Kikerikiiiii!! Ärkasin üles naabri kuke kiremise peale. Vaatan kella, see näitab 5:44. Veidi vara üles ärgata. Tegin akna lahti, sest toas on jube palavaks läinud, ja panin silmad uuesti kinni. Järgmine hetk kuulsin juba kõrvaltoas kolistamist, vaatan kella ja see näitab 8:13. Juba parem. Ärkasime üles ja seadsime sammud uuesti Anti juurde. Anti juures aga ei paistnud kedagi. Õhtul enne meie magamaminekut kui ta Horvaatiast hilja öösel saabunud eestlasi majutades tuli meie maja ukse peal vastu lai naeratus näol, oli ta meie soovil nõus ka hommikusööki pakkuma. Varsti tuli Eda ja küsis: "Kas te magada ei oska?" Ju siis ei olnud Anti oma antud lubadust Edale edasi öelnud või oli ta ise veel unedemaal. Eda hakkas kiirelt omletti valmistama ja varsti tuli ka Anti, kes vabandas, et sisse magas ja hüppas oma Honda peale ja tormas poodi või naabrite juurde. Enamus eilse õhtusöögi ja tänase hommikusöögi toorainest pärines oma aiast või naabrite käest. Hommikusöök oli sarneaselt õhtusöögile imehea ja üle hulga aja sai juua ka tõelist kohvi.
Palusime Antil ka sepikoda näidata, sest ta on ju ometi selle kandi ainus sepp pärast seda kui teine sepp ennast üles poos. Tema juurde toovad kaevurid kirkasid parandada ja aednikud kõplaid teritada.
Seni kui me ennast kokku pakkisime ja riidesse sättisime, tegi Anti mu rattaga proovisõitu. Kui tal mootorratturid külas käivad, kasutab Anti iga võimalust erinevaid rattaid proovida ja supermotot ta veel proovinud ei olnud. Korra proovis Alar ka Anti ratta peal istuda. Ütleks, et "porgand" sobib talle paremini. Vabandust, et mu sõrm ka pildile jäi.
Anti tuli sõidust tagasi, lai naeratus näol, talle väga meeldis. Siis jätsime Anti ja Eesti poole liikuma hakkavate eestlastega hüvasti ning hakkasime Rumeenia poole liikuma. Algul saime veidi kiirteed sõita, siis sõitsime edasi juba mööda kõrvalteid. Et kraadiklaas näitas juba 32 kraadi, tegime joogipausi ja muidugi kasutasin ka võimalust tankida.
Peale ühte jõudsime Rumeeniasse, piiri peal kontrolliti ka dokumente. Rumeenia on küll ELis, aga mitte Schengeni riik, sellest ka piirikontroll. Piiril ei tohi küll mu teada pilti teha, aga nagu Alar ütles, et kui kiiresti teha, siis ikka võib ;)
Esimene suurem linn on Orada, mis näeb välja üsna trööstitu tööstuslinn. Sealt võtsime suuna üle mägede Sibiu poole, ikka et saaks sõita kurvilisi teid mööda. Tee piiriäärsest suuremast linnast Oradast kuni Devani on ligi 200 km. Alustasime siledate asfaltteede nautimist ja tee hakkas järjest mäkke tõusma ning olidki otsas meie ilusad kurvivõtmised, sest need olid teetööde tõttu üles kaevatud. Hoolimata teadmisest, et Rumeenia parandab tänu sihtfinantseerimise vahenditele oma teedevõrku, ei osanud me eales arvata, et need on nii ulatuslikud. Pea iga kilomeetri tagant tuli vastu foor ja mille taga mitu autot reas. Kasutasime alati võimalust foori juures autode ette minna, et vähendada tee peal möödasõitude arvu. Mitte alati ei ootanud me ka lubava rohelise tule süttimist, sest kui ka tulid autod vastu, oli meil alati ruumi kuskile kõrvale tõmmata. Läbisime seda maad 6 tundi, väljas näitas 28 - 33 kraadi sooja. Kõik olime suhteliselt küpsed.
Nagu teetöödes põristamisest, pidevatest peatustest ning pealt lõõmava päikse ja alt tuleva mootori kuumuse käes praadimisest veel vähe oleks, ei läinud Vivi ratas peale ühe järjekordse foori tagant startides enam käima. Tundus, et starter töötab, näidikud põlevad, aga millegipärast ei saa just starter voolu kätte. Ega midagi, Alar kui kõige "väiksem" istus ratta peale, süüde sisse, teine käik sisse, meie kolmekesi täisvarustuses lükkasime hoo sisse ja voilaa siduri lahutamisel tõmbab hoog inertsist ratta käima. Hakkasime kiirelt liikuma, sest nii eest kui tagant tulid autod. Siis ütles Viv: "Ratas suri välja, ma jätsin küljejala alla!" Me ei tahtnud seda uskuda, aga nii oli. Siis istus Viv ratta peale, Alar ja Raivo lükkasid teda käima. Et seda tuli mitu korda katsetada, tulid ka teetöölised appi.
Järgmises tanklas tõstsime akud kahe Kawasaki peal ümber, et testida kas asi on akus või laadimises.
Raivo ratta peal Vivi ratta aku ratast tööle ei aitanud saada, aga Vivi ratas läks ilusti käima. Järgmises kohas saame testida, kas Vivi ratta aku on Raivo ratta peal ennast laadinud, kui ei ole, siis on asi akus, kui on, siis on asi laadimises. Seda kõike vaatas pealt terve bussitäis rumeenlasi, kes igati nõu ja jõuga abiks tahtsid olla. Küll pakkus bussijuht krokodille, küll arvasid, et asi on generaatoris. Et bussijuht osaks inglise keelt ja sai meiega suheldes täpsemalt aru, milles probleem, tõlksid ta seda bussisõitjatelegi.
Hakkasime peale tankimist liikuma, kohe tervitas meid punane foor ja sõita oli veel 140 km ja vähemalt 2 tundi. Varsti aga viis tee meid uuele kiirteele ja olime veidi rohkem kui tunni aja pärast Sibius. Meie hotell Transilvaanias.
Pesime ennast kiirelt puhtaks, vahetasime riided ja suundusime linna peale süüa otsima, sest kere oli pikast päevast juba väga hele. Leidsime vanalinnas kena restorani ja peale õhtusööki tulime tagasi hotelli, kus ma kukkusin kohe magama.
No comments:
Post a Comment