Terve öö krõbistas vaikselt vihma sadada ja kui on hea telk, mis vett läbi ei lase ja on soe ja kuiv olla, on mu jaoks kõige uinutavam hääl vihmakrabin telgi katte peal. Kell 8 kuulsin kuidas Tarmo, Kristi ja Kiku juba telkidest välja tulevad ja asju pakivad. Hoolimata rammestusest tuli ka ennast üles ajada. Nagu kogu reisi ajal, siis on ka sel hommikul mu ülesandeks kõik telgis sees olevad asjad ära pakkida. Telgist välja tulles on mu imestus päris suur ning mõtlen, et valges poleks iial sellisesse kohta magama jäänud. Ümberringi on võsa ja kuiv krõbe hein ning kohe telgi taga prügihunnik kohas, mida olin pimedas just heaks lamedaks kohaks hinnanud. Pool tundi hiljem sõitsime tuldud teed tagasi võsast ja paneelmajade vahelt läbi eelmisel õhtul külastatud söögikohta. Seal saime hommikusöögiks praetud mune, vorste, juustuvõileibu.
Peale hommikusööki seadsime sammud Stalini muuseumisse. Stalin on Gorist pärit ning Gruusia rahvas on tema, kui juba noorest peast väga andeka strateegi, üle ääretult uhked ning selle tunnistuseks on juba muuseum ise. Muuseumi külalisteraamatust näeb sissekandeid: "Ostan pileti ainult sellepärast, et Gruusia rahvast toetada", "Arusaamatu miks sellist meest ülistatakse ja talle muuseum loodud on!".
Muuseumi ees on Stalini kuju, mille taga leiame mitu kutsikat, kellele muuseumitöötajad lahkesti kohe hommikul ka süüa toovad. Kutsikate ema võtab meid ka rahulikult ja sõbralikult muuseumi ees vastu. Oleks ometi keegi, kes tegeleks loomade steriliseerimise ja kastreerimisega, siis pidurduks massiline hulkuvate koerte juurdesünd. Selline institutsioon nagu loomade varjupaik on muidu Gruusias olemas, aga nad ei ole eriti tugeva hääle ega eriti tugeva eelarvega, mistõttu nende tegevus ei ole eriti vilja kandnud. Üldine seisukoht on et odavam on hukata kui nende varjupaigas pidamise ja neile uue kodu otsimisega tegelda.
Stalini sünnipärane nimi oli Josif Dzhugashvili ning fotode järgi vaadates oli noorena täitsa kena mees. Seda nime kandis ta seni kuni ta Gruusias oma ambitsioonikate võimuõõnestamise plaanidega tagaotsitavaks kuulutati. Seejärel emigreerus ta Venemaale, kus temast sai see, kellena meie teda teame. Muuseumis ei ole aga nendest tegudest sõnagi, on ainult ülistavad sõnad sotsialismist, kolhoosidest, sovhoosidest, viisaastakuplaanidest ning mõni sõna sellest, et mõned pahad vastuhakkajad said natuke karistada. Tema perekonna ajaloos leiame fakte sellest, et ta esimene naine suri 22 aastaselt ning kokku oli tal 3 naist, kes kõik järjepanu müstilistel põhjustel ära surid.
Muuseum on ehitatud Stalini kodu kõrvale ning selle ümber on relvastatud mehitatud valve.
Tund aega sõitu ja oleme Gorist Jvari kloostri juurde jõudnud. Suure tee pealt keerasime maha tolmusele pinnasteele, tagasipööre suuretee alt läbi ja juba olimegi keset heinamaad ning edasi läbi võsa ja järskude tõusudega kiviklibusel teel. Me ikka oskame leida kõige ilmvõimatumaid teid, sest kloostri juurde viib ka ilus sile asfalttee, aga milleks hea tee, kui saab läbi võsa.
Kloostri juurest avaneb vaade Mtshketa linnale, mis oli Gruusia algne kahe jõe ühenduskohta rajatud pealinn. Praegune pealinn Tbilisi on kohe siinsamas kõrval, kuid sinna me seekord enam ei lähe, vaid võtame mööda militaarteed suuna tagasi Stephantsmindale.
Stephantsmindasse jõudes keerasime sisse esimesse tanklasse, et homseks hommikuks paagid täis panna. Kohe tanklasse sisse sõites küsitakse et kas meil öömaja vaja on. Vastan, et jaa, me teame Vassilit! Kohalikud naeravad selle peale. Kaks tanklameest pärivad mu käest, et kas Eestis on ilusad tüdrukud? Vastust ära ootamata ütleb üks teisele, et on ju küll, ise näed ju! Vaat kus on mehed, näevad läbi kiivri!
Et meil Ahtiga ainukesena veel sularaha alles on, siis on surve teiste poolt väga suur see laiaks lüüa. Läksime ühte söögikohta, kus võtsime menüüd juba ette. Kui teenindaja küsima tuli, siis keerutas Tarmo 3 larist näpu vahel ja ütles, et rohkem raha pole. Venelannast teenindaja naeris selle peale ja ütles, et siis on küll kehvasti, selle raha eest saaks vast leiba. Otsustasime siiski turult kohalike tomatite, kurkide, sibulate, ploomide ning leiva ja vorstide kasuks.
Kell 16 leidsime militaartee ääres Stephantsminda külje all mäenõöval endale laagriplatsi, kus veedame reisi viimase õhtu Gruusias. Poisid tegid lahti allesjäänud Vana Tallinna, Kiku tegi hambaravi, mis hõlmas tuimestusena samuti Vana Tallinnast. Küsisin teistelt, mis on nende kõige eredam hetk reisilt. Tarmo ja Ahti koos minuga annavad oma hääle Kazbegile, Kristi jaoks oli kõige mõnusam õhtu see kui Omalost tagasi alla olime jõudnud, Kiku ei olnud hambavalu tõttu võimeline hääletama. Kiku ostis poest suveniiriks kaasa viinamarjaviina chachat, mida saime Vana Tallinna korgi sees tükk aega põlemas vaadata - vot nii kange kraam on!
Kuulasime Tarmo telefonist pimeduse saabumiseni eestikeelseid lugusid näiteks Ruja loomingut. Et muusika paremini kostuks, kasutasime käepärast võimendit. Magama läksime varakult, sest ärkama peame varakult.
No comments:
Post a Comment