Gruusia 14. päev (02.08.2014)

Terve reisi oleme söögikohtades küsinud kas pakutakse ka traditsioonilisi Gruusia magustoite nagu baklava, kuid seni on meid vaadatud samasuguse pilguga kui siis kui küsisime piimaga kohvi. Eile õhtul aga leidsime enda lähedalt Goodwilli poe, kus oli suur valik igasuguseid saiakesi ja kooke. Jätsin Ahti saialeti äärde baklava tellimust esitama ning pöördusin kohe selja taga olnud veiniriiuli poole. Jäin vaatama üht Alazani veini, kui juurde astus armas tüdruk, kes pakkus lahkesti veinide valimisel oma abi. Küsisin, millist veini tema soovitaks? Ei tea kas ta juba nägi millisele pudelile mu silmad peatuma olid jäänud, aga ta soovitas just seda sama veini. Kui Ahti saialeti ääres ümber keeras, kummutasin ma juba veiniriiulite vahel veini. No tegelikult lihtsalt maitsesin soovitatud veini. Valik veine on poes avatud ning neid saab kohe kohapeal maitsta. Muidugi oli see hea soovitus ning ka see vein läks korvi.
Peale ärkamist läksime kõik koos hommikusöögiks Goodwilli pagarite ja kondiitrite poolt valmistatud pirukaid ja torte pakkuvasse kohvikusse Memed Abashidze avenüül. Eile olid meie omad sinna juhuslikult sattunud ning oh imet, siin pakutakse piimaga kohvi kuidas tahate. Kohvikus kohtas ka sealt läbitormavaid slaavi ja suurbritannia turiste ning tundub et püsikundeks jäänud jamaikalast.

Et kohvik on kohe rannapromenaadi ääres, võtsime kohe ka rannariided kaasa. Promenaadil peatus Tarmo, et kohalikega klaasike veini võtta. Ma proovisin ühe suurt kasvu kohaliku mehe pronksist kingi jalga.

Ahti ei kannatanud rannas üle veerand tunni olla. Ma suutsin seal siiski viimase puhkepäeva hirmus tunnikese päiksevarju all vastu pidada. Lamamistoolide ja päiksevarjude eest tuleb tasuda 2 lari iga asja eest, mis on veidi alla € ning lama kasvõi terve päev seal. Et tegemist on laupäevaga, on rannas lisaks turistidele ka kohalikud ning rand on paksult rahvast täis. Kui aga tundub, et rannas on niigi rahvast palju ja nende vahel liikumiseks tuleb nii mõnestki üle astuda, siis kogu selle horisontaalasendis vedeleva rahva vahel liiguvad vertikaalasendis kauplejad. Neid hõikamas cola, fanta, civi cava (külm kohv), civi cai ( külm tee ehk jäätee) kuulates võib lausa gruusia keelt õppida. Pakuti ka sihvkasid, saiakesi, põldmarju ja kes teab veel mida. Kui ma rannast lahkusin, jäid teised veel päikest võtma.

Kodus ajasin Ahti maast lahti ning olime võtnud plaaniks täna ka Batumi botaanikaaeda minna, mis asub meie kodust 7 km kaugusel Mtsvane Kontskis (Roheline neem), mis on oma nime saanud selle järgi, et seal on nii talvel kui suvel mäe nõlvad rohelised. Samas meie majutuse lähedal on üks plats, kus seisavad bussid ja taksod. Bussiliiklusega on Gruusias sellised lood, et bussigraafikut kui sellist ei ole, vaid tuleb pöörduda juhi poole, kes ütleb kuhu tal minna plaanis on. Seni kuni buss täitub, ootavad bussijuhiga juba kaubale saanud reisijad umbses kuumas rahvaga täituvas bussis. Et me isegi kahepeale mitte midagi gruusia keeles öelda ei oska peale söökide nimetamise, otsustame takso kasuks. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et mis hinnaga ta meid botaanikaaeda viib? Väikse mõtteviivu järel ütleb, et 8 lari eest. Küsin ka kas ta teab, mis hinna eest botaanikaaeda lastakse? Peaks olema 3 lari, aga ma aitan teil pileteid saada, sest kohalikele on oluliselt odavam hind. Oleme hinnaga nõus ja istume taksosse.

Taksojuht sõidu ajal vaikseks ei jää ning küsib kust me pärit oleme? Kuuldes, et oleme Eestist, rääkis meile sellest kuidas ta 1986. aastal Lätis sõjaväes oli ning kuidas seal polnud mitte midagi süüa, aga Eestis oli kõike ja seda kuidas Narva ja Jaanilinna vahel oli erinevus väga suur olnud, sest Eesti poolel ei pidanud alumiiniumist toidunõudest sööma. Mõtlen endamisi, et kui suur see erinevus veel praegu talle tunduks. Soovitas ka igasugu ilusaid vodopade vaatama minna, aga et need on üsna kaugel kuskil 40 km kaugusel. Mainisime moka otsast, et noh meil omal transpordivahendid tsiklite näol olemas ning Kazbegi ja Omalo juba piisavalt elamust pakkunud. Nende kohtade kohta ei osanud ta midagi kosta.

Kohalejõudes selgus muidugi, et kohalikele niisama pileteid ei müüda ja pettusi püütakse sellisel viisil siin palju teha. Niimoodi häbitult nüüd riigi tagant varastama eks! Ei ole midagi teha, minge ostke ise oma 8 larised piletid, vabandas ette ja taha. Püüame tema süümepiinu vähendada rahustades, et ei ole sellest midagi.

Väravast anti lisaks piletile ka botaanikaaia kaart, mis aitas meil aru saada kus mis asub, sest seal on eraldi fütogeograafilised sektsioonid nagu Himaalaja, Põhja-Ameerika, Mehhiko, Austraalia jne Aed on ise mäe küljel ja ringi liikudes tuleb pidevalt mäest üles või alla liikuda. Mäe nõlval on vaateplatvormid merele ning ühelt märkame all üsna ligipääsmatus rannas kahte inimest vees vedelemas ja läbi fotoaparaadi objektiivi saab kinnitust see, et neil pole riideid seljas. Aias on enamus kõnniteid värske asfaltkatte all. Need, kelle kodu asub aias sees või kes on eriti kõvad tegijad (loe: ei "suuda" kõndida), võivad ka autodega ringi liikuda.

See oli mu lemmikosa aiast (kaardil sektsioon nr 9), sest siin olid bambused. Eelmisel sügisel maalisin kodus seinalegi bambuse pildi ja nüüd näen lõpuks ka oma silmaga bambusesalu. Kaugelt vaadates näeb välja nagu võsa, aga kui üsna serva alla ronida, siis näed üsna jämedaid pikki bambusevarsi ning võid hetkeks unustada et sa ei olegi panda.

Peale 3 tundi ja umbes 10 km jalutamist, jõudsime tagasi väravasse. Veidikese ootamise peale leidsime takso, mille juht asus just mõnusasti sigareti seltsis puhkama kuni me ta tegevuse katkestasime ja küsisme et mis hinnaga Batumisse saab? 15 lari! Ütlen, et aga siia saime 8 lariga. No hea küll, viskan 10 lariga ära. Kodus vaatas meile vastu allolev vaatepilt.

Selge pilt! Siin midagi ei toimu. Lähme linna peale jalutama, et kuskilt kaugelt üle teiste majade nähtud uhked tornid lähemalt veel üle vaadata ning teha üks viisakas õhtusöök. Käisime ka kohalikus mobiiltelefoni poes, kus viimased mudelid Samsunge ja Apple´id reas. Kui ühte lähemalt vaatasime, siis oli selge, et need kaua vastu ei pea ning tarkvaragi on mingi kahtlane, kuigi disain oli kaugelt vaadates üsna autente (või oleme me pimedad nagu mutid). Leidsime Konstantine Gamsakhurdia tänavalt söögikoha, kus kogu menüü restorani välisseintel koos piltide ja hindadega kohe kaugelt silmaga haaratav. Mõtlen endamisi, et vaat kui hea viis inimesed enda juurde saada. Forell oli hea, kuid kohalik kala on oluliselt väiksem kui need Norra forellid, mida meie poes nägema oleme harjunud. Ahti sai oma soovitud civapi ka kätte. Kuid kõige esimesena toodi lauda traditsiooniline Gruusia oahautis lobio, mida me suure protestiga tagasi ei hakanud saatma, sest ma tahtsin seda ka maitsta. Oli üks vürtsikas ja kuum hautis igas mõttes, aga maitsev nagu kõik Gruusia toidud. Hea küll, välja arvatud hinkaalid, sest ma ei ole muidu ka pelmeenisõber, aga need on lihtsalt hiiglaslikud pelmeenid.

Peale sööki kõndisime veel veidi linna peal ja siis koju magama, sest homme on päev, kui püüame Abhaasiasse sisse saada, kus Ahti õe sugulased meid ootamas.