Nagu ma varemgi kirjutanud olen, siis kojusõitmine on minu jaoks reisi üks raskemaid osi - ootusi, midagi näha või uut kogeda ei ole, tahaks juba kodus olla, aga kodust lahutavad veel tuhanded kilomeetrid. Raivo pakkus neljapäeva õhtul mulle välja idee, et võiks nii koju jõuda, et pühapäev on puhkepäev. Alar ja Viv olid sel hetkel veel Bukarestis ja ei olnud veel kindel, et saame nelja rattaga koju minna. Kui Alar neljapäeval teatas, et nad said kahe rattaga Bukarestist liikuma, pakkusime välja idee minna kahe päevaga koju. See tundus muidugi sel hetkel päris raske ülesanne, sest neid lahutas kodust veel 2 200 km ja meid 1 600 km.
Nagu sellistel hetkedel ikka, tuleb toimetada nii nagu vanad merekarud - üks sadam korraga ehk teeme nii nagu jõuame, jagame teekonna osadeks. Nad tegid oma parima, et meile järgi jõuda ja sõitsid neljapäeval seni kuni jõudsid. Reede hommikul jõudsid nad meile järgi ning sõitsime kuni jõudsime.
See tähendas, et tänaseks jäi meile sõita 1 000 km. Kui tahtmine on suur, siis on kõik võimalik. See tähendab, aga et eesmärgi saavutamiseks tuleb tegevusi eesmärgipäraselt teha. Sellega peavad kõik ka nõus olema. Täna olime kõik nõus alustama kell 7, sõitma nii palju kui võimalik, peatuma võimalikult vähe ning nõus sööma ja jooma seda, mida tanklates pakutakse. Pole võimalik aega kokku hoida kui käia tankimas ja siis eraldi söömas. Sprtalikud päevad, aga õnneks on see lühiajaline ja kõik on nõus ennast hea eesmärgi nimel kokku võtma. Eesmärgiks oli laupäeva õhtuks koju jõuda, mida varem seda parem. Hea on sõita kui väljas on valge, Eestis läheb õnneks päike looja alles kella 22 ajal.
Ärkasime 6:30, pakkisime asjad, 6:52 astusime uksest välja, kell 7 saime kaardiga öömaja eest maksta ja 7:04 startisime kodu poole. Paarkümmend kilomeetrit ja pool tundi hiljem pidasime kinni tanklas, kus tankisime rattaid ja ennast. Kohvi oli üllatavalt hea, nii juhtub kui ootusi ei ole, ei saa lihtsalt pettuda.
Kell 9 olime jälle Bielski Podlaski Statoilis, kus tulleski teisi rattureid kohtasime, seekord ei näinud ühtegi. Lubasime endale veel kohvi ja kabanossi, täna kulub palju energiat. Edeneme päris kenasti, ka GPS arvutab kojujõudmise aega varasemaks.
Enne lõunat jõudsime Augustowi, kust Leedu piirini on veel kõigest 80 km. Startisime foori alt kui Viv ütles, et ratas ei lähe käima. Seda nalja oleme juba palju kuulnud, mõtle midagi uut välja, Viv. Aga paistab, et Viv ei teegi nalja, tõepoolest ta ratas ei käivitu. Viv lükkab ratast edasi ise ratta peal istudes, selja taga olles on endal abitu tunne, ei oska kuidagi aidata. Samal ajal ootab terve rivi autosid kannatlikult meie selja taga. Peale kõrvalteele saamist vajub Vivi rattas külili, veel abitum on seda meetri kauguselt oma ratta pealt vaadata. Õnneks ei ole õlileke suuremaks läinud ning õlitase püsib veel normis. Küll aga on tõenäoliselt generaator siiski otsad andnud ja aku tühjaks saanud, sest näidikud ei võta ka enam voolu sisse ja ka tuled ei põle. Seda generaatorit jätkus siis 2 000 km, õnneks on koju veel ainult 650 km.
Mis seal siis ikka, Raivo ja Alar vahetavatud Versysside akud jälle ära ning lükkame tühjaks saanud aku saanud Raivo ratta käima. Mõni hetk hiljem leidsime tankla, kuigi seda veel mu ratta järgi vaja ei ole. Seal jätab Raivo oma ratta käima, sest aku vajab laadimist. Olulisem on aga Vivi ratta voolutarbimine võimalikult miinimumi viia, Alar võtab esitule kaitsme välja.
Enne kolme jõudsime Kaunasesse, kus Dorsik dikteeris meile järgmise tankimise. Tavalisel maanteel võtab Dorsik alla 5 liitri sajale kilomeetrile ja nii saab muretult 200 km järjest sõidetud. Selle aja peale tahavad sadula ja keha vahele jäävad kehaosad juba ka verevarustust kohendada. Valisime peatuspaigaks sama Lukoili, kus Alar peatus ka kevadise reisi ajal. Tanklasse astusid sisse ka ühed eestlased, me istusime äraootavalt ja rääkisime omavahel tasakesi, sest ega eestlased teiste eestlastega rääkima ju taha tulla, mis neil ikka rääkida. Tegelikult räägiks ise küll, aga eestlased on nii kinnised ja naljalt kuskil rääkima ei tule. Küll aga astub meie juurde üks mees, kes küsib: "Kas teie olete eestlased?". Esimene mõte, mis pähe tuleb, on see, et meie rattad on ees ja mingi jama on. "Palju õnne, Ott Tänak sai teise koha!", ütleb mees pidulikult. Aa, ahah, me ei saanud alguses nime hääldusest aru ja mõtleme, et ta räägib eestlaste edukast esinemisest Romaniaxil (näljane räägib ikka leivast eks). Hiljem Alar taipab, et ta rääkis Ott Tänakust. Lahe kui inimesed on nii avatud ja leiavad põhjuse juttu teha.
Mõni kilomeeter enne Läti piiri näeme kaugelt üht mootorratturite kampa vastu tulemas, vaatan, et esimene sõitja on kaugelt tulles juba käsi pikalt sirge tervitamas. "Oo, see on ju Margus", ütlen teisele. Et ta meie tegemistega ka kursis on, siis teadis ta kindlasti ka meid tee peal otsida, miks muidu käsi nii pikalt ette tervitamas oli. Õhtul kodus loen, et Margus on kirjutanud, et nad liiguvad Poola ja tõenäoliselt kohtume. Nii juhtuski, tore kohtumine.
Vaatan enne piiri kaardilt, et Bauskasse on 56 km ja tuli veel ei põle. Loodan, et veel 10 km tuli põlema ei lähe, see tähendaks, et siis jõuaksime sama paagitäiega Bauska Statoili, kust saab jälle kütust, head kohvi ja vett. Täpselt nii läkski, et jõudsime. Plaanis oli küll 15 minutine peatus, aga sideseadmed tahtsid laadimist. Ajaviiteks pingutasime Raivo ratta keti ka ära, mis juba mööda maad lohisema kippus.
Kella kaheksa ajal tegime viimase tankimise Valmieras, vahetasime akud tagasi õigetele ratastele.
Kell 9:56 olime Tartu linna piiril ning kiiremad jõudsid ka Selverisse, limonaadi ostma.
Kokku olime täna ratastel 14 tundi, millest 12 sõitsime. Päris korralik transiidipäev, kõigil tagumikud hellad, aga kõik on rahul et jõudsime kiiresti koju. Reisi kokkuvõte tuleb veel hiljem.
Kodus ütlesin kassile tere, Raivo ema oli meid juba tervitamas, sõin punaseid sõstraid ja valminud tikreid ning kastene muru pühkis mu saabastelt 5 600 kilommeetri jooksul sinna kogunenud tolmu. Mõnus on jälle kodus olla.
No comments:
Post a Comment