Rumeenia reisi kokkuvõte

Olgu alustuseks öeldud, et hea reisi aluseks on hea seltskond. Kui minna üksi reisile, peab iseenda ja maailmaga hea side olema. Kui minna mitmekesi, peab omavaheline läbisaamine hea olema, mille aluseks on jällegi iseenda sees tasakaalu leidmine. Meil on lahe seltskond, kui on vaja millestki rääkida, siis saame ebaeestlaslikult kõik asjad otse välja öelda ja arutleda, keegi ei solvu ja nutma ei hakka. Punkt.

Nii mõnelgi korral on minu käest küsitud miks te seda teete? Kui mõtlema hakata, siis ega sellele nii üheselt ja lihtsalt vastata saagi.

Esiteks meeldib mulle reisida ja kui sihtkohta saab ise sõita ning samal ajal kogu teel nuusutatud lõhnad, omal nahal tunnetatud temperatuur ja nähtud kohad juurde arvata, siis on sel lennureisiga võrreldes kindlasti omad eelised. 

Mööda maad soovitud sihtkohta sõites muutub maailm su jaoks aina väiksemaks ning järjest kaugemad sihtkohad tunduvad aina lähemal olevat. Teekonda ei mõõda me enam kilomeetrites, vaid päevades (nagu planeetide vahelist maadki ei mõõdeta kilomeetrites, vaid valgusaastates). Horvaatia, vaid kolm päeva sõita, Rumeenia kõigest kaks päeva sõita, palun väga, kõik praktiliselt siinsamas. Kui Poolat vahel ei oleks, saaks veel igalt distantsilt ühe päeva maha lahutada.

See omakorda esitab sõitjatele aga teatud nõudmised. Oma ratta usaldamine, selle kordategemine enne reisi ning korrasoleku jälgimine ja hooldamine reisi jooksul. Oma ratast peab tunda, boonuseks on see kui saad teiste rataste puhul ka abiks olla.

Kes istuvad tagaistmel, peavad juhti usaldama, eriti kui teeolud lähevad raskeks ja teed viivad pilvedest kõrgemale. Kui usaldus algul raske tulemas on, siis kogu reis taga stressata on päris väsitav, misttõttu tuleb mingi hetk ennast olukorra kätte usaldada. Kui on kukkumine, kukutakse koos, kui on külm ja ollakse väsinud, ollakse seda koos. See omakorda liidab, mitte ainult reisi ajal, vaid ka pärast reisi.

Iseenda vaimselt proovile panek on minu üks suurimaid motivaatoreid järjest kaugemaid kohti külastada. Esimestel aastatel oli päris raske ära tunda millal ma olen väsinud või millal on tekkinud janu, ammugi siis seda veel ennetada või jõuvarusid kuidagi varakult ümber jagada. Nii juhtuski, et hakkasin mingi hetk jaurama ega mõistnud ise ka oma käitumise põhjuseid, nagu väike laps. Siis teed avastuse, et ohoo juua oleks vaja ja varsti jälle kõik korras. Nii muutubki igal aastal planeerimine aina lihtsamaks ja sellega seoses ka reisi jooksul väljakutsuvamaks. Näiteks eelmisel aastal läksin teadlikult reisile kulunud tagarehviga, arvestusega, et ju selle kuskil ära saab vahetada ja saigi. Jälle väljakutse vastu võetud ja lahendatud. See lihtsalt võtab aega, aga kui seda on, siis miks mitte selle arvelt uusi seiklusi tekitada.

Selleaastane reis oli mu jaoks juba viies, küll aeg lendab eks. Nüüd ei löö enam naljalt verest välja kui mõni rehv katki läheb, mõni ratas tõrgub, liiklus on tihe, väljas on palav, vett ammu joonud ei ole, higi seljas voolab, sobiva öömaja leidmine võtab näiliselt igaviku ning oht on ööseks lageda taeva alla jääda. Eks kogu see reis on veidike kriisisituatsioonis olemine, stressitekitav ja mida kaugemal kodust, seda võimsam. Samuti on see oma ego allasurumise harjutus - me sõltume üksteisest. Kes teab kus me oleme, kes teab kuhu minna, kellel on tööriistad, juhuks kui rattaga midagi peaks juhtuma, kellel on ravimid, kui inimestega peaks midagi juhtuma, kellel on õiged kontaktid, kelle käes on raha jne.

See kõik on väga hea selleks, et näha kaugemale oma nabast, väiksest Eestist ja oma suurtest tahtmistest. Meil on õnneks vähe vaja - sõpru, täis kõhtu ja pehmet küljealust. Soe vesi on juba luksus, mida iga inimene maailmas endale lubada ei saa. Meil pole vaja palju asju ega palju raha. See õpetab kuidas vähesega hakkama saada, aitab mõtteid sättida ja aitab seeläbi oma elus korrektuure teha.

See selgitus vist nüüd küll neid, kes motomatkal pole käinud, seda ette võtma ei kutsunud, ega ju. See tulebki sinu seest, see kas on seal või mitte. Ühed proovivad ja hakkab meeldima, nii et ei kujutaks oma suvepuhkust enam teisiti ettegi. Ettevaatust motomatkalik invaliidistumine! Teised käivad ja ei taha enam kunagi, aga neid on mu arvestuse järgi vähe.

Kindlasti on neid põhjuseid veelgi, näiteks et saab naise koju maha jätta ja meestega vabalt olla kartmata vingumürgitusse surra. Mul ilmselgelt see põhjus ei saa olla. Erinevate inimeste jaoks erinevad põhjused, kuid üldjoontes sama - saab ennast vabana ja vabalt tunda.

Selleaastast reisi võib tagantjärgi igati kordaläinuks pidada. Teadmine et Rumeenia on viis korda suurem, andis kohe algusest peale selge ettekujutuse, et igale poole me ei jõua. Hoolimata Rumeenia suurusest ja sellest, et Vivi rattas kümnest Rumeenias viibimise päevast oli kaheksa remondis, jõudsime me üsna palju näha ja kogeda. Vivi ratta lagunemine otseselt ei piiranudki meie käike, vaid tegi mitmekesisemaks, näiteks said Alar ja Viv mägedes käia ning me Raivoga saime põhjapool ka kahekesi käidud. Küll on aga kahju, et me kogu reisi ei saanud neljakesi koos teha. Nägemata jäi Constanta kasiino, mille olemasolu ma avastasin alles kohapeal. Samas, et seda soovide nimekirjas polnud, ei jäänud ta meil otseselt nägemata, vaid ei tekkinud boonusena juurde. Soov oli ka näha Bezidu Nou külas asuvat järve, mille paisutamisel jäi selle põhja terve küla, mille kiriku torn paistab siiani veest välja. Ka Cluj Napoca külje all asuv Hoia Baciu kummitusmetsa jätsime vaatamata, kuigi

me sealt linnast läbi sõitsime, lihtsalt liiga palju oleks ühte päeva kokku erinevaid asju saanud. Niigi oli viimane päev ja võtsime Rumeeniast viimast.

Kõige vähem meeldis mulle kogu reisist Constanta ja Mamaia, kuigi Must meri mulle iseenesest väga meeldib, aga mitte nii palju rahvast ja valju muusikat. Algusest peale ei olnud kõigevägem selle poolt, et me Mamaias ennast hästi tunneksime. Kui juba Mamaia paistis, sai esiteks Dorsikul kütus otsa. Siis läks Alari rattal voolikuklamber, siis ei leidnud me endale normaalse hinnaga öömaja, lõpuks hilja öösel võtsime endale seda, mida sai. Korter iseenesest oli ilus, aga kindlasti maksime üle. Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi niisama olla kui oled juba nii kaugelt tulnud, et seda maad avastada. Parem siis juba lennukiga kuskile lennata, et kohapeal nädal aega mitte midagi teha ja niisama olla. Talvel saab kodus vedeleda nii, et tolmab. Kahtlemata ei ole ma sellise suhtumisega alati kõige populaarsem inimene.

Kõige rohkem meeldisid mulle mäed ja kindlasti Transfăgărășani tee. Teise koha minu reisitopis saavad kindlasti Berca mudalaviinid. Olid küll üsna kursilt eemal ja suurt lootust mul neid esialgu näha ei olnud, aga sobisid hästi Bukaresti ja Brasovi vahel külastamiseks, sest Alar ja Viv pidid tagasi Bukaresti minema. Tagantjärgi mõtlesime, et nad oleks võinud ka kohe meiega Brasovisse tulla ning Anu ja Dani juures olla, aga tagantjärgi tarkus on alati see kõige parem tarkus eks.

Kolmandale kohale paneksin ma Salina Turda ehk maailma suurima soolakaevandusmuuseumi. Tasub kindlasti külastamist.

Lemmikud olid ka Maramuresi puukirikud ja Rõõmus surnuaed.

Kuulnud enne reisi, et me sihtkohaks on Rumeenia, oli mitme inimese reaktsioon selline, et oii, seal varastatakse teid paljaks, nii kui midgai laokile jätad, siis see on kadunud. Andke andeks, aga igal pool on pätte ja kaabakaid või siis oli meie ümber mingi imeline kaitsev mull. Kohtasime oma teel palju abivalmis ja inimesi, kes tuli appi kui ratas katki läks või teed oli vaja küsida või pakuti meile mõistliku hinnaga öömaja. Kohtasime ka palju rõõmsaid, uudishimulikke ja südamlikke inimesi, kes meiega juttu tulid ajama. Rumeenlased on uhke rahvas, kes ei taha küll et neid tuntaks kui vargaid.

Me oleme tänulikud Bogdanile, et ta võttis vaevaks Vivi rattaga tegeleda, sest see polnud teps mitte kerge häda. Tänu sellele saime koju sõita, mis siis, et see genekas ainult Augustowini vastu pidas, suureks abiks oli segi. Me oleme tänulikud Anule ja Danile, kes meid omas kodus vastu võtsid ning panid meid tundma nagu me oleksimegi omas kodus. Me oleme tänulikud kõigile hotelli töötajatele, kes lubasid meil oma rattad just sinna parkida, kuhu me soovisime. Me ei teinud märkama seda kui kaardimakse Sibiu hotellis ei "töötanud", palusime uuesti kaarditerminali korrasolekut kontrollida ja ime läbi see töötas. Me ei pahanda Poola tädi peale, kes meile leiva eest 2 zlotti arvele lisas, kuigi me leiba ei näinudki. Me ei ole pahased Eduardi peale, kelle korteris me härra Prussakaid tapsime, sest ta oli nende olemasolust teadlik ja oli nõus osa rahast tagasi maksma. Me ei pahanda sellele tüdrukule Mamaias, kes ütles, et meil on katus pea kohal veel üheks päevaks ega hotelli mänedzeri peale, kes ütles, et meil siiski ühe tunni jooksul lahkuda tuleb. Läksime juba poole tunni pärast ära. See signaal, mille sa ise maailma saad, see ka vastu tuleb. Kui mõtled positiivselt, siis ongi positiivne.

Järgmise reisi sihtkohta osas juba läbirääkimised käivad. Nüüd on jälle, mida oodata. Head uut aastat!

Rumeenia 16. päev Niemce - Tartu

Nagu ma varemgi kirjutanud olen, siis kojusõitmine on minu jaoks reisi üks raskemaid osi - ootusi, midagi näha või uut kogeda ei ole, tahaks juba kodus olla, aga kodust lahutavad veel tuhanded kilomeetrid. Raivo pakkus neljapäeva õhtul mulle välja idee, et võiks nii koju jõuda, et pühapäev on puhkepäev. Alar ja Viv olid sel hetkel veel Bukarestis ja ei olnud veel kindel, et saame nelja rattaga koju minna. Kui Alar neljapäeval teatas, et nad said kahe rattaga Bukarestist liikuma, pakkusime välja idee minna kahe päevaga koju. See tundus muidugi sel hetkel päris raske ülesanne, sest neid lahutas kodust veel 2 200 km ja meid 1 600 km.

Nagu sellistel hetkedel ikka, tuleb toimetada nii nagu vanad merekarud - üks sadam korraga ehk teeme nii nagu jõuame, jagame teekonna osadeks. Nad tegid oma parima, et meile järgi jõuda ja sõitsid neljapäeval seni kuni jõudsid. Reede hommikul jõudsid nad meile järgi ning sõitsime kuni jõudsime.

See tähendas, et tänaseks jäi meile sõita 1 000 km. Kui tahtmine on suur, siis on kõik võimalik. See tähendab, aga et eesmärgi saavutamiseks tuleb tegevusi eesmärgipäraselt teha. Sellega peavad kõik ka nõus olema. Täna olime kõik nõus alustama kell 7, sõitma nii palju kui võimalik, peatuma võimalikult vähe ning nõus sööma ja jooma seda, mida tanklates pakutakse. Pole võimalik aega kokku hoida kui käia tankimas ja siis eraldi söömas. Sprtalikud päevad, aga õnneks on see lühiajaline ja kõik on nõus ennast hea eesmärgi nimel kokku võtma. Eesmärgiks oli laupäeva õhtuks koju jõuda, mida varem seda parem. Hea on sõita kui väljas on valge, Eestis läheb õnneks päike looja alles kella 22 ajal.

Ärkasime 6:30, pakkisime asjad, 6:52 astusime uksest välja, kell 7 saime kaardiga öömaja eest maksta ja 7:04 startisime kodu poole. Paarkümmend kilomeetrit ja pool tundi hiljem pidasime kinni tanklas, kus tankisime rattaid ja ennast. Kohvi oli üllatavalt hea, nii juhtub kui ootusi ei ole, ei saa lihtsalt pettuda.

Kell 9 olime jälle Bielski Podlaski Statoilis, kus tulleski teisi rattureid kohtasime, seekord ei näinud ühtegi. Lubasime endale veel kohvi ja kabanossi, täna kulub palju energiat. Edeneme päris kenasti, ka GPS arvutab kojujõudmise aega varasemaks.

Enne lõunat jõudsime Augustowi, kust Leedu piirini on veel kõigest 80 km. Startisime foori alt kui Viv ütles, et ratas ei lähe käima. Seda nalja oleme juba palju kuulnud, mõtle midagi uut välja, Viv. Aga paistab, et Viv ei teegi nalja, tõepoolest ta ratas ei käivitu. Viv lükkab ratast edasi ise ratta peal istudes, selja taga olles on endal abitu tunne, ei oska kuidagi aidata. Samal ajal ootab terve rivi autosid kannatlikult meie selja taga. Peale kõrvalteele saamist vajub Vivi rattas külili, veel abitum on seda meetri kauguselt oma ratta pealt vaadata. Õnneks ei ole õlileke suuremaks läinud ning õlitase püsib veel normis. Küll aga on tõenäoliselt generaator siiski otsad andnud ja aku tühjaks saanud, sest näidikud ei võta ka enam voolu sisse ja ka tuled ei põle. Seda generaatorit jätkus siis 2 000 km, õnneks on koju veel ainult 650 km.

Mis seal siis ikka, Raivo ja Alar vahetavatud Versysside akud jälle ära ning lükkame tühjaks saanud aku saanud Raivo ratta käima. Mõni hetk hiljem leidsime tankla, kuigi seda veel mu ratta järgi vaja ei ole. Seal jätab Raivo oma ratta käima, sest aku vajab laadimist. Olulisem on aga Vivi ratta voolutarbimine võimalikult miinimumi viia, Alar võtab esitule kaitsme välja.

Enne kolme jõudsime Kaunasesse, kus Dorsik dikteeris meile järgmise tankimise. Tavalisel maanteel võtab Dorsik alla 5 liitri sajale kilomeetrile ja nii saab muretult 200 km järjest sõidetud. Selle aja peale tahavad sadula ja keha vahele jäävad kehaosad juba ka verevarustust kohendada. Valisime peatuspaigaks sama Lukoili, kus Alar peatus ka kevadise reisi ajal. Tanklasse astusid sisse ka ühed eestlased, me istusime äraootavalt ja rääkisime omavahel tasakesi, sest ega eestlased teiste eestlastega rääkima ju taha tulla, mis neil ikka rääkida. Tegelikult räägiks ise küll, aga eestlased on nii kinnised ja naljalt kuskil rääkima ei tule. Küll aga astub meie juurde üks mees, kes küsib: "Kas teie olete eestlased?". Esimene mõte, mis pähe tuleb, on see, et meie rattad on ees ja mingi jama on. "Palju õnne, Ott Tänak sai teise koha!", ütleb mees pidulikult. Aa, ahah, me ei saanud alguses nime hääldusest aru ja mõtleme, et ta räägib eestlaste edukast esinemisest Romaniaxil (näljane räägib ikka leivast eks). Hiljem Alar taipab, et ta rääkis Ott Tänakust. Lahe kui inimesed on nii avatud ja leiavad põhjuse juttu teha.

Mõni kilomeeter enne Läti piiri näeme kaugelt üht mootorratturite kampa vastu tulemas, vaatan, et esimene sõitja on kaugelt tulles juba käsi pikalt sirge tervitamas. "Oo, see on ju Margus", ütlen teisele. Et ta meie tegemistega ka kursis on, siis teadis ta kindlasti ka meid tee peal otsida, miks muidu käsi nii pikalt ette tervitamas oli. Õhtul kodus loen, et Margus on kirjutanud, et nad liiguvad Poola ja tõenäoliselt kohtume. Nii juhtuski, tore kohtumine.

Vaatan enne piiri kaardilt, et Bauskasse on 56 km ja tuli veel ei põle. Loodan, et veel 10 km tuli põlema ei lähe, see tähendaks, et siis jõuaksime sama paagitäiega Bauska Statoili, kust saab jälle kütust, head kohvi ja vett. Täpselt nii läkski, et jõudsime. Plaanis oli küll 15 minutine peatus, aga sideseadmed tahtsid laadimist. Ajaviiteks pingutasime Raivo ratta keti ka ära, mis juba mööda maad lohisema kippus.

Kella kaheksa ajal tegime viimase tankimise Valmieras, vahetasime akud tagasi õigetele ratastele.

Kell 9:56 olime Tartu linna piiril ning kiiremad jõudsid ka Selverisse, limonaadi ostma.

Kokku olime täna ratastel 14 tundi, millest 12 sõitsime. Päris korralik transiidipäev, kõigil tagumikud hellad, aga kõik on rahul et jõudsime kiiresti koju. Reisi kokkuvõte tuleb veel hiljem.

Kodus ütlesin kassile tere, Raivo ema oli meid juba tervitamas, sõin punaseid sõstraid ja valminud tikreid ning kastene muru pühkis mu saabastelt 5 600 kilommeetri jooksul sinna kogunenud tolmu. Mõnus on jälle kodus olla.

Rumeenia 15. päev Satu Mare - Niemce

Me liigume kodu poole, üsna hea hooga ja mis veelgi olulisem, siis kõigi nelja rattaga.

Alar ja Viv said eile kell seitse õhtul Bukarestist liikuma ning suutsid keskööks jõuda lausa Sebesse. Hommikul vara alustasid nad liikumist meie poole ning täna lõuna ajal saime Satu Mares kokku. Nemad olid selleks ajaks sõitnud juba 300 km. Kella 13 ajal jõudsime Rumeenia - Ungari piirile ning piirikontroll võttis pool tundi aega. Kui aus olla, siis trügisime järjekorras vahele, aga seda teevad siin kõik mootorratturid. Väljas on 30 kraadi sooja.  Matšalkas, ei Mátészalkas saime kiirteele ning 115 km hiljem olime märkamatult jõudnud Miscolci. Vahepeal oli vaja ikka tankimas ka käia. Kui pärast tankimist rattad ära parkisime, vaatasin, et Vivi rattas suitseb kahtlaselt. Kiire vaatlus aitas tuvastada, et kaanetihend laseb õli läbi. Õnneks mitte väga palju ning õlitase on veel normis.

Kella 15 ajal jõudsime Slovakkiasse. Esialgu läbi Košice ja siis läbi Prešovi, mul jälle muidugi kiirteel sõitmisest kütus otsas. Ühtegi tanklat aga tee peale ei jäänud ega tulnud. Jõudsime Lipnikusse ning leidsime tee äärde jääva tankla, milleni maad 8 km Et tee oli allamäge, sõitsin kütuse säästmiseks vaba hooga. Hea, et oli üks joogipudel olemas, sest 2 km enne tanklat jäin tee äärde. Ootasin kuni Raivo mulle pudeliga kütust tõi ning sain jälle tanklasse sõita. Tuleb ikka nii teha nagu hommikul uuritud manuaalis kirjas on: kui kütusetuli põleb, tangi esimesel võimalusel.

Kella 18 ajal jõudsime Poola. Peale piiri sattusime rekkade kolonni ning üks suund oli kohati teetööde tõttu suletud. Samas on kõik juhid nii mõistvad, et lasevad meid kenasti vahele. Püüame sõita nii kaua ja nii kaugele kui võimalik, et homme oleks vähem sõita. Õigem oleks öelda, et oleks sõita nii palju, et homme õhtul kodus olla. Kella 20 ajal on vaja teha veel üks tankimine nii endale kui ratastele. Tellime kiirelt endale pitsa ning kohvi.

Kümne paiku jõudsime Lublinisse, väljas on läinud juba päris pimedaks. Saja visiirile kinnitunud putuka vahelt on raske teed jälgida. Alar hakkab ka juba uniseks jääma. Mu jaoks on ka ebamugav pimeda metsa vahel sõita. Otsustame püüda ööbima saada samasse kohta, kus tulles peatusime. See õnnestub ning sõbralik sarvraamides prillidega onu võtab meid kenasti vastu.

Hommikul olime Rumeenias, aga nüüd lahutab meid kodust veel ainult 990 km.

Rumeenia 14. päev Turda - Satu Mare

Turdas asub maailma suurim soolakaevanduse muuseum. Selle Rudolfi nimeline peamine saal on 80 meetrit pikkune, 50 meetri laiune ja 40 meetri kõrgune. Sinna sisse on ehitatud vaateratas, seal on mitu pingpongilauda ja minigolfi väljak ja isegi korvalliväljak ehk see kõik moodustab ühe suure haloteraapia ehk soolaravi keskuse. Jõudsime sinna täna kella 11 ajal ning meie päritoluriik kanti ühte kausta, oleme väidetavalt esimesed eestlased seal kaevanduses, mida on muidugi raske uskuda. 

Lähenesime kaevandusele vana sissepääsu kaudu, kust viib ligi 300 meetrine tunnel kaevandusse. Kui jõudsime Rudolfi saali, astusime alla 172 trepiastmest koosneva 13 korruse, millest iga juurde on kirjutatud, millal see konkreetne tase välja kaevati. Kaevandus suleti 1880. aastal ning 1992. aastal muudeti see muuseumiks. Kaevadust moderniseeriti 2010. aastal 5.8 miljoni euro suuruse sihtfinantseerimise vahenditest. Tänapäeval on see Turda linna suurim poliitiline objekt ning seetõttu on poliitiliste tuulte muutumisel muuseumi juhtkonda pidevalt välja vahetatud ning muuseumil lasub suur võlakoorem.

Kella 12 ajal jõudsime kaevandusest välja ja pidasime edasist plaani. Et on meie Rumeenia reisi viimane päev, tahtsime sellest viimast võtta ja nii seadsime suuna Rumeenia põhjapoolse osa poole, mida kutsutakse Moldaaviaks (mitte segi ajada naaberriigi Moldovaga). Teed olid suurepärase ühtlase sileda asfaltkattega, liiklus polnud ka eriti tihe, vaated paremale, vasakule, ette ja taha lihtsalt võrratud, ilm on jälle soe. Saime üha uuesti sõita serpentiine ja "nõelasilmi" ikka mäest üles ja mäest alla nii, et rehvid läksid juba päris ilusaks (ühtlaselt kulunuks ja ümmarguseks).

Kella 15 ajal hakkas nälg kimbutama ning lubasime endale väikse lõuna tee peale jäänud Baia Mares, kus avastasime, et ka sel linnal on vanalinn ja kena linnaplats koos purskkaevuga. Siin vist üldse on igal väiksemal linnal ka mingi osa vanalinna. Parkisime rattad vanalinna ja meiega tuli juttu ajama Ungarist pärit rekkamees, kes ise Hayabysaga sõidab. Küsis meie teekonna kohta ja kuuldes kuhu liigume, ütles, et 10 km on seal teetööd ja koguaeg peab punase foori all seisma. Meid see ei heidutanud, kui hull see ikka olla saab võrreldes Oradest Sibiusse sõiduga, kus 120 km läbimisele kulus 6 tundi. Tahtis väga meile jooke ka välja teha, aga keeldusime viisakalt.

Kaks punast foori, kaks "pulgakommi" onu, kes näitasid pingpongi reketilaadse asjaga kas tohime sõita või mitte. Jälle kurvid, teed ja head vaated kuni jõudsimegi Bârsanasse, kus asuvad UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud puust kirikud. Kui Rumeenia aastaid tagasi jõudis miu teadvusse kui võimalik motoreidi sihtkoht, siis jäid mulle silma kohe silma  Maramureși maakonna puust kirikud. Need on tõelised puidust iludused oma kõrgete tornidega. Seest on nad viimistletud justkui tavaline kivist suur kirik, lagesid ja seinu katavad detailsed laemaalingud.

Et olime juba Ukraina piiri ääres ja mitmel korral ka Ukrainat teiselpool Tisza kallast oma silmaga nägime, võtsime suuna Săpânța poole. See on küla, kus elab kõigest 3 000 elanikku, mis aga selle küla huvitavaks teeb, on selle surnuaed, mida kutsutakse Cimitirul Vesel ehk rõõmus surnuaed. Rõõmsa surnuaia idee ja suure osa ristide autor on kohalik puusepp Stan Ioan Pătraş, kes leidis, et surm kui kurb sündmus tuleks muuta pisut rõõmsamaks. Ka tema ise on sinna maetud nning tema hauda ehib samuti puust värvitud rist. Ristilt olevaid pilte vaadates ja tekste lugedes sai teada päris palju sinna maetud inimesest. See oli meil esimene kord elus kui tuli surnuaeda saamiseks pilet osta.

Kella 21 ajal peale 388 km läbimist jõudsime Satu Maresse, kus ootame homme hommikul Alari ja Vivi järgi. Nad liiguvad meie poole kahe rattaga ning mul on suur rõõm, et see ratas korda sai, tasus see viimane päev ootamist ära.