Turdas asub maailma suurim soolakaevanduse muuseum. Selle Rudolfi nimeline peamine saal on 80 meetrit pikkune, 50 meetri laiune ja 40 meetri kõrgune. Sinna sisse on ehitatud vaateratas, seal on mitu pingpongilauda ja minigolfi väljak ja isegi korvalliväljak ehk see kõik moodustab ühe suure haloteraapia ehk soolaravi keskuse. Jõudsime sinna täna kella 11 ajal ning meie päritoluriik kanti ühte kausta, oleme väidetavalt esimesed eestlased seal kaevanduses, mida on muidugi raske uskuda.
Lähenesime kaevandusele vana sissepääsu kaudu, kust viib ligi 300 meetrine tunnel kaevandusse. Kui jõudsime Rudolfi saali, astusime alla 172 trepiastmest koosneva 13 korruse, millest iga juurde on kirjutatud, millal see konkreetne tase välja kaevati. Kaevandus suleti 1880. aastal ning 1992. aastal muudeti see muuseumiks. Kaevadust moderniseeriti 2010. aastal 5.8 miljoni euro suuruse sihtfinantseerimise vahenditest. Tänapäeval on see Turda linna suurim poliitiline objekt ning seetõttu on poliitiliste tuulte muutumisel muuseumi juhtkonda pidevalt välja vahetatud ning muuseumil lasub suur võlakoorem.
Kella 12 ajal jõudsime kaevandusest välja ja pidasime edasist plaani. Et on meie Rumeenia reisi viimane päev, tahtsime sellest viimast võtta ja nii seadsime suuna Rumeenia põhjapoolse osa poole, mida kutsutakse Moldaaviaks (mitte segi ajada naaberriigi Moldovaga). Teed olid suurepärase ühtlase sileda asfaltkattega, liiklus polnud ka eriti tihe, vaated paremale, vasakule, ette ja taha lihtsalt võrratud, ilm on jälle soe. Saime üha uuesti sõita serpentiine ja "nõelasilmi" ikka mäest üles ja mäest alla nii, et rehvid läksid juba päris ilusaks (ühtlaselt kulunuks ja ümmarguseks).
Kella 15 ajal hakkas nälg kimbutama ning lubasime endale väikse lõuna tee peale jäänud Baia Mares, kus avastasime, et ka sel linnal on vanalinn ja kena linnaplats koos purskkaevuga. Siin vist üldse on igal väiksemal linnal ka mingi osa vanalinna. Parkisime rattad vanalinna ja meiega tuli juttu ajama Ungarist pärit rekkamees, kes ise Hayabysaga sõidab. Küsis meie teekonna kohta ja kuuldes kuhu liigume, ütles, et 10 km on seal teetööd ja koguaeg peab punase foori all seisma. Meid see ei heidutanud, kui hull see ikka olla saab võrreldes Oradest Sibiusse sõiduga, kus 120 km läbimisele kulus 6 tundi. Tahtis väga meile jooke ka välja teha, aga keeldusime viisakalt.
Kaks punast foori, kaks "pulgakommi" onu, kes näitasid pingpongi reketilaadse asjaga kas tohime sõita või mitte. Jälle kurvid, teed ja head vaated kuni jõudsimegi Bârsanasse, kus asuvad UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud puust kirikud. Kui Rumeenia aastaid tagasi jõudis miu teadvusse kui võimalik motoreidi sihtkoht, siis jäid mulle silma kohe silma Maramureși maakonna puust kirikud. Need on tõelised puidust iludused oma kõrgete tornidega. Seest on nad viimistletud justkui tavaline kivist suur kirik, lagesid ja seinu katavad detailsed laemaalingud.
Et olime juba Ukraina piiri ääres ja mitmel korral ka Ukrainat teiselpool Tisza kallast oma silmaga nägime, võtsime suuna Săpânța poole. See on küla, kus elab kõigest 3 000 elanikku, mis aga selle küla huvitavaks teeb, on selle surnuaed, mida kutsutakse Cimitirul Vesel ehk rõõmus surnuaed. Rõõmsa surnuaia idee ja suure osa ristide autor on kohalik puusepp Stan Ioan Pătraş, kes leidis, et surm kui kurb sündmus tuleks muuta pisut rõõmsamaks. Ka tema ise on sinna maetud nning tema hauda ehib samuti puust värvitud rist. Ristilt olevaid pilte vaadates ja tekste lugedes sai teada päris palju sinna maetud inimesest. See oli meil esimene kord elus kui tuli surnuaeda saamiseks pilet osta.
Kella 21 ajal peale 388 km läbimist jõudsime Satu Maresse, kus ootame homme hommikul Alari ja Vivi järgi. Nad liiguvad meie poole kahe rattaga ning mul on suur rõõm, et see ratas korda sai, tasus see viimane päev ootamist ära.
No comments:
Post a Comment