Eile õhtul olime enne osade magamajäämist ja enne teiste öiseid seiklusi linnas pidanud pisikese koosoleku, kus tegime tänase päeva plaani. Plaan nägi ette et ärkame varakult ja stardime kella 10st. Siis jõuaksime Sukhumisse ning sealt edasi Salme ja Sulevi külla. Seda muidugi juhul, kui meid üle Abhaasiasse lastakse, sest need kohad asuvad kõik selles piirkonnas.
Teised olid hommikuks tagasi jõudnud ning ei näitanud veel ärkamise märki. Nende tulekut ma öösel ei kuulnud, kuigi meil oli maja uks öö läbi lahti, aiavärv avanemisel kriiksub ja sulgemisel langeb raske metallise pauguga kinni ning nende tuppa minekuks tuli me toast läbi minna. Et meil kogu öö ühelt poolt aken ja teiselt poolt uks lahti, on hommikuks sääsed need kohad, mis palavusega teki alt välja paistnud, hommikuks täpiliseks nõelanud. Enne 9 seadsime Ahtiga sammud juba teadlikult Goodwilli kohviku poole. Tagasi tulime kõrvaltänavat mööda, et endasse veel Batumist pilte, lõhnu ja mälestusi imenduda lasta. Näeme kaugelt üht tüdrukut, kes tänava ääres kõnniteel kassipojale süüa annab. Jõuan juba öelda, et vaata kui väike ta on, kui näeme, et neid on tegelikult kolm ja nad on veel väiksemad kui tundusid. Seda nähes on süda veidi kergem nende paljude hulkuvate loomade pärast, kes ilma peale hooleta jäetud. Nägime ka kohalike eluolu.
Enne 10 jõudsime tagasi ning mu suureks imestuseks olid teised ka üles ärkanud ja tõenäoliselt hommikusöögi otsingutele suundunud. Vahepeal käis peremees, kes algselt kokkulepitud kahele päevale lisaks võetud päeva eest rahale järele tuli. Raha oli teleka peal nagu eilegi kui ta ka raha otsimas käis, aga siis me ei osanud seda sealt leida.
Et meil asjad juba pakitud olid, siis panime need ratastele ja Ahti pani ratta käima, et testida kas kütusepump ikka veel töötab. Nope, ei tööta! Kiirelt otsisime Kiku bensupumba välja. Selleks ajaks kui Tarmo shaurma (kebab tortilla sees) näpus tagasi tuli, oli bensupump juba vahetatud. Varsti olid ka Kristi ja Kiku tagasi ning saime kella poole 12 asjad pakitud.
Batumi tahaks meid justkui endas hoida. Keegi on auto otse värava ette parkinud - meie sehkendamised ja katsed väravat avada, ei pane kedagi oma autot eest liigutama. Naabrinaine hõikas meestele ja naksti sõideti auto värava eest ära. Lisaks olid eile töömehed kõrvalmaja viimistuseks tükke meie hoovi värava ette juurde toonud ning laiade kohvritega oli veidi tegemist, et sealt välja saada. Maja peal töötanud töömehed leidsid endale nüüd ettekäände mitte tööd teha ning tulid rataste manööverdamist pealt vaatama.
Võtsime suuna läbi Poti ja Senaki Zugdidi peale, sest seal on nö piiriületus. Abhaasia on ju tegelikult ikkagi Gruusia osa, kuigi Venemaa kontrolli all. Batumist välja sõites, sõitsime uuesti mööda botaanikaaiast ning kohe tee ääres on näha kasvamas bambuseid ning müügil bambusest mööblit ja muid nikerdisi. Botaanikaaed on levinud inimeste kaasabil väljapoole aeda ning majade hoovides näeb kasvamas eksootilisi puid ja tee ääres näeb kasvamas isegi loorberipuid. See Gruusia osa on üsna tugevalt turismile orienteeritud ning teede ääres näeb palju turistidele mõeldud kauplusi. Gruusias on mõned väga korralikud tunnelid. Mulle tunnelites sõita meeldib.
Mida enam Zugdidi poole, seda enam on mahajäetud hooneid. 2008. aasta sõjategevusest toimus siin üsna palju laastavaid kokkupõrkeid. Kella 14ks jõudsime piirile, kus öeldi selgesõnaliselt, et kui viisasid pole, siis üle ei saa. Minge tagasi Zugdidisse ja sealt internetipunktist saate viisataotluse esitada. Seal aga ei osanud keegi meid aidata - küsisin nii ühest söögikohast kui politsei käest. Öeldi ainult, et pole kuulnudki, et seal viisa vajalik on või kuidas seda saab, neid ei lasta sinna nii kui nii. Nii lahutabki sama maa inimesi ja perekondi üks mõtteline piir, mida kontrollitakse teise rahva poolt. Ja kui leiduvad turistid, kes tahaks sinna saada, siis selle turvamise ja tõenäoliselt millegi muu rahastamiseks veel, on mõeldud välja "ametlik" viisa. Internetipunktis leiame üles ka Abhaasia välisministeeriumi lehekülje, kus selged juhised viisataotluseks. Et täna on pühapäev, siis pole meil antud numbritele võimalik helistada. Nii ei oskagi me muud teha, kui viisataotlused ja passikoopiad ära saata ning jääda homset päeva ootama.
Võtsime suuna mööda lähimat teed pidi tagasi mere äärde 30 km kaugusele Anakliasse. Väljas on väga soe ilm, vesi jookseb mööda selga alla. Anaklias leidsime tee ääres varjulise aiaga söögikoha. Kui küsisime menüüd, siis öeldi, et siin ei olegi menüüd, vaid näidati näpuga koka peale ning öeldi, et tema ongi menüü, küsige mida süüa tahate ja ta teeb. Tellisime odžahurit, kartuleid, tomati-kurgi salatit, šašlõkki ning kõrvale kes Tarhuni, virsikulimonaadi, virsikumahla või õlut. Peale sööki täiendasime veelgi joogivarusid kõrval poes ning hakkasime telkismiskohta otsima. Jõudsime välja mere äärde, mis kunagi pidi olema suurepärane kuurortlinn, praegu aga maha jäetud ja prügine. Kohalikud pidasid seal grillipidu ning nii kui kiivrid peast võtsime, olid viinapitsid ja šašlõkivardad nina all koos ettepanekutega koos pidutseda. Me olime õnneks just söönud, Tarmo aga maitses ära ja ütles, et pole elu sees nii head saanud. Seni kui Tarmo vastas rattaga seotud juba teada tuntud küsimustele, kust kui palju kui kiiresti, otsisid Kristi ja Kiku privaatsemat telkimiskohta.
Et nad paremat kohta ei leidnud ning siin liialt palju prügi ja tarmo jaoks liiga palju sipelgaid oli, siis otsustasid nad hotelli minna. Me aga jäime päikseloojangut ja sooja ent niisket mereõhku nautima.
Et oli pühapäev, oli rannas ka kohalikke. Üks pere tuli randa Opel Vectraga, kust tuli välja vanaema-vanaisa, ema-isa ja 5 last! Varsti nägime kuidas lapsed saadeti nende piknikust ka meile osa andma. Isa sättis lapsed meie kõrvale ja ette ning ema tegi meiega pilti. Gruusia inimese jaoks on iseenesest mõistetav, et oma sööki ja jooki jagatakse teistega, olgu nad siis kust tahes pärit. Meil oli veel üks Vana Tallinn jäänud, andsime selle neile vastu.
Kui olime juba magama sättinud, kuulsin kuidas keegi telgi kõrval mahlakalt krõmpsutab. Piilusin välja - üks lehm oligi neile maiustamiseks jäetud puuviljad ära söönud. Head ööd!
No comments:
Post a Comment