Gruusia 17. päev (05.08.2014)

Terve öö krõbistas vaikselt vihma sadada ja kui on hea telk, mis vett läbi ei lase ja on soe ja kuiv olla, on mu jaoks kõige uinutavam hääl vihmakrabin telgi katte peal. Kell 8 kuulsin kuidas Tarmo, Kristi ja Kiku juba telkidest välja tulevad ja asju pakivad. Hoolimata rammestusest tuli ka ennast üles ajada. Nagu kogu reisi ajal, siis on ka sel hommikul mu ülesandeks kõik telgis sees olevad asjad ära pakkida. Telgist välja tulles on mu imestus päris suur ning mõtlen, et valges poleks iial sellisesse kohta magama jäänud. Ümberringi on võsa ja kuiv krõbe hein ning kohe telgi taga prügihunnik kohas, mida olin pimedas just heaks lamedaks kohaks hinnanud. Pool tundi hiljem sõitsime tuldud teed tagasi võsast ja paneelmajade vahelt läbi eelmisel õhtul külastatud söögikohta. Seal saime hommikusöögiks praetud mune, vorste, juustuvõileibu.

Peale hommikusööki seadsime sammud Stalini muuseumisse. Stalin on Gorist pärit ning Gruusia rahvas on tema, kui juba noorest peast väga andeka strateegi, üle ääretult uhked ning selle tunnistuseks on juba muuseum ise. Muuseumi külalisteraamatust näeb sissekandeid: "Ostan pileti ainult sellepärast, et Gruusia rahvast toetada", "Arusaamatu miks sellist meest ülistatakse ja talle muuseum loodud on!".

Muuseumi ees on Stalini kuju, mille taga leiame mitu kutsikat, kellele muuseumitöötajad lahkesti kohe hommikul ka süüa toovad. Kutsikate ema võtab meid ka rahulikult ja sõbralikult muuseumi ees vastu. Oleks ometi keegi, kes tegeleks loomade steriliseerimise ja kastreerimisega, siis pidurduks massiline hulkuvate koerte juurdesünd. Selline institutsioon nagu loomade varjupaik on muidu Gruusias olemas, aga nad ei ole eriti tugeva hääle ega eriti tugeva eelarvega, mistõttu nende tegevus ei ole eriti vilja kandnud. Üldine seisukoht on et odavam on hukata kui nende varjupaigas pidamise ja neile uue kodu otsimisega tegelda.

Stalini sünnipärane nimi oli Josif Dzhugashvili ning fotode järgi vaadates oli noorena täitsa kena mees. Seda nime kandis ta seni kuni ta Gruusias oma ambitsioonikate võimuõõnestamise plaanidega tagaotsitavaks kuulutati. Seejärel emigreerus ta Venemaale, kus temast sai see, kellena meie teda teame. Muuseumis ei ole aga nendest tegudest sõnagi, on ainult ülistavad sõnad sotsialismist, kolhoosidest, sovhoosidest, viisaastakuplaanidest ning mõni sõna sellest, et mõned pahad vastuhakkajad said natuke karistada. Tema perekonna ajaloos leiame fakte sellest, et ta esimene naine suri 22 aastaselt ning kokku oli tal 3 naist, kes kõik järjepanu müstilistel põhjustel ära surid.

 

Muuseum on ehitatud Stalini kodu kõrvale ning selle ümber on relvastatud mehitatud valve.

Tund aega sõitu ja oleme Gorist Jvari kloostri juurde jõudnud. Suure tee pealt keerasime maha tolmusele pinnasteele, tagasipööre suuretee alt läbi ja juba olimegi keset heinamaad ning edasi läbi võsa ja järskude tõusudega kiviklibusel teel. Me ikka oskame leida kõige ilmvõimatumaid teid, sest kloostri juurde viib ka ilus sile asfalttee, aga milleks hea tee, kui saab läbi võsa.

Kloostri juurest avaneb vaade Mtshketa linnale, mis oli Gruusia algne kahe jõe ühenduskohta rajatud pealinn. Praegune pealinn Tbilisi on kohe siinsamas kõrval, kuid sinna me seekord enam ei lähe, vaid võtame mööda militaarteed suuna tagasi Stephantsmindale.

Stephantsmindasse jõudes keerasime sisse esimesse tanklasse, et homseks hommikuks paagid täis panna. Kohe tanklasse sisse sõites küsitakse et kas meil öömaja vaja on. Vastan, et jaa, me teame Vassilit! Kohalikud naeravad selle peale. Kaks tanklameest pärivad mu käest, et kas Eestis on ilusad tüdrukud? Vastust ära ootamata ütleb üks teisele, et on ju küll, ise näed ju! Vaat kus on mehed, näevad läbi kiivri!

Et meil Ahtiga ainukesena veel sularaha alles on, siis on surve teiste poolt väga suur see laiaks lüüa. Läksime ühte söögikohta, kus võtsime menüüd juba ette. Kui teenindaja küsima tuli, siis keerutas Tarmo 3 larist näpu vahel ja ütles, et rohkem raha pole. Venelannast teenindaja naeris selle peale ja ütles, et siis on küll kehvasti, selle raha eest saaks vast leiba. Otsustasime siiski turult kohalike tomatite, kurkide, sibulate, ploomide ning leiva ja vorstide kasuks.

Kell 16 leidsime militaartee ääres Stephantsminda külje all mäenõöval endale laagriplatsi, kus veedame reisi viimase õhtu Gruusias. Poisid tegid lahti allesjäänud Vana Tallinna, Kiku tegi hambaravi, mis hõlmas tuimestusena samuti Vana Tallinnast. Küsisin teistelt, mis on nende kõige eredam hetk reisilt. Tarmo ja Ahti koos minuga annavad oma hääle Kazbegile, Kristi jaoks oli kõige mõnusam õhtu see kui Omalost tagasi alla olime jõudnud, Kiku ei olnud hambavalu tõttu võimeline hääletama. Kiku ostis poest suveniiriks kaasa viinamarjaviina chachat, mida saime Vana Tallinna korgi sees tükk aega põlemas vaadata - vot nii kange kraam on!

Kuulasime Tarmo telefonist pimeduse saabumiseni eestikeelseid lugusid näiteks Ruja loomingut. Et muusika paremini kostuks, kasutasime käepärast võimendit. Magama läksime varakult, sest ärkama peame varakult.

Gruusia 16. päev (04.08.2014)

Siipeelgaaad!!! Terve telk oli sipelgaid täis, sest olin telgi luku 1 cm ulatuses kogemata lahti jätnud ja öö jooksul oli toimunud telgi vallutamine. Mõned kõndisid keha peal, aga enamus neist oli mu madratsi all midagi head söömas - ju see neid sisse meelitaski. Hoolimata sipelgatest ja juba kõrgele tõusnud päiksest jätkus mul und kella 10ni. Ahtil polnud mu põõnamise ajal ennast millegi muuga lõbustada kui õhtul samas kõrvale öömajale jäänud poolakaid ja prügist randa pildistada. Telgist väljudes leidsin siiski ühe pirni, mille lehm maha jättis, kui ma teda piiludes ehmatasin. Viisin selle lehmakarjale ja sain nii välja selgitada kõige julgema lehma! Virgusime, pakkisime ja Ahti tegi kõne Abhaasia välisministeeriumi lehel antud numbrile. See aga ei vastanud mitte ühegi suunakoodi kombinatsiooniga öeldes, et tegemist on vale numbriga. Ega siis pole muud teha kui uuesti Zugdidisse internetipunkti. Saatsin teistele sõnumi, et hakkame varsti liikuma, nad olid ka üleval ja andsid teada soovist kohvi ja hommikusööki saada.

Läksime samasse kohvikusse, kus olin eile müüjaga viisadest rääkinud. Muidugi tahtis ta teada kuidas meil läks ja kas saime viisataotlused esitada. Üldse võetakse Gruusias sind kohe kui tuttavat vastu kui oled kasvõi korra varem rääkinud. Sealt saime ka hommikukohvid ja kõrvalt putkast shaurmad, kuid mis kõige tähtsam, teadsin, et seal on internet. Sain nende käest parooli ja kohe oli ka vastus meili peal olemas öeldes, et neil on 5 päeva aega taotlust menetleda ja arvestagu me siis sellega ja muutke viisa kehtivuse kuupäevad ära. Mnjah, kirjutasime, et me ei teadnud ju viisast ja ootame piiril ja kas oleks võimalik kuidagi kiiremini. Võibolla kui oleks saanud enne helistada ja siis taotlused saata, oleks kuidagi leebemalt 5 päeva menetlemisõigusest kinni hoitud. Et ei jääks valet muljet nagu oleks see minek kuidagi planeerimata olnud, siis tegelikult oligi see minek planeerimata, sest osa seltskonnast oli algusest peale sinna mineku vastu ja nii neid võimalusi uuritud ei saanudki. Reisi käigus aga meel muutus ja oldi nõus minema ja proovima. Kui eile aga tuli teade, et viisasid on vaja, siis kukkus osade reisikaaslaste motivatsioon madalale.

Ega siis pole midagi, tuleb leppida, et meil pole aega siin viisasid oodata ja tuleb suund tagasi Stephantsminda peale võtta, et sealt piirile minna. Hüppasin poest läbi ja haarasin kaasa ühe vee ja ühe Fanta. Kui kassasse läksin, siis oli juba üks kohalik noormees mu ostude eest tasunud. Tänasin teda ja läksin teiste juurde tagasi ja võtsime suuna Tbilisi peale. 

Zugdidist Stephantsmindasse on 437 km, mis on ju üks pisike suts arvestades meie varasemaid sõitmisi. Sõitsime läbi Senaki ja Kutaisi, kuid sõit ei edene ega edene. Pidevalt on erinevaid peatusi ja tee pealt mahasõite lootuses midagi huvitavat näha. Et on esmaspäev, on paljud muuseumid ja vaatamisväärsused suletud. Mõtlen endamisi, et kas pause tahetakse sellepärast, et sõita ei taheta või ei taheta sellepärast sõita, et tahetakse midagi näha. Küsin, et kas meil on midagi konkreetset silmas, mida me näha tahame? Tegelikult mitte, aga kuhu kiire on? Ei olegi kuhugi, aga selle tempoga me Stephantsmindasse ei jõua täna. Tuli välja, et plaan oligi meile teadmata vahepeal muutunud. Selgus, et tegelikult hakkas Kikul eile õhtul üks prooviplommiga hammas valutama ning sealt tekkisidki viivitused.

Õhtu eel oli mitu erinevat arvamust, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma ja kus süüa. Ühed tahtsid Gori muuseumisse homme minna st tuli Gori linnas telgiga öömaja leida, ma oleks 65 km edasi Mtshketani sõitnud, sest seal on Jvari klooster ja seal on veidi rohkem ruumi ja ilusam vaade, Tarmo oleks hea meelega veel edasi sõitnud ja Ananurisse veehoidla äärde ööbima jäänud, kuid oli nõus ka Jvarini sõitmisega.

Kui me kell 19 pärast 250 km Gorisse jõudsime, pidasime Stalini muuseumi lähedal olevas parklas kinni. Olin nõus ükskõik kelle plaaniga kuhu tahetakse minna ja mida teha. Siis oli selge, et Gorist kaugemale me ei lähe. Toimus arutelu selle üle, et kes tahab poest süüa osta, kes tahab väljas süüa, kes on juba virsikuid söönud, kellel polegi kõht enam tühi jne. Lihtsuse mõttes otsustasime, et lähme otsime koha, kus väljas süüa saab, aga see pidi kindlasti olema koht, kus saab kaardiga maksta, sest osade viimane sularaha oli hotellile kulunud.

Leidsime ühe õllebaari, kus oli kaetud pikk laud, mille taga istusid ainult mehed ning käimas tundus olevat üks suuremat sorti pidu. Väljas oli endiselt mõnus soe ja saime seal istuda. Saime kõik soovitud söögid tellitud ning üsna varsti toodigi juba meil kahepeale tellitud Cesari salat ja üks tavaline Gruusia salat (tomati-kurgi salat). Originaalsest Cesari salatist oli see salat kaugel, sest see oli hulga parem - ohtralt hõrku kanaliha, värske tomati tükid, mõned mustad oliivid, see kõik majoneesis ja ohtralt riivjuustu peal. Jagasime seda kõigiga. Seda kõike 5 lariga. Hiljem toodi ka teiste kotletid, salatid ja praekartulid. Pärast sööki olid kõigil juba helgemad mõtted peas ning suundusime läbi paneelmajade kvartali sinnsamasse jõe äärde ööbima.

Gruusia 15. päev (03.08.2014)

Eile õhtul olime enne osade magamajäämist ja enne teiste öiseid seiklusi linnas pidanud pisikese koosoleku, kus tegime tänase päeva plaani. Plaan nägi ette et ärkame varakult ja stardime kella 10st. Siis jõuaksime Sukhumisse ning sealt edasi Salme ja Sulevi külla. Seda muidugi juhul, kui meid üle Abhaasiasse lastakse, sest need kohad asuvad kõik selles piirkonnas.

Teised olid hommikuks tagasi jõudnud  ning ei näitanud veel ärkamise märki. Nende tulekut ma öösel ei kuulnud, kuigi meil oli maja uks öö läbi lahti, aiavärv avanemisel kriiksub ja sulgemisel langeb raske metallise pauguga kinni ning nende tuppa minekuks tuli me toast läbi minna. Et meil kogu öö ühelt poolt aken ja teiselt poolt uks lahti, on hommikuks sääsed need kohad, mis palavusega teki alt välja paistnud, hommikuks täpiliseks nõelanud. Enne 9 seadsime Ahtiga sammud juba teadlikult Goodwilli kohviku poole. Tagasi tulime kõrvaltänavat mööda, et endasse veel Batumist pilte, lõhnu ja mälestusi imenduda lasta. Näeme kaugelt üht tüdrukut, kes tänava ääres kõnniteel kassipojale süüa annab. Jõuan juba öelda, et vaata kui väike ta on, kui näeme, et neid on tegelikult kolm ja nad on veel väiksemad kui tundusid. Seda nähes on süda veidi kergem nende paljude hulkuvate loomade pärast, kes ilma peale hooleta jäetud. Nägime ka kohalike eluolu.

Enne 10 jõudsime tagasi ning mu suureks imestuseks olid teised ka üles ärkanud ja tõenäoliselt hommikusöögi otsingutele suundunud. Vahepeal käis peremees, kes algselt kokkulepitud kahele päevale lisaks võetud päeva eest rahale järele tuli. Raha oli teleka peal nagu eilegi kui ta ka raha otsimas käis, aga siis me ei osanud seda sealt leida.

Et meil asjad juba pakitud olid, siis panime need ratastele ja Ahti pani ratta käima, et testida kas kütusepump ikka veel töötab. Nope, ei tööta! Kiirelt otsisime Kiku bensupumba välja. Selleks ajaks kui Tarmo shaurma (kebab tortilla sees) näpus tagasi tuli, oli bensupump juba vahetatud. Varsti olid ka Kristi ja Kiku tagasi ning saime kella poole 12 asjad pakitud.

Batumi tahaks meid justkui endas hoida. Keegi on auto otse värava ette parkinud - meie sehkendamised ja katsed väravat avada, ei pane kedagi oma autot eest liigutama. Naabrinaine hõikas meestele ja naksti sõideti auto värava eest ära. Lisaks olid eile töömehed kõrvalmaja viimistuseks tükke meie hoovi värava ette juurde toonud ning laiade kohvritega oli veidi tegemist, et sealt välja saada. Maja peal töötanud töömehed leidsid endale nüüd ettekäände mitte tööd teha ning tulid rataste manööverdamist pealt vaatama.

Võtsime suuna läbi Poti ja Senaki Zugdidi peale, sest seal on nö piiriületus. Abhaasia on ju tegelikult ikkagi Gruusia osa, kuigi Venemaa kontrolli all. Batumist välja sõites, sõitsime uuesti mööda botaanikaaiast ning kohe tee ääres on näha kasvamas bambuseid ning müügil bambusest mööblit ja muid nikerdisi. Botaanikaaed on levinud inimeste kaasabil väljapoole aeda ning majade hoovides näeb kasvamas eksootilisi puid ja tee ääres näeb kasvamas isegi loorberipuid. See Gruusia osa on üsna tugevalt turismile orienteeritud ning teede ääres näeb palju turistidele mõeldud kauplusi. Gruusias on mõned väga korralikud tunnelid. Mulle tunnelites sõita meeldib.

Mida enam Zugdidi poole, seda enam on mahajäetud hooneid. 2008. aasta sõjategevusest toimus siin üsna palju laastavaid kokkupõrkeid. Kella 14ks jõudsime piirile, kus öeldi selgesõnaliselt, et kui viisasid pole, siis üle ei saa. Minge tagasi Zugdidisse ja sealt internetipunktist saate viisataotluse esitada. Seal aga ei osanud keegi meid aidata - küsisin nii ühest söögikohast kui politsei käest. Öeldi ainult, et pole kuulnudki, et seal viisa vajalik on või kuidas seda saab, neid ei lasta sinna nii kui nii. Nii lahutabki sama maa inimesi ja perekondi üks mõtteline piir, mida kontrollitakse teise rahva poolt. Ja kui leiduvad turistid, kes tahaks sinna saada, siis selle turvamise ja tõenäoliselt millegi muu rahastamiseks veel, on mõeldud välja "ametlik" viisa. Internetipunktis leiame üles ka Abhaasia välisministeeriumi lehekülje, kus selged juhised viisataotluseks. Et täna on pühapäev, siis pole meil antud numbritele võimalik helistada. Nii ei oskagi me muud teha, kui viisataotlused ja passikoopiad ära saata ning jääda homset päeva ootama.

Võtsime suuna mööda lähimat teed pidi tagasi mere äärde 30 km kaugusele Anakliasse. Väljas on väga soe ilm, vesi jookseb mööda selga alla. Anaklias leidsime tee ääres varjulise aiaga söögikoha. Kui küsisime menüüd, siis öeldi, et siin ei olegi menüüd, vaid näidati näpuga koka peale ning öeldi, et tema ongi menüü, küsige mida süüa tahate ja ta teeb. Tellisime odžahurit, kartuleid, tomati-kurgi salatit, šašlõkki ning kõrvale kes Tarhuni, virsikulimonaadi, virsikumahla või õlut. Peale sööki täiendasime veelgi joogivarusid kõrval poes ning hakkasime telkismiskohta otsima. Jõudsime välja mere äärde, mis kunagi pidi olema suurepärane kuurortlinn, praegu aga maha jäetud ja prügine. Kohalikud pidasid seal grillipidu ning nii kui kiivrid peast võtsime, olid viinapitsid ja šašlõkivardad nina all koos ettepanekutega koos pidutseda. Me olime õnneks just söönud, Tarmo aga maitses ära ja ütles, et pole elu sees nii head saanud. Seni kui Tarmo vastas rattaga seotud juba teada tuntud küsimustele, kust kui palju kui kiiresti, otsisid Kristi ja Kiku privaatsemat telkimiskohta.

Et nad paremat kohta ei leidnud ning siin liialt palju prügi ja tarmo jaoks liiga palju sipelgaid oli, siis otsustasid nad hotelli minna. Me aga jäime päikseloojangut ja sooja ent niisket mereõhku nautima.

Et oli pühapäev, oli rannas ka kohalikke. Üks pere tuli randa Opel Vectraga, kust tuli välja vanaema-vanaisa, ema-isa ja 5 last! Varsti nägime kuidas lapsed saadeti nende piknikust ka meile osa andma. Isa sättis lapsed meie kõrvale ja ette ning ema tegi meiega pilti. Gruusia inimese jaoks on iseenesest mõistetav, et oma sööki ja jooki jagatakse teistega, olgu nad siis kust tahes pärit. Meil oli veel üks Vana Tallinn jäänud, andsime selle neile vastu.

Kui olime juba magama sättinud, kuulsin kuidas keegi telgi kõrval mahlakalt krõmpsutab. Piilusin välja - üks lehm oligi neile maiustamiseks jäetud puuviljad ära söönud. Head ööd!

Gruusia 14. päev (02.08.2014)

Terve reisi oleme söögikohtades küsinud kas pakutakse ka traditsioonilisi Gruusia magustoite nagu baklava, kuid seni on meid vaadatud samasuguse pilguga kui siis kui küsisime piimaga kohvi. Eile õhtul aga leidsime enda lähedalt Goodwilli poe, kus oli suur valik igasuguseid saiakesi ja kooke. Jätsin Ahti saialeti äärde baklava tellimust esitama ning pöördusin kohe selja taga olnud veiniriiuli poole. Jäin vaatama üht Alazani veini, kui juurde astus armas tüdruk, kes pakkus lahkesti veinide valimisel oma abi. Küsisin, millist veini tema soovitaks? Ei tea kas ta juba nägi millisele pudelile mu silmad peatuma olid jäänud, aga ta soovitas just seda sama veini. Kui Ahti saialeti ääres ümber keeras, kummutasin ma juba veiniriiulite vahel veini. No tegelikult lihtsalt maitsesin soovitatud veini. Valik veine on poes avatud ning neid saab kohe kohapeal maitsta. Muidugi oli see hea soovitus ning ka see vein läks korvi.
Peale ärkamist läksime kõik koos hommikusöögiks Goodwilli pagarite ja kondiitrite poolt valmistatud pirukaid ja torte pakkuvasse kohvikusse Memed Abashidze avenüül. Eile olid meie omad sinna juhuslikult sattunud ning oh imet, siin pakutakse piimaga kohvi kuidas tahate. Kohvikus kohtas ka sealt läbitormavaid slaavi ja suurbritannia turiste ning tundub et püsikundeks jäänud jamaikalast.

Et kohvik on kohe rannapromenaadi ääres, võtsime kohe ka rannariided kaasa. Promenaadil peatus Tarmo, et kohalikega klaasike veini võtta. Ma proovisin ühe suurt kasvu kohaliku mehe pronksist kingi jalga.

Ahti ei kannatanud rannas üle veerand tunni olla. Ma suutsin seal siiski viimase puhkepäeva hirmus tunnikese päiksevarju all vastu pidada. Lamamistoolide ja päiksevarjude eest tuleb tasuda 2 lari iga asja eest, mis on veidi alla € ning lama kasvõi terve päev seal. Et tegemist on laupäevaga, on rannas lisaks turistidele ka kohalikud ning rand on paksult rahvast täis. Kui aga tundub, et rannas on niigi rahvast palju ja nende vahel liikumiseks tuleb nii mõnestki üle astuda, siis kogu selle horisontaalasendis vedeleva rahva vahel liiguvad vertikaalasendis kauplejad. Neid hõikamas cola, fanta, civi cava (külm kohv), civi cai ( külm tee ehk jäätee) kuulates võib lausa gruusia keelt õppida. Pakuti ka sihvkasid, saiakesi, põldmarju ja kes teab veel mida. Kui ma rannast lahkusin, jäid teised veel päikest võtma.

Kodus ajasin Ahti maast lahti ning olime võtnud plaaniks täna ka Batumi botaanikaaeda minna, mis asub meie kodust 7 km kaugusel Mtsvane Kontskis (Roheline neem), mis on oma nime saanud selle järgi, et seal on nii talvel kui suvel mäe nõlvad rohelised. Samas meie majutuse lähedal on üks plats, kus seisavad bussid ja taksod. Bussiliiklusega on Gruusias sellised lood, et bussigraafikut kui sellist ei ole, vaid tuleb pöörduda juhi poole, kes ütleb kuhu tal minna plaanis on. Seni kuni buss täitub, ootavad bussijuhiga juba kaubale saanud reisijad umbses kuumas rahvaga täituvas bussis. Et me isegi kahepeale mitte midagi gruusia keeles öelda ei oska peale söökide nimetamise, otsustame takso kasuks. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et mis hinnaga ta meid botaanikaaeda viib? Väikse mõtteviivu järel ütleb, et 8 lari eest. Küsin ka kas ta teab, mis hinna eest botaanikaaeda lastakse? Peaks olema 3 lari, aga ma aitan teil pileteid saada, sest kohalikele on oluliselt odavam hind. Oleme hinnaga nõus ja istume taksosse.

Taksojuht sõidu ajal vaikseks ei jää ning küsib kust me pärit oleme? Kuuldes, et oleme Eestist, rääkis meile sellest kuidas ta 1986. aastal Lätis sõjaväes oli ning kuidas seal polnud mitte midagi süüa, aga Eestis oli kõike ja seda kuidas Narva ja Jaanilinna vahel oli erinevus väga suur olnud, sest Eesti poolel ei pidanud alumiiniumist toidunõudest sööma. Mõtlen endamisi, et kui suur see erinevus veel praegu talle tunduks. Soovitas ka igasugu ilusaid vodopade vaatama minna, aga et need on üsna kaugel kuskil 40 km kaugusel. Mainisime moka otsast, et noh meil omal transpordivahendid tsiklite näol olemas ning Kazbegi ja Omalo juba piisavalt elamust pakkunud. Nende kohtade kohta ei osanud ta midagi kosta.

Kohalejõudes selgus muidugi, et kohalikele niisama pileteid ei müüda ja pettusi püütakse sellisel viisil siin palju teha. Niimoodi häbitult nüüd riigi tagant varastama eks! Ei ole midagi teha, minge ostke ise oma 8 larised piletid, vabandas ette ja taha. Püüame tema süümepiinu vähendada rahustades, et ei ole sellest midagi.

Väravast anti lisaks piletile ka botaanikaaia kaart, mis aitas meil aru saada kus mis asub, sest seal on eraldi fütogeograafilised sektsioonid nagu Himaalaja, Põhja-Ameerika, Mehhiko, Austraalia jne Aed on ise mäe küljel ja ringi liikudes tuleb pidevalt mäest üles või alla liikuda. Mäe nõlval on vaateplatvormid merele ning ühelt märkame all üsna ligipääsmatus rannas kahte inimest vees vedelemas ja läbi fotoaparaadi objektiivi saab kinnitust see, et neil pole riideid seljas. Aias on enamus kõnniteid värske asfaltkatte all. Need, kelle kodu asub aias sees või kes on eriti kõvad tegijad (loe: ei "suuda" kõndida), võivad ka autodega ringi liikuda.

See oli mu lemmikosa aiast (kaardil sektsioon nr 9), sest siin olid bambused. Eelmisel sügisel maalisin kodus seinalegi bambuse pildi ja nüüd näen lõpuks ka oma silmaga bambusesalu. Kaugelt vaadates näeb välja nagu võsa, aga kui üsna serva alla ronida, siis näed üsna jämedaid pikki bambusevarsi ning võid hetkeks unustada et sa ei olegi panda.

Peale 3 tundi ja umbes 10 km jalutamist, jõudsime tagasi väravasse. Veidikese ootamise peale leidsime takso, mille juht asus just mõnusasti sigareti seltsis puhkama kuni me ta tegevuse katkestasime ja küsisme et mis hinnaga Batumisse saab? 15 lari! Ütlen, et aga siia saime 8 lariga. No hea küll, viskan 10 lariga ära. Kodus vaatas meile vastu allolev vaatepilt.

Selge pilt! Siin midagi ei toimu. Lähme linna peale jalutama, et kuskilt kaugelt üle teiste majade nähtud uhked tornid lähemalt veel üle vaadata ning teha üks viisakas õhtusöök. Käisime ka kohalikus mobiiltelefoni poes, kus viimased mudelid Samsunge ja Apple´id reas. Kui ühte lähemalt vaatasime, siis oli selge, et need kaua vastu ei pea ning tarkvaragi on mingi kahtlane, kuigi disain oli kaugelt vaadates üsna autente (või oleme me pimedad nagu mutid). Leidsime Konstantine Gamsakhurdia tänavalt söögikoha, kus kogu menüü restorani välisseintel koos piltide ja hindadega kohe kaugelt silmaga haaratav. Mõtlen endamisi, et vaat kui hea viis inimesed enda juurde saada. Forell oli hea, kuid kohalik kala on oluliselt väiksem kui need Norra forellid, mida meie poes nägema oleme harjunud. Ahti sai oma soovitud civapi ka kätte. Kuid kõige esimesena toodi lauda traditsiooniline Gruusia oahautis lobio, mida me suure protestiga tagasi ei hakanud saatma, sest ma tahtsin seda ka maitsta. Oli üks vürtsikas ja kuum hautis igas mõttes, aga maitsev nagu kõik Gruusia toidud. Hea küll, välja arvatud hinkaalid, sest ma ei ole muidu ka pelmeenisõber, aga need on lihtsalt hiiglaslikud pelmeenid.

Peale sööki kõndisime veel veidi linna peal ja siis koju magama, sest homme on päev, kui püüame Abhaasiasse sisse saada, kus Ahti õe sugulased meid ootamas.