-minutilise pausi, mille sisse mahtus nii tankimine, tualeti kasutamine, söömine ja joomine. Nii Raivol, Vivil kui minul käib kiiver kõrvadele.

Arvestades tegevusi, siis oli see päris tõhus peatus. Pärast Kaunast läks ilm soojemaks (või aitasid söök ja jook kaasa), aga olemine läks mugavamaks. Enne kella 15 jõudsime Poola. Nüüd on ilm juba päris soe. Rattad veerevad ilusti, möödasõitudega probleeme ei ole hoolimata 500 kuupsentimeetristest ja 35 kW mootoritest. Seega see on asjatu hirm neile, kes kaaluvad 35 kW mootoriga rataste ostmist. Kui on olnud vaja teha veidi tervamat möödasõitu, siis ei ole isegi vaja käiku alla vajutada, vaid lihtsalt gaasirull põhja keerata. Lähevad ilusti mööda ja teistest maha ka ei jää. Poola kiirteel küll veidi piiras meid teadmine, et manuaali järgi ei tohi pöördeid sissesõiduperioodil üle 6800 lasta. Tuuleklaas hoiab keha soojas, aga tuul tuleb ikkagi kiivrisse sisse. Seega kui tuuleklaasi veel tõstaks lisatuuleklaasiga, saaks olemise klaasi taga ka tuulemühinast vaiksemaks. Kiirteel mulle ikka sõita ei meeldi, sest see pole pigem rattas kinni vaid selles, et seal on kogu tähelepanu vaja kogu ümbritseva suhtes. Tuleb hinnata erinevatel sõiduradadel liikuvate autode kiirust, meie pundi kiirust, meie pundi killustatust ja pundi pikkust. Lisaks hindan pundi taga peeglist tagant tulevate n-ö "lennukite" kiirust, mille peale peame kiirelt leidma augu kõrvalreal ümberreastumiseks. Kõik see õnnestub meil tegelikult üsna õlitatult.

Õhtupoole lubasime endale veel ühe pooletunnise pausi Lomzas, sest olime kenasti edenenud.

Kokku sõitsime täna 12 tunniga 970 km. Rataste keskmine kütusekulu on 4 L/100 km - seega nii nagu tootja lubab. Kell 19 kohaliku aja järgi jõudsime oma ööbimiskohta Varssavis. Meie suureks üllatuseks oli neljarattaline ekipaaž jõudnud juba ööbimiskohta 15 minutit enne meid. Nii jõudsime ka sööma koos minna.

30.06.2019 Varssav - Viin

Tänane päev oli selles mõttes samuti transiidipäev, et meie eesmärgiks oli samuti kiiresti edasi liikuda, mitte väga pikki pause teha ega vaatamisväärsusi vaadata. Et olime esimesel päeva nii tublisti edenenud, siis tegime täna siiski kergema päeva. Et keegi peale minu polnud Viinis käinud, seadsimegi tänaseks eesmärgiks sinna jõuda. Saime poole 9 ajal Varssavist liikuma. Meie sõidukid olid Kreeka pähkli puu all. Siis kui teised on asjalikud ja pakivad asju, peab mõni ikka lolli tegema.

Tunni aja pärast tankisime paagid täis ja võtsime suuna Tšehhi poole. Suurem osa trassist ja pool tänasest päevast kulus kiirteedel. Veidi oli raskusi Poolast Tšehhi piiri poole Mikulovi jõudmisel, sest A1 oli remondis. Seiklesime seetõttu pool tundi ilma otseselt edasi liikumata. Aga see oli ka üks põhjus, miks me tänase peatuse Viini planeerisime, sest teeremondid võtavad aega ja pole vaja ennast ka kohe puhkuse alguses ribadeks sõita. Väike näide kiirteel sõitmisest. Heli, mis kiivrisse kostab, on üsna sama.

Külma üle ei saanud täna keegi kurta, sest termomeeter näitas, et väljas on sooja 36 kraadi. Teepinna temperatuur 47 kraadi. Kohati oli ka asfalt sulanud. Isegi kiirteel sõites ei olnud sõidutuulest jahutamisel abi. Tunne on nagu sõidaks tsikliga saunas. Vett kulus palju ja jõime seda iga pausi ajal, aga pause tegime arvestades temepratuure siiski liiga vähe, sest veepuuduses olime ikkagi. Väikse söögipausi tegime enne Tšehhi jõudmist. Tšehhis tegime ka väikse pausi, mil jahutasime ennast külma veega, jäätisega, särkide märjaks tegemisega ning kavalamad seisid poolest kerest saadik külmkapis. Meie väike kaherattaliste juhtide punt. Nagu ABBA eks.

Veerand nelja ajal jõudsime Austria piirile. Sealt oli Viini veel 100 km sõita.

Viinis võttis meid vastu endiselt soe temperatuur. Euroopas tõesti on praegu kuumalaine. Et olime rentinud korteri, saime tsiklid ja auto sisehoovi parkida. Auto ekipaaž oli jälle enne meid kohal. Ütle veel, et tsikliga jõuab kiiremini kohale. No näed ei jõua. Auto tahab iga 900 km järel tankida, meie tankimisi dikteerib Alari "porgand" (ja meie istmikud), mis tahab iga 260 km tagant tankida. Autos saab sõidu pealt vett juua, ratta peal mitte. Nii meil kulubki kauem aega kohalejõudmiseks. Hea küll, Jetta roolis on ka kogenud sõidumees.

Käisime kiirelt duši all, vahetasime riided ja suundusime Viini kesklinna poole. Pool tundi jalutamist ja olime Viini Riigiooperi ees.

Leidsime ühel kõrvaltänaval vaikse Austria restorani, kus õhtustada. Mis sa muud ikka tellid Viini vanalinnas, kui Viini šnitslit koos sinna juurde kuuluva kartulisalatiga.

Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja Doonau ääres. Taustal 137 meetri kõrgune romaani ja gooti stiilis Püha Stefani katedraal. See on kohaliku peapiiskopkonna peamine kirik. Kogu Viini vanalinn kuulub alates 2001. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Veerand Austria elanikest ehk 1,9 mln elab Viinis ning tunne oli nagu veerand nendest oleks olnud pühapäeva õhtul Viini vanalinnas.

Doonau on Volga järel pikkuselt teine jõgi Euroopas. Kui Doonau on 2850 km pikk, siis Volga lausa 3530 km. Doonau saab alguse Saksamaal Schwarzwaldis ja suubub Musta merre Rumeenias voolates ka läbi Austria, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria, Moldova ja Ukraina. 1856. aasta Pariisi rahulepingu järgi on Doonau rahvusvaheline jõgi, mis on kõikidele riikidele laevasõiduks vaba. Kas Doonau on helesinine nagu laulusõnades? Jah, on küll.

Õhtu lõpetuseks vaatasime Viini Riigiooperi esisel platsil Itaalia ooperikirjutaja Giuseppe Verdi ooperit "Othello".  Viini ooperimaja ehitati 1869. aastal ning see avati 25. mail 1869 Mozarti ooperiga "Don Giovanni". 1197. aastal sai eestlanna Annely Peebost Viini Rahvusooperi solist ning samal aastal debüteeris ta ka Viini Riigiooperis Giuseppe Verdi ooperis "Rigoletto".

01.07.2019 Viin - Graz - Maribor

Meie reis hakkab juba tempot maha võtma ning seda saab juba hakata puhkuseks nimetama. Magasime täna nii kaua kui keegi jõudis. Raivo ja Rivo tegid eelluuret, kuhu me sööma saaksime minna. Nad leidsid ühe hea koha, kus sai lisaks igasugustele saiakestele ja kohvile ka munaputru ja omletti tellida.

Võtsime kella 11 ajal suuna Grazi peale, sest seal polnud meist keegi kunagi käinud. Temperatuur on 37 kraadi ja see ei ole mitte moototratta mootori töötemperatuur, vaid õhutemperatuur.

Et me ei tulnud siia kiirteedele sõitma, vaid ikka kurvilistele mägiteedele, siis keerasime 42 km pärast kiirteelt maha ja võtsime suuna üle mägede Grazi poole. Kuigi ka kiirteed on juba siinkandis päris ilusad ja mägede vahel, siis üsna kohe tervitasid meid veel ilusamad vaated ja veel kurvilisemad teed. Lõpuks ometi saab rehvid tagasi ümmarguseks sõita, sest kiirteel kulub ainult rehvi keskmine osa ja rehvid muutuvad kandiliseks. Temperatuur kukkus järsult 33 kraadi peale ja seda oli täitsa tunda.

Tegime viludas joogipause, sest ikka päris palav on. Ojakeses sai ka käed ja näo puhtaks pesta. Kipuvad teised soolaseks minema.

Kui meie Grazi jõudsime, olid Karina ja Rivo lastega ka juba kohale jõudnud. Pakkisime oma asjad nende autosse ja läksime linna peale jalutama. Ilus ja vaikne linn.

Kes jäi truuks Viini šnitslile, kes võttis kergema salati, aga kõhud said kõik täis.

Kui me Maribori jõudsime, siis tundsin, et Nellil ei ole tagapidurit. Kiire pilguheit foori all tagapiduri supportile õnneks pidurivedeliku leket ei näidanud. Keerasime tanklasse sisse ja selgus ka tagapiduri puudumise põhjus. Üks hüdraulikat toetav polt oli kadunud ja teine selle tõttu suure koormuse tõttu ära murdunud. Tõmbasime nipukatega kinni ja keerasime ära murdunud poldi teise pesasse. Tagapidurit peaks nüüd kasutama ainult hädapidurduseks.

02.07.2019 Maribor - Ljubljana

Ärkasin hommikul kell 5, sest väljas oli juba valge ja linnud akna taga laulsid juba kenasti Sundisin ennast uuesti magama. Tegelikult oli täna väga hea magada, sest ilm oli jahedam kui eelmised ööd ja aknast tuli mõnusat värsket õhku sisse. Saime hommikusöögilauas kell 8 kokku. Saime perenaiselt head kohvi ja munaputru. Üks osa reisielamusest on ka kohad, kus ööbime ja inimesed, kellega seal kohtume. Selles kohas kohasime üht Saksamaalt pärit mootorratturit, kellel oli sadulaamort ära murdunud nii, et tal oli üsna ebamugav sõita.

Meie ööbimiskoht Maribori külje all on Drava jõe ääres ning see 725 km pikkune jõgi suubub Doonausse. Käisime peale hommikusööki ka seda ilusar sinist värvi jõge lähemalt vaatamas.

Leppisime kokku,  et 9:45 saame rataste ja auto juures kokku. Nii ka tegime. Et täna on reisi esimene pikk päev kohal ja oodata on maalilisi vaateid, sättisin ka kaamera kiivri külge. Võtsime suuna üle mägede Logarska Dolina poole. Sihtkohta näitas 115 km. Nii kui külalistemaja eest teele keerasime, hakkasid teed meie all looklema ja taamal asuvad mäed meist paremalt ja vasakult mööduma.

Nelli (ja tegelikult Ben ka) sõidab kurvides väga hästi. Ainult keera ratas vastujuhtimisega enda all kaldu ja palun - kurv läbitud. Kordagi ei ole tunnet, et äkki pole pidamist. Raivo rattal käib keskhark (ja korra ka saapanina) pea igas kurvis vastu maad. Kui ka kuskil kurvis on liiva või kruusa maas olnud, siis on seda küll tunda, aga ratas töötas ka selles olukorras väga hästi. Kurvides kasutasin kolmandat ja neljandat käiku, kolmandaga oli pidurdus kurvis täitsa hea nii, et oli mugav vajadusel gaasi maha ja juurde keerata. Neljandaga sai ka kenasti kurve läbida, siis tuli lihtsalt rohkem kallutada ja seda rattad ka võimaldavad mugavalt.

Mingi hetk mu sisemine kompass läks katki ja tavaline GPS hakkas meid tee peal tagasi suunama. Nii juhtuski, et iga järgneva kilomeetriga vahemaa sihtkohta GPSi järgi aina kasvas. Õige motomees või -naine ju jonni ei jäta ega ringi keera. Nii eirasimegi järjepidevalt GPSi soovitust tagasi keerata, sest tahaks ju kurvilisi teid sõita. Siis aga näitaski teeviit, et vasakule keerates jääb Logarska Dolina ainult 17 km kaugusele. Meie rõõm jäi üürikeseks. Nii kui sellele teele keerasime, saime arumiks GPS meid ümber suunata tahtis. Sinna viis siitkaudu kruusane tee. See polnud aga mitte lihtsalt kruusatee, vaid mäes üles ja alla looklev kruusatee, kus kohati rusikasuurused kivid, killustik, liiv ja kõik muu, mis leidub ühel teel, mis pole asfalt. Õige motomees.... teate küll. Üks hetk ühes kurvis läks Vivianil kurvi lõikamine plaanitust teisiti ning asfalttee peal polekski midagi olnud, aga et kurv oli ka kruusane ja tõusuga, siis kukkus ratas kurvis külili. Kohe seal juures olid ka teeehitajad, kes jooksid ja tõid Vivile rahustuseks Coca-Colat. Vot kui ägedad inimesed!

Õnneks kompenseerisid vaated kehvasid teeolusid.

Nelli püsib kruusal täitsa hästi. Tõusudel kurvis lahtise killustiku peal võttis paaril korral esiratta libisema, aga see oli peamiselt kaalujaotusest, sest mu sabakohver on ikka üsna raske. Nelli tuleb kruusal sõitmisega ilusti toime. Küll, aga hakkas juba kiirteel mingi asi nina juures vibratsiooniga teatud kiiruse ja pöörete juure vibratsiooniga heli tekitama. Katsumine mingeid lahti tulnud kondleid ega muid osi ei tuvastanud.

Kell 14 jõudsime lõpuks Logarska Dolinasse (Logari kuru), mis on lagendik mägede vahel, mille keskel lookleb maaliliste vaadetega tee, mille ääres lehmad söövad heina ja nende kõrval on ... hein.

Tee lõpus saab näha Rinka juga, mis on oma 105 meetri kõrgusega kõrguselt teine juga Sloveenias. Selle juurde peab parklast 400 meetrit kõndima, aga see on seda väärt, sest vaated joale ja mägedele on lummavad.

 

Tänaseks anti Sloveenias vihma ja äiksehoiatus. Ilmaennustus pidaski paika ning hakkaski müristama, välku lööma ja vihma sadama.

Võtsime suuna Lucesse ja sõime seal hilise lõuna või varajase õhtusöögi. Sealt võtsime juba suuna üle mägede Ljubljanasse. Vihma valab nagu oavarrest, visiirist midagi ei näe, sest see on märg nii väljast kui seest. Lisaks mädegele on pilved ka kiiivri sees, nii et visiir on seest ka udune. Et meie tee viis üle mägede ja vihma sadas, sõitsime ettevaatlikult. Üks hetk vaatasin ette ja nägin, et Vivian võtab ühte kurvi maru lennukalt. Järgmiseks oli juba kiivrisides hääli kosta ja oligi ratas tee ääres kurvis pikali. Ratas kukkus jälle sama jala peale nagu kruusal, veidi muljumist ja haiget saamist, aga õnneks luud-kondid terved. Mida aga ei saanud ratta kohta öelda, sest jalaraua kinnitus oli ära murdunud. Sellise veaga enam pikalt sõita ei saa. Pakkisime Viviani autosse ja saatsime nemad ees Ljubljanasse. Alar ja Raivo viisid Vivi ratta järgmises külas asuvasse külalistemaja juurde. Seisin senikaua Alari Porgandi ja oma Nelliga nulu all. Tänasin oma TCX Goretex saapaid, et nad mu jalad soojas ja kuivas hoidsid. Tänasin oma Cloveri jopet, et ta vihmavooder mu keha soojas hoidis. Hoolimata sellest, et kallas, oli mugav olla. Pool tundi hiljem kui Alar ja Raivo tagasi jõudsid, oli juba veidi jahe hakanud, sest kiivrisukk oli juba niiskeks tõmmanud ja püksid läbi ligunenud. Sõitsime vaiksel üle mägede Ljubljana poole kehad külmast kanged. Minna oli üle 50 km.

Viiene seltskond juba ootas meid Ljubljanas. Võtsime kiirelt läbiligunenud riided seljast, panime kuivama ja kiirelt kuuma duši alla. Sooja vett jätkus küll vähe, aga sain ennast fööniga üles soojendada. Kuni Alar ja Viv ratast ära tõid, käisime vaikselt Ljubljanat piilumas.

03.07.2019 Ljubljana - Bohinj

Selleks ajaks kui kell 8 sööma läksime, olin juba kaks tundi üleval olnud ja eelmist postitust kirjutanud. Blogija raske elu eks! Ilma ka ei oska ja ei tahagi. Tegelikult läks lihtsalt uni ära ja mis ma niisama ikka lakke vahin kui saaks midagi kasulikku teha.

Ilm on hommikuks selginenud ning kardinate vahelt paistab meie lillelise tapeediga tuppa veidi päikest. Peale hommikusööki lubasime endale veel puhkeaega kuni meid kell 10 öömajast välja aetakse. Et eilne kohtumine Ljubljanaga oli jäänud väga põgusaks, oli plaan veidi linna lähemalt vaadata. Pakkisime tsikliriided Jettasse ja kohvrid ratastele. Tsiklid võisime õnneks hoovi jätta.

Ljubljana on väga armas, vaikne ja ilus linn. Linnast voolab läbi Ljubljanica jõgi. Südalinn on 298 meetri kõrgusel. Aprillist kuni oktoobrini on igas kuus olnud vähemalt mõnel päeval 29 kraadi sooja. Keskmiselt 121 päeval aastas peamiselt sügiseti ja talviti esineb Ljubljanas udu. Ljubljana on elanike arvult üks väiksemaid pealinnu Euroopas - 2016. aasta andmetel elab siin ligi 280 tuhat inimest. Jalutasime Ljubljanica kallastel asuvas vanalinnas, külastasime turgu ja vaatasime üle kuulsa Draakoni silla. Üle Ljubljanica silla viiv Draakoni sild on arvatud ehitismälestiseks. Silla esialgne nimi oli keiser Franz Joseph I juubelisild Austria-Ungari monarh Franz Joseph I 40. valitsemiaasta juubeli tähistamiseks. Sild püstitati 1901. aastal  1895. aasta maavärinas kannatada saanud puusilla asemele. Draakoni silla nime sai sild silla otsel istuvate draakonite järgi.

12 ajal pakkisime ennast kokku ja hakkasime Bledi ja Vintgari poole liikuma. Alar ja Vivian läksid ratta küljest irdunud jalarauda remonditöökotta viima - ehk annab sellest midagi teha. Tulevad pärast  meile järgi.
Bled on tõenäoliselt kõige külastatavam koht Sloveenias. Et oleksime sinna jõudnud turistide tippajal, võtsime suuna hoopis Vintgari kuru poole. Seda tahtsin nii mina kui Karina rohkem vaadata kui keset Bledi järve asuvat saart. Kui aega ja viitsimist on, siis saame Bledi ka minna. Vintgari kuru (Soteska Vintgar) avastati 1891. aastal kartograafi ja fotograafi Benedict Lergetporeri poolt. Et looduslikult polnud kuru ligipääsetav, ehitati sinna jalgrajad, mida mööda saab tänapäevalgi kõndida. Vintgari kuru on 1,6 km pikk ning läbi kuru voolab Radovna jõgi. Vaated olid igal sellel 1,6 km väga ilusad nii tagasi, edasi kui üles ja alla vaadates.

Et pärastlõunal kiskus jälle taevas tumedaks ja äiksehoiatus on antud terveks nädalaks, jätsime Bledi vahele ja võtsime suuna kohe Bohinji järve poole. Samamoodi märjaks ei tahaks enam saada nagu eile.

Et aga tee viis läbi Bledi, siis nägime möödasõites ikkagi Bledi ja selle keskel asuva saare ära. Ikka väga sinine järv. Nii kui Bohinji jõudsime ja rattad ära parkisime, hakkas kohe ladinal sadama. Võtsime öömaja kohe samasse, et ei peaks enam ennast riidesse panema ega kuskile sõitma.

Oli väga tore päev, kus nägime ilusaid vaateid. Minu hing ihkab rohkem jugasid ja mägesid, loodetavasti saame järgnevatel päevadel neid rohkem.

Vaade meie öömajast

04.07.2019 Bohinj - Bled

Ikka on meie reisidel olnud mõni selline hommik, mil tuleb ärgata koos kukega. Täna hommikul oli kukk meile niigi armuline, et ta ei kirenud koos päiksega, vaid alles pool kuus. Et eelmisel õhtul olime pidanud plaani minna Savicajuga  vaatama kohe hommikul enne suurt turistide massi, siis läksime hommikusöögile 7:30. Peagi olime söönud ja ratastel.

Savica juga on Bohinji järve äärest ainult mõned kilomeetrid sõita. Nii olimegi üsna pea kohal. Panime kiivrid ja joped autosse, ülejäänud motovarustus jäi selga. Tsiklisaapad on tegelikult päris head matkasaapad. Et rada joa juurde oli astmetega ja tõus päris järsk, saime kenasi pulsid ülesse ja seljad märjaks. see vaade üleval oli igat seda astet  väärt.

Karina ja Rivo otsustasid lastega minna kuskile rannapuhkust tegema. Eks lastel olegi igav neid asju vaadata, millest täiskasvanud Instagram´i pilte teevad. Meie neljakesi ikka veel kolmel rattal otsustasime Bohinji järve äärde ja Mostnica kurusse minna.

Ümber Bohinji järve kulgeb matkarada ja järv on piisavalt soe, et ujumas käia ning kogu järve kaldad on ujumiseks sobivad. Jalutasime veidi ringi kuni tekkis ka tahtmine ujuma minna. Kuigi vesi oli karastavalt jahe, oli seal päris mõnus ujuda. Vesi on väga läbipaistev js nii näeb ka vees Bohinji forelle.

Peale järves ujumist käisime veel söömas ning siis pakkisime motoriided selga, et 2,5 km kauguse Mostnica kuruni jõuda. Motoreisimisel tuleb riietumist ja lahtiriietumist päris tihti ette - vahet pole kui pikad on vahemaad, kogu varustus peab ikka seljas olema. Matkaraja alguses selgus tõkkepuu eest, et tsikliga võime vabalt tõkkepuust mööda sõita ja üleval mägedes ise ringi vaadata. Päris mõnus kui sellised privileegid on. Mä otsas harunes mitu teed ning nii võtsime sellest võimalusest viimast. Esiteks läksime Vogarisse, mis on ilusa vaatega koht. Sealt parklast küll pidime läbi metsa ja talude vahelt 20 minutit kõndima, aga see vaade oli seda igati väärt.

Järgmiseks võtsime suuna Planina Zgornja Grintovica´le, mis on platoo mägede vahel. Palju pisikesi maju ja mitte ühtegi hingelist. Iga hetk olime valmis, et kuskilt jookseb kohale 100-pealine lehmakari või kuskilt lendab välja nõid luual.

Järgmiseks sõitsime suuna Mostnica joa juurde. Tee sinna oli väga maaliline, kuid väga kitsas. Ühel lõigul oli tee lahtise kruusaga ja vastu tuli auto. Tõmbasin tee serva poole ja jätkasin enesekindlalt sõitu. Nii kui auto minu kõrvale jõudis, ei tahtnud rattad enam maapinnaga kontaktis olla ning vajusin veidi külili. Veidi seetõttu, et kõrval oli paras pehme mätas ja otseselt pikali ei kukkunudki. Raivo tuli minu taga ja sattus ka kuidagi hämmingusse autost ja minu pussrdamisest. Nii parkis ka Raivo oma ratta külili vastu mätast. Nii me siis siplesime seal kahekesi. Autol võis peeglist päris hea vaade olla. Karma maksis kätte, sest olime läbi sõitnud keelava märgi alt. Vähemalt on Ben ja Nelli nüüd pehma samblase maandumisega ristitud. Mostnica juga oli ka väga kena.

Pärast joa külastamist kustutasime janu seal kõrval asuvas külalistemajas. Lõpuks võtsime suuna ka Mostnica kuru suunas. Seal võtsime tsikliriided seljast ja tõdesime, et tavaliste riietega on ikka palju mõnusam matkata. Tasub võtta see aeg, et ennast matkarajal mugavamalt tunda. Kuigi päike hakkas juba mäe taha veerema, nägime ikkagi kuru kogu tema ilus ära.

Panime riidesse ja sõitsime Bledi, et kuskil jälle janu kustutada ja õhtuks öömaja leida. Öömaja Bledis leitud, kinnitasime kella 21 ajal kohalikus restoranis keha maistvate roogadega.

Kui söök söödud, oli meil vaja oma öömajja jõudmiseks veel 300 meetrit sõita. Et me sõitsime jälle otsemat teed, siis oli meie teekond nagu tsiklipolitsei sõidueksam - kõige pealt möödumine keset teed pandud lillepostamendist, siis mööduumine postireast, möödasõit tõkkepuust ja läbisõit kahe tõkkepuu vahel ja seda kõike tõusva kurvilise tee peal. Kõik said sõidueksami sooritatud. Kogu päeva tskliläbisõit oli 40 km ja meil üle 20 tuh sammu.

05.07.2019 Bled - Tolmin

Täna ei äratanud meid ei kukk, ei koer, ei palavus ega külm, vaid keegi hüüdis tänaval "Miiidaaaa! Miiiidaaaa!". Algul mõtlesin, et ehk on mõni halva kuulmisega eestlane siia sattunud. Kui varsti aga järgnesid nunnutamishelid, siis tundus, et keegi oli otsinud oma kassi. Et tänases ööbimiskohas meil hommikusööki hinnas polnud, läksime Raivoga Bledi peale hommikusööki otsima. Alar ja Vivian sõid hommikusöögiks eilsest õhtusöögist järelejäänud kaasapakitud mereanni risotot. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti hommikusöögiks munaputru peekoniga, saime kõrvale kukleid, tomatit, croissanti ja suurepärast kohvi. Vaade oli Bledi järvele.

Kui tagasi külalistemajja saabusime, harjutas keegi usinalt viiulit. Hea, et ta seda kell 7 ei teinud. Pakkisime asjad kokku ja võtsime 10:30 suuna Zelenci loodus-reservaadi poole. See on koht, kus on mitmekesine loodus ja selle keskel on kõigest 2 meetri sügavune türkiissinise veega järv, mille allikatest tõuseb külm vesi, mis toidab Sava Dolinka jõge, mis suubub omakorda Doonausse. Zelenci on oma nime saanud selle koha ümbruse rohelise (Sloveenia keeles roheline on "zelen") värvi järgi.

Tegime väikse peatuse tee peale jäänud Jasna järvede ääres. Need on tekitatud kunstlikult mäest alla voolavate Velika Pišnica ja Mala Pišnika jõgede kohutmiskohas. Et väljas on jälle sooja üle 30 kraadi, siis järv lihtsalt kutsus meid ujuma. Nii tegimegi tunnise peatuse, värskendasime ennast karges järve vees, imetlesime vaadet ja jahutasime end külmade jookidega. See peatus kulus mulle ka seetõttu ära, et kaamera stabilisaator polnud öösel ennast täis laadinud, aga täna on selles mõttes üks olulisemaid teekondi, mida on vaja jäädvustada.

Minu esimesel mootorrattareisil 2012. aastal reisisime läbi Austria, Itaalia ja Sloveenia Horvaatiasse. Juba siis avaldas tee Kranskja Gorast üle Vršiku läbipääsu mulle väga suurt muljet. Tee, mis kulgeb üles Sloveenia kõrgeimate tippude juurde on oma 48 nõelasilma kurviga iga mootorratturi unistus. Vaated igas kurvis on sellised, et kui kael õieli vaadet vahtima jääd, siis võid kogemata kuristikku sõita.

Varsti jõudsime Bovecisse, kus kinnitasime keha, et minna tagasi üles mägedesse. Kes sõi grillitud lõhet kartuli-spinatipudruga, kes gnocchisid pestokastmega, kes Cesari salatit, kõik olid väga rahul. Võtsime suuna Mangarti pääsu poole. 1938. aastal ehitatud tee on kõrgeimal looklev tee Sloveenias ning see  viib sellel liiklejaid ja matkajaid 2072 meetri kõrgusele. Sealt alustatakse tõusu Mangarti mäele (2679 m). See on minu kõige lemmikum koht sellel reisil, sest see oli lihtsalt nii hull kui järsud olid nõlvad ja kurvid ning kui ilusaid olid vaated. Isegi kõige vähem kõrgust kartvad inimesed hakkavad seal kõrgust kartma. Ülevalt paistis vaade Itaaliale ja seal olevale Fusine järvele. Telefoni saabusid sõnumid iga natukese aja tagant teatades vaheldumisi, et olen jõudnud Austriasse, Itaaliasse või Sloveeniasse. 

Õhtu lõpetuseks kiikasime veel kurvilist teed mööda Virje joa juurde. Otsustasime, et rohkem jugasid me vaatama ei lähe, sest kõige võimsamad oleme juba ära näinud.

Teel Tolminisse tuli meile vastu Eesti numbrimärkidega hõbedane Volkswagen Jetta. Meie suureks rõõmuks olid selles meile tuttavad näod. Tolminisse jõudes meie kurgud juba tolmasid. Istusime maha, võtsime joogid ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks ei jäänud muud üle kui ümber nurga hotelli minna, sest ööbimiskohti kaheksale on selles pisikeses kohas raske leida.

06.07.2019 Tolmin - Trieste

Istun Itaalia sadamalinnas Triestes meie korteri rõdul ja vaatan merel sähviva äikse poole. Praktiliselt iga sekund sähvivad välgud. Tänaseks ja veel järgnevatekski päevadeks lubab siinkandis äikest. Äike sähvib üle kogu taeva nii, et valgustab ka arvuti klaviatuuri. Karina on Laglega toas ja teised läksid poodi. Nüüd hakkas ka vihma sadama. Lisaks sellele, et meil on pesu pesumasinas, siis saavad ka tsiklid puhta(ma)ks. Milline värskendus sellise kuuma päeva lõpetuseks. Nüüd tuli korra tuppa kolida, sest vihm muutus korra ägedas tormiks ja meie rõdu põrandat katsid suured raheterad. Nüüd istume rõdul, naudime oliive, vorsti, arbuusi ja Itaalia veini. Kuidas me aga täna üleüldse Itaaliasse jõudisme?

Ärkasin selle peale, et Raivo tegi mulle pai. Küll on hea kui saab tasakesi armsa inimese poolt tehtud väikse puudutuse mitte tüütu äratuskella peale ärgata. Olime ka tänaseks hommikuks kokku leppinud varase hommikusöögi kella 7:30, et varakult enne suurt turistidevoolu Tolmini kurusse jõuda. Olime endale öömajaks leidnud Tolmini ainsa hotelli. Hommikusöögiks olid soojad marmelaadi ja šokolaadi sarvesaiad, munapuder, värsked aed- ja puuviljad jne. Selles Sloveenia kandis on tunda Itaalia mõjutusi, nii meie hommikusöögis kui ka üleüldiselt menüüdes. Rivo oli nii kena, et viskas meid kuru juurde ära, et me ei peaks oma jalgu kulutama. Nemad jõudsid ükspäev juba seal ära käia. Kurus oligi vastavalt meie ootustele vähe inimesi. Nii saime kogu kuru ilus vaikuses ja rahus nautida.

Kurus käidud, kõndisime 2 km mööda külavaheteid tagasi hotelli.

Hotellis saime veel hilise hommikusöögi käigus kohvi võtta ja janu kustutada. Kell 11 registreerisime ennast hotellist välja ja võtsime suuna Predjama kindluse poole. Väljas on jälle sooja üle 30 kraadi. Predjama kindlus on küll seest jahe, aga tsikliriietes on ikkagi palav.

Pärast Predjama kindluse külaskäiku võtsime suuna Skocjani koobastesse. Suur osa Sloveenia pinnast on karstine ala. Isegi sõna karst on pandud Sloveenia piirkonna Karsti järgi. Kuigi Postojna koopad on suuremad, on nad ka kuulsamad ja seetõttu ka rahvarohkemad. Seetõttu plaanisime külastada Skocjani koopaid, mis pidid olema sama head. Skocjani koopad on 144 meetrit kõrged. Koopa põhjas voolab jõgi, mis suubub Triestes Vahemerre. 1965. aastal oli jões veetase tõusnud 90 meetrit oma praegusest tasemest kõrgemale. Käesoleva aasta jaanuaris tõusis jões tekkinud tammi tõttu samuti veetase 70 meetrit. Nii ei oleks me koopas saanud kõiki kohti külastada, sest need oleksid lihtsalt vee all olnud.

Õhtuks jõudsime Vahemere äärde Izolasse. Sõime grillbaaris hilise lõunasöögi ja hakkasime endale majutust otsima. Me oleme öömaja otsingutel ikka uskunud heale õnnele. Kui mööda kiirteed mere poole sõidsime ja meil oli teadmine, et meil öömaja ei ole, meenus kord kui Rumeenias Constantas poole ööni öömaja otsisime. Meid on kaheksa. Me oleme mere äärses kuurortis, mida kutsutakse ka väikseks Veneetsiaks. Käes on laupäeva õhtu. Käes on puhkuste tippaeg. Tahaks, et öömajal oleks ka bassein. Me oleme jätnud broneerimise viimasele minutile. Üsna sinisilmsed eks. Et aga Horvaatia on siit lõuna poole paarikümne kilomeetri kaugusel, tegime sinna ühe broneeringu. Kui tsiklite juures ennast riidesse pakkisime, tuli kõne, mille teisel pool oli murelik inimene, kes ei saanud aru kuidas on võimalik, et me saime broneeringut teha, sest seal on juba inimesed sees. Tõmbasime parklas AirBnB ja Booking.com lahti. Et ka Itaalia jääb siit kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusele tegime kiire broneeringu hoopis  Triestesse. Pool tundi sõitu ja nii me Itaaliasse jõudsimegi.

07.07.2019 Trieste - Izola

Eile õhtul Sloveenia rannalinna Izolasse ööbimist otsides jäi üks majutuskoht silma, kuid kahjuks me seda eilseks õhtuks broneerida ei saanud. Küll aga lubas broneeringut teha alates tänasest. Nii broneeriski Alar meile eile õhtul kolmeks ööks Villa Izola.

Reisidel on igaühel oma ülesanne täita. Kui Alar loeb kaarti ja ma ka veidi, et oleks dubleeritud, siis näiteks Raivo ja Vivian aitavad alati ka ööbimist otsida. Minu üheks ülesandeks on ka arvet pidada, kes mille eest on maksnud. Nii on võimalik alati kiiresti ühe inimese poolt kulud ära kanda ja keegi ei pea kelletki jooksvalt kulusid sisse nõudma ega tasaarveldama. Selleks ajaks kui teised kella 8 paiku üles ärkasid, olin juba veidi aega üleval olnud. Sain täna hommikul arvepidamisega joone peale, sest eelmised õhtud on olnud pikad ja blogimine on siiski pritoriteet.

Triestes on meil korter, millel on vähemalt  kolm magamistuba ja üks elutuba, aga võibolla ka rohkem, sest igasuguseid panipaiku ja nurgataguseid on siin palju. See korter kuulub tegelikult ühele Inglise prouale, kes käib suviti ka siin puhkamas, kuid ülejäänud ajal haldavad ja üürivad tema korterit välja kohalikud itaallased. Nii me siis hommikul liikusime Browni liikumise järgi läbi magamistubade keskel asuva ühise koridori üksteisele teed andes. Vaade meie magamistoa aknast Trieste sadamale.

Alar ja Viv jäid meist korterisse hommikusööki valmistama kui me Karina, Rivo ja lastega liikusime Trieste jahisadamasse, et seal hommikusöök võtta. Hommikusöögiks pakuti loomulikult igat sorti kohvi ja sarvesaiu ehk cornettisid. Croissantideks kutsuvad sarvesaiu prantslased. Jätsime peale hommikusööki Karina ja Rivoga hüvasti, sest nemad hakkavad juba kodu poole liikuma. Meil on veel plaanis paar päeva niisama sõitmisest puhata.

Kuigi pidime korterist välja minema kella 11 ajal, tahtsime korterist loobuda nii viimasel hetkel kui võimalik, sest broneerimisüsteemist saadud info kohaselt meid enne kella 15 villasse ei oodata. Tsikliriietes kuskil 30 kraadise kuumusega niisama passida ka ei viitsi. Kella 12 ajal aga tuli koristaja ja nii pidime oma asjad ikka kokku korjama ja võtsime hea lootuse peale suuna Izolale. 

Et Izola on Triestest kõigest 25 km kaugusel, olime mööda kiirteed liikudes 15 minuti pärast kohal. Siin käis tihe askeldamine, kuid lubati oma rattad aeda parkida ja majja sisse kolida. Nemad vabandasid, et nad pole veel valmis, meie vabandasime, et jõudsime liiga vara.

Nii me siis maikade väel sõbrunesime ja juttu jätkus kauemaks. Reisidel on alati väga lahe suhelda kohalike inimestega. Naaber on endine tolliametnik. Küll temal jätkus aga juttu ja küsimusi meile. Saime teada, et ta naine on professor, kes valdab inglise keelt paremini kui inglased. Lisaks veel seda, et ta tütre kolm tütart elavad koos oma isaga tema juures, aga tütar lasi uue ja noorema mehega jalga. Lisaks lubas ta mulle anda ühe oma kolmekümnest jänesest, aga ainult lemmikloomaks, mitte söömiseks. Pereisa, kes koos pojaga seda maja haldab, inglise keelt ei osanud. Küll aga oskavad paljud sloveenlased itaalia keelt, sest õpivad seda koolis. Nii saimegi temaga itaalia keeles omad jutud räägitud. Tuleb välja, et me oleme selle villa kõige esimesed üürnikud. Nii korgiti meie saabudes kirsinapsul kork maha ja kostitati meid kõige muu hulgas ka värskete viigimarjadega. Lisaks lubati meil siin ringi käia ja näiteks ka mooruspuu marju süüa. Tuvastasime veel ühe puu viljade järgi, et meil kasvab siin ka puu, mille vilju tunneme hurmaa nime all.

Vivian käis just meie koeraga jalutamas. Ta nimi on küll Bepo, aga me kutsume teda eestipäraselt Pepuks. Nii me siis keelamegi oma koera öeldes: "Pepu, ei tohi tooli peal istuda!". Meil on kass ka. Ilus karvane tumehall erksate roheliste silmadega. Siis on meil ka kaks kitse, kellest üks ei oska hästi mökitada. Nii teebki ta kähedat mehe häält. Siis on meil ka lambakari, paar talle ja üks oinas. Meie kartulikoored rõõmustasid neid väga, sest need söödi suure mahlase krõmpsuva matsutamisega ära. Võrdlesime oinaga kummal on ägedamad lokid. Mis te arvate?

Õhtusöögiks tegime kartuli-bataadiputru, tomatisalatit hapukoorega ja kihalikke kotlette. Nüüd hakkas vihma sadama, istume oma aiamajakeses, kuulame muusikat ja lihtsalt oleme.

08.07.2019 Izola

Tänane päev on meie senise reisi kõige erilisem päev selle poolest, et täna ei sõitnud me mootorrattastega mitte sentimeetritki. Meie truud suksud seisavad garaaži ees ja ootavad millal meie oleme valmis sõitma minema. Kas oleksime tahtnud täna sõitma minna? Ei, tegelikult mitte. Palju ilusat väga lühikese aja jooksul on juba nähtud ja ees on kodutee. Hea on kui saab enne teeleasumist ka veidi puhata, niisama olla ja hinge tõmmata. Eriti mõnus on seda teha sellises kohas nagu see, kus me praegu oleme.

Saime kõik täna hästi magada, sest tänu konditsioneerile on majas mõnusalt jahe. Hoolimata sellest, et allkorruse köögipõrandal on sees soojendus, mida me välja ei oska lülitada. Kui väljas on üle 30 kraadi sooja, siis pole põrandakütte järele ju väga vajadust. Meil on maja ümber omajagu kärbseid, sest meil on loomad. Nii tuleb meil uksed aknad kinni hoida, muidu ei lase kärbsed magada. Kõiki loomi ei jõudnud ma eilses postituses üles lugedagi. Meil on lisaks koerale, kassile, kitsedele, lammastele ka suur tigu, sisalikud ja kilpkonn. Aa sinist värvi skorpioni nägime eile ka, aga seda küll ei tea kust ta täna pesitseb.

Kui ärkasin, siis kõndisin otsejoones basseini. Kui mõnus kui saad kohe peale ärkamist ennast värskendada jahedas basseinis ja kohe soojendada end päikse käes.

Peale seda tegime hommikusöögiks ahjus munaputru, sest selgus et eile ostetud pann ega ka olemasolev pannkoogipann meie induktsioonpliidil tööle ei hakanud. Ka väliköögis ei olnud gaasiballooni, et oleks saanud singi seal krõbedaks praadida. Selle kohta, et me oleme esimesed külalised, on siin tegelikult kõik väga hästi läbi mõeldud, hoolega tehtud ja asju puudu on väga vähe. Peale hommikusööki vedelesime basseini ääres. Ajasime paar sõna peremehega ka juttu. Ta elab siin samas kõrvalmajas. Tegelikult oleks õigem öelda, et meie elame tema kõrval majas, sest nad ongi meie maja ehitanud oma maja kõrvale. Pererahvas on siin väga külalislahke.

Väljas on juba hommikul 29 kraadi sooja. Samal ajal kui me päikse käes peesitasime, pesi pesumasin järjekordse masinatäie pesu. Tänase seisuga on minu ja Alari riided juba puhtad (ja ootavad ka millal nad jälle selga pannakse).

Pärastlõunal kõndisime Izola kesklinna, mis jääb meist 3 km kaugusele. Izola on saanud oma nime itaaliakeelsest sõnast "isola" (saar), sest linn asutati esialgu pisikesele saarele. Tegemist on pisikese kalurikülaga, mis on kujunenud kohalike jaoks kuurortlinnaks. 2015. aasta seisuga elab siin 11 tuhat inimest. Turiste näeb siin vähe ja nii on siin hea rahulik ringi liikuda. Sildid on kakskeelsed - itaaliakeelsed ja sloveenikeelsed. Itaalia on ju siin samas. Ka tänaval kuuleb nii sloveeni- kui itaalia keelt.

Et olime jõudnud Vahemere äärde, ilm oli palav ja ujumisriided seljas, siis hüppasime rannas ka merre. Vesi oli väga soe ja väga soolane.

Peale karastavat suplust õhtustasime samas kohas, kus siis kui tsiklitega Izolasse jõudsime. Söök ja teenindus olid endiselt sama head. Peale sööki käisime poes. Et kotid olid heast paremast suured, püüdsime taksot leida. Kui küsisime kohalikelt, kust taksor leida, hakati alustuseks kõve häälega naerma. Et leidus üks abivalmis poiss, jes meile siiski takso tellis, saime taksoga koju. Hinnad on poodides samad nagu Eestis. Väljas söömas käia on aga odavam kui Eestis.

Puuvilju me poest ei ostnud, sest meie ümber kasvab igasugu viljapuid. Kreegipuu on otse värava taga. Mooruspuud maja taga lammaste ja kitsede juures. Otse maja eest kasvava idadiospüüri ehk kakiploomi otsast peaks oktoobri lõpus saama hurmaasid korjata. Üks viigipuu kasvab maja juurde toova tee ääres. Kolm oliivipuud kasvab aias sees ja terved alleed väljaspool aeda. 

Kui hommikul käis Vivian Pepuga jalutamas, siis peale linnast tulekut, käisin ise temaga väiksel ringil. Talle väga meeldib jalutama minna, sest suurema osa päevast on ta oma aias kinniselt.

Lisaks andsime ka kitsedele ja lammastele veidi värskemat rohtu süüa, mida nad hea meelega krõmpsutavad.  Möödaminnes läksid ka mõned mooruspuu marjad suhu. Õhtu on möödunud muusikat kuulates ja veini rüübates. Kohalike veinisoovitused: Malvazija (valge vein) ja Teran Refošk (punane vein). Kummagi eest ei pea poes üle 3 euro maksma.

09.07.2019 Izola

Viimane puhkusepäev enne teeleasumist. Izola on meie selle reisi kõige kaugem punkt kodust. Izolast koju Tartusse on 2084 km. Kui väga tahta, siis saaksime selle vahemaa läbitud kahe päevaga. Nii nagu me tulime Rumeeniast Satu Marest kahe päevaga koju. Et meil aga koju kiiret pole, jagame selle distantsi kolme päeva peale. Homme saame Viviani ratta Ljubljanast kätte ja õhtuks plaanime jõuda Brnosse Tšehhis.

Täna pesime veel viimased määrdunud riided puhtaks. Raivo keeras meie ratastel poldid üle ja pani numbrimärkide taha silikooni, et need ei koliseks numbrimärgi raami sees. Lisaks kukkus ükspäev Raivo rattal USB-pesast sisu välja. Õigem oleks öelda, et see kukkus ratta sisse. Ka selle kinnitas ta täna silikooniga ratta külge tagasi. Pesin kiivrite visiirid ja puhastasin kiivrid ära. Kõik akud on laaditud. Ninad on värava poole keeratud ja rehvirõhud üle kontrollitud. Hommikul määrime veel ketid ära. Tundub, et oleme valmis teele asuma.

Ratastest rääkides. Nende ratastega on hea sõita kiirteel, saab ilusti ümber reastuda, kiirendavad piisavalt, kellelegi ette nendega ei jää. Esiklaas võiks veidi kõrgem olla, et tuulemüra kiivris oleks väiksem. Nende ratastega on tavalistel maanteedel lausa lust sõita. Kellestki möödasõitmiseks ei pea käiku alla vahetama. Võibolla mõnikord lihtsalt gaasirulli põhja keerama. Seega ei ole hirmu, et rattad oma 35 kW ja 500 kuupsentimeetriga kedagi edasi ei vea. Kurvides nendega manööverdada on ülilihtne. Lihtsa vastujuhtimise liigutusega on ratas enda all kaldes ja kurvis kerge sõidujoont korrigeerida. Selle rattaga pole mul kordagi olnud tunnet, et ta  kuidagi kurvis imelikult käituks. Näiteks et vedrustus kuidagi ei töötaks kurvis, esiratas hüppaks või pidamist ei oleks. Isegi kui olen asfaltteel sattunud mõne koha peale, kus kruus on maas, siis on küll tunda veidi libisemist, aga sama ilusti on jälle pidamine tagasi ja saab sõitu jätkata. Kurvides kasutasin tõusudel enamasti kolmandat käiku, nõelasilmades teist käiku, millest jätkus kurvi läbimiseks jõudu küll ja küll. Vajadusel sai isegi teise käiguga siduriga kurvi läbida. Sai ju nende ratastega 2000 meetri peal ära käidud. Mäest alla tulles sai samuti kasutada teist ja kolmandat käiku. Mootoripidurdus ka madalate käikudega ei ole küll nii efektiivne kui näiteks V2 mootoriga Aprilia Dorsoduroga, aga midagi häirivat ei ole, sest saab kasutada vajadusel ka pidureid. Kusjuures kurvis pidurdada on ka täitsa hea. Samuti on selle rattaga väga lihtne linnas manööverdada. Eriti meeldib mulle kohapealt ära sõites ratast kallutades kohe mingi pööre teha. Saime nende ratastega ka kruusal sõita ja mitte ainult lihtsalt kruusateel, vaid lausa tõusude ja langustega kruusasel teel. Paaril korral oli tõusu peal nõelasilmas esiratas mängis nii, et pidamist oli vähe, aga tõus oli ka järsk ja tegelikult ka tagakohver raske. Kokkuvõttes oleme ratastega endiselt väga rahul ja julgeme neid soovitada kõigile kes kahtlevad kas ratas ikka sõita jõuab.

Tänane päev on möödunud basseini ääres.  Hommikul tõi peremees suure vaagnatäie värskeid viigimarju ja aprikoose otse puu otsast. Õhtupoole kõndisime ühe viiekilomeetrise ringi mäest üles, et ilusaid vaateid nautida ja natuke liigutada ka. Bepo sai ka jalutada.

10. juuli 2019 Izola - Brno

"Määäääh!" "Määähäääh! "Hähähääääh!" Selliseid hääli oleme kuulnud juba kolm päeva.

Viimane aeg on hakata siit kaunist farmiga villast liikuma, sest ka meie enda häälikud on hakanud pikaks ja väga täpiliseks venima. Nii juhtuski, et kui Vivian otsis oma hambaharja, siis oli kohane öelda "Nääeeeeee!" Kui keegi ei leidnud jälle tualeti valgustuse lülitit ülesse, sobis jälle öelda "Nääeeeee!"

Kell 9 panime käigu sisse, tankisime ja keerasime ninad kodu poole. Tuul oli nii kõva ja temperatuur ainult 17 kraadi. Nii külm oli, et pidasime tee ääres kinni, et riideid juurde panna. Tuul on nii kõva, et pakkis kiirteel mu vasaku peegli koguaeg kokku. Veidi enne 11 olime Ljubljanas ja saime Viviani ratta kätte. Ratas nagu uus, puha puhtakski pestud. Keerasime Raivoga mu ratta peegli ka kinni. Alar sai oma rattale mootorisse õli ja rehvidesse õhku juurde. Sai ka koera patsutada ja temaga veidi mängida.

Kiirteel sõites oli jälle sobiv mäenõlval rohtu söövatele lammastele viidates läbi sidesüsteemi hõigata "Näeeeeee!"

Kiirtee, jälle see kiirtee. No ei meeldi mulle ühestki otsast kiirteel sõita. Meid on neli, igaüks meist on muutuja. Ees, küljel ja taga sõitvad autod on omaette muutujad. Mõned sõidavad kiiremini, mõned aeglasemalt, mõned on nagu raketid. Eriti "tore" kui mõned autod kõrvalreast meie punti tuima näoga sisse sõidavad. Tee muutub, kord on ta kiire ja sirge, siis aeglane ja kurviline. Kord on seal remont ja kahest sõidurajast on tehtud neli. Pea peab koguaeg nagu kompuuter arvutama kiirust, kaugust, kurviraadiust jne.

Motoreisi käigus on võimalik väga palju näha ja paljudesse kohtadesse jõuda. Küll olime Varssavis, siis Viinis, Grazis ja Ljubljanas. Kella 17 ajal jõudsime aga Brnosse. Parkisime rattad, saime toad kätte ja läksime kohe linna peale. Linn on väga ilus. Käisime Püha Peetr-Pauli katedraali tornist linna imetlemas.

Alar üldse "ei karda" kõrgust.

Pärast seda jalutasime veel linnas ringi. Kui midagi ilusat või põnevat silma jäi, oli jälle hea teiste tähelepanu sellele pöörata öeldes "Nääeee!"

Lõpuks istusime vanalinnas ühte restorani maha. Alar ja Raivo tellisid õhtusöögiks traditsioonilise Tšehhi toidu. Meil oli meelest läinud, et see oli ju meie mõttes aurutatud toore saia kõrval magusa kastme sees tehtud liha. Mulle mu veiselihasalat väga maitses.

Arutasime muu hulgas seda, miks meil täna grupisõit kiirteel ei klappinud. Homme püüame paremini. Homme ootab jälle pikk päev ees.

11.07.2019 Brno - Augustow

Täna öösel ei maganud ma kohe mitu tundi järjest. Ei tea mis kell siis oli, aga väljas oli täitsa pime. Tundus, et Raivo ka vähkres terve öö. Ei saagi aru miks me magada ei saanud. Kord oli tuba liiga külm, kord tekk liiga paks ja selle all liiga palav. Siis oli janu ja siis oli vaja tualetti minna. Mingi hetk jäin ikkagi magama. Hoolimata unetust ööst ärkasin ikka enne kella, sest toas oli juba valgeks läinud, aga äratuskell polnud veel helisenud. Väike hirm oli, et äkki oleme äratuskella maha maganud. Ei olnud õnneks. Pärast duši all käimist hakkasin läätsesid silma panema, kui läätsekonteiner koos ühe läätsega kukkus kosmeetikakotti. Et teist läätse enam leida ei õnnestunud, ei hakanud ka seda ühte allesjäänut enam panema. Sõidan siis samamoodi edasi nagu siiani peale seda kui silmapõletik tekkis. Kuidagi olen ju hakkama saanud, saan koduni ka ilma läätsede ja prillideta (jäid koju) hakkama.

Saime Alari ja Viviga all restoranis hommikusöögiks kokku. Raivo läks hommikusöögi käigus korra välja värsket õhku hingama. Samal ajal küsis Alar, et kas meil on duši all käidud ja oleks valmis 10 minuti pärast startima. Iga minut, mis varem minema saame, on meile endale kasulik, sest seda varem saame ju õhtul öömajale. Olin selle ettepanekuga igat nõus. Kui tagasi tuppa jõudsime, hõikas Alar, et 10 minuti pärast kohtume siis. Raivo sai selle peale pahaseks - temal on kohver laiali, tahaks veel hambaid pesta ja vetsus käia, oli ju jutt, et kell 9 stardime, kust nüüd selline otsus, et varem stardime!? Võtsin oma kohvri ja kiivri ning viisin need ise alla. Kaugemale ei jõudnud oma 30 kg kohvrit viia kui poole tänavani, sest ratas oli pargitud kaugele maja nurga taha. Jätsin  selle keset teed maha, et pärast kiivri ratta juurde viimist seda kahe käega edasi vinnata. Raivo korjas mu kohvri aga enne tänavalt üles ja pani rattale. Alustasime veidi enne 9 sõitu Augustowi poole. Selline tore algus meie eelviimasele reisipäevale. GPS näitab, et Augustowisse on 812 km.

Saime üsna kiiresti Brnost välja ja kiirteele. Ilm oli täitsa mõnus sõitmiseks kui kõik riided seljas olid, mis võimalik oli. Väljas näitas kogu päeva jooksul sooja 17-23 kraadi. Ühel hetkel kui sõitsime neljarealisel kiirteel ja otsisime Alariga parasjagu kuidas saaksime hoida õiget teed pidi Varssavi poole, jäi Raivo oma rattaga meist tee vasakusse serva maha öeldes, et rattal kadus jõud ära. Ülejäänud jõudsime  oma rattad tõmmata tee paremasse serva. Rekkad ja sõiduautod aina vuhisesid meie vahelt tuututades mööda kui me abitult pealt vaatasime, kuidas Raivo olematus teeservas seisis. Märkasin, et Raivo ratta küljejalg on maas. Näed, polegi prille vaja kui üle kiirtee suutsin viga tuvastada! Teatavasti on ratastel peal andurid, mis ei lase ratast käivitada kui küljejalg on maas. Aga miks oli küljejalg maas? Kui parasjagu tekkis selline moment, et ühtegi autot ei tulnud, hoidis Raivo varbaga küljejalga üleval ja sõitis ka meie juurde paremasse teeserva. Tuli välja, et ratta küljejalga hoidis üleval kaks vedru, millest väiksem on suurema sees, kuid suurem oli ära murdunud. Huuhh! Õnneks lihtne viga. Suurema osa asjadest saab tsilireisidel nipukatega ära parandada. Tõmbasime küljejala nipukatega raami külge. Õnneks on Raivo rattal ka keskhark olemas ja puu najale ratast küljejalaga puudumise tõttu parkima ei pea. Nüüd läks Raivol ka tuju tagasi paremaks, et ta ratas  nii operatiivselt korda tehti.

A1 on endiselt ühel lõigul remondis ja 1 maantee samuti. Saime täna vähemalt 30 km remondis oleval kiirteel sõita. See tähendas sõelumist autode vahel ja paremal teeserval. Õnneks on võimalik tsikliga ummikutest kiiremini läbi murda.

Varssavisse jõudsime õhtul kella 17 ajal. See tähendas tipptundi ja ummikuid. Sõitsime ridade vahel vähemalt 5 km. Õnneks ollakse Poolas sellega harjunud ja suurem osa autojuhte teeb ilusti ruumi selle jaoks. Nii saime Varssavist mööda ringi 15 minutiga mööda.

Veidi enne 21 jõudsime Augustowisse, kus meid juba oodati.

Külma peletamiseks küsisime kohe neli pitsi Zubrowkat. Köögist võluti lisaks ilusad ja maitsvad söögid välja. Soovitame söögikohta Szuflada ka teistele.

12.07.2019 Augustow - Tartu

Oleme kõik kaheksa õnnelikult peale kahenädalast reisi koju jõudnud. Kes varem, kes hiljem. Karina ja Rivo jõudsid koju tagasi juba teisipäeva õhtul, meie täna õhtul.

Meie reisi viimast päeva alustasime täna kella 8 ajal hommikusöögiga Augustowis. Hommikusöögiks munapuder, vorstid ja võileivad. Kohvi oli pigem nagu kohvilaadne toode, mitte kohvi. Peale hommikusööki pingutasime rataste kette, sest nad olid veidi juba välja veninud. Tuleb välja, et selleks, et Benellide kette pingutada, on vaja reisile kaasa võtta ka üks KTM ja üks Kawasaki, sest just nende rataste võtmetega saime tagaratta võlli lahti ja kinni keerata.

Ilmateade näitas, et Eestis on väljas 9 kraadi sooja ja Augustowis 13 kraadi. Selge, et tuleb kõik riided selga panna, mis vähegi selga mahub. Panin selga kolm särki, džempri, jalga liibuvad püksid, esimest korda reisi jooksul pikad sokid ja viimast korda ülejäänud tsiklivarustuse. Kohapeal päikse käes seistes tundus palav, aga sõites on sõidutuule tõttu alati jahedam.

Kui me 9:30 ajal startisime, näitas GPS, et koju on 676 km. Õnneks oli riietumine õnnestunud ja hea soe oli sõita. Uni küll kippus veidi peale, aga Poola kurvilised teed, külad ja elav liiklus aitasid üleval olla. Saime Augustowist eilsete kütusejääkidega lõunaks Kaunasesse välja sõita. Seal saime korralikku kohvi ja veidi istmikke puhata. Transiidipäevadel on omavahel üldse palju sellest kohast juttu, mis vastu sadulat puutub. Igas külas kus hoog maas, seisame ratastel püsti.

Riias tegime kella 16 ajal veel ühe pikema pausi ja sõime ka lõunat. Sealt oli veel koju 250 km tulla. Kella 19:45 ajal jõudsime Tartusse. Teel Valgast Tartusse saime veel ühe sahmaka vihma ka kaela. Et ikka seda viimast teekonda koju veidi värvikamaks muuta. Tegelikult olidki ümberringi väga ilusad värvid - taustaks tume taevas ja tee äärtes päikse käes kolletavad viljapõllud. Küll on hea jälle kodus olla. Eestimaa on ka ilus ja meile väga armas.

Reisi eelarve ühe ratta kohta on umbkaudselt 1300 €, millest 300 € kütus, 300 € söögid-joogid, 460 € ööbimine ja ülejäänud piletid ja muud kulud. Alates Ljubljanast võttis Raivo ratas keskmiselt 4,8 l/100 km ja mu ratas 4,4 l/100 km. Arvestades, et vähemalt pool sõidust kulges kiirteel, on need rattad väga ökonoomsed. 

Reisile tagasi vaatame kõik heldimusega. Reis oli mõnus. Sloveenia oma jõgede, järvede, mere, mägede, jugade, koobaste ja lahkete inimestega on väärt sihtkoht. Hinnad ei ole kallid kui vähegi otsida mõistlikke kohti ööbimiseks. Väljas süüa saab ka väga mõistliku hinnaga. Reisiseltskond oli ka väga tore. Enne reisi oli mul veidi hirm et kuidas see kõik kokku klapib arvestades, et üks seltskond on autoga ja üks seltskond on ratastel. Rivo oli aga nii osav autojuht, et suutis isegi enne tsikleid sihtkohta jõuda ja kolm päeva enne tsikleid Eestisse tagasi ning ikkagi kõik kohad ära näha. Reisiseltskond klappis omavahel ka inimeste poolest.

Selle postituse pühendan Rivo emale, kes lahkus meie hulgast eile neljapäeva hommikul. Puhka rahus.