Reisi kokkuvõte

Saabumise õhtul kui saatsin ema õue, läksin ise ratast garaaži viima. Sadula vastu puutunud kehaosa ei tahtnud mitte sadulasse minna ja nii ma ratta käekõrval garaaži lükkasin. Kaks abimeest - koer ja kass olid ka ühes - need ei jää praegu sammugi maha.

Oleme nüüdseks saanud 2 päeva kodus olla. Eile ei tahtnud veel eriti mitte midagi teha, sest reisiväsimus oli veel kehas. Ainus mida eile kindlasti tahtsin teha oli, Dorsik puhtaks pesta, et ta saaks ka enda reisiväsimust puhtana välja puhata. Aitäh Ahtile, kes oli nii hea, et aitas tuvastada, mida Dorsik mulle Splitis öelda tahtis!

Eile ja täna tegin reisikuludest kokkuvõtet. Kokku kulus 832 €, millest:

kütus 415 €

majutus 162 €

söök ja jook 142 €

teemaksud ja pääsud 82 €

tsikli remont 31€.

Seega täitsa eelarve piirides nagu plaanitud oli.

Kokku läbitud kilomeetreid 6045, milleks kulus kokku 285 liitrit kütust ehk keskmiseks kütusekuluks 4,7 l/100 km. Martinil kulus hinnanguliselt sama kogus kütust oma 425 kg tühikaaluga rattale, kus veel lisaks 3 kohvrit ja Martin ise ka. Mul ei ole vist eriline ökopill :) Kui pole tegemist erilise ökopilliga, millel veel lisaks ainult 12 liitrine paak, siis tähelepanelikumad lugejad tahaks teada vastust küsimusele, et mitu korda ma siis ikkagi tankisin? Tankisin selle 12 päeva jooksul 35 korda :) Sellest 8 korda Austrias ja nii Horvaatias kui Poolas tuli tanklat külastada 7l korral. Keskmiselt tankisin 8,1 liitrit korraga, maksimaalselt 10,6 liitrit.

Mul on palju toredaid töökaaslasi, kel on huvitavaid hobisid. Seda, et töökaaslane Sloveeniast münte tahtis ma juba korra mainisn. Küll aga ei maininud ma seda, et mu teine kolleeg kogub suhkrut. Mhmh, just. Noh tegelikult erinevaid suhkrupakke, mille jaoks on tal lausa eraldi seinavaip õmmeldud. Ma siis püüan ka talle abiks olla.

Minu käbide kollektsiooni lisandus sel aastal kaks uut isendit, ka seekord Medulinist. Noh seal ju on nii ilusad männid, millel veel ilusamad käbid. Suhkur, mündid ja 2 käbi oli ka kõik, mis ma sellelt reisil kaasa tõin, sest rohkemaks lihtsalt ei ole ruumi. Need käbikesed said ka viimasena kohvrisse pistetud, kuigi kandidaate oli rohkemgi, aga nood jätsin oravale :)

 Täna oli suur pesupäev - pesin puhtaks sõiduriided, 3 hooaega ja 2 reisi vastu pidanud saapad, tavalised riided ja Tarmolt laenatud magamiskoti, mis hoidis mind mägedes surnuks külmumast. Aitäh Tarmo!

Kodus ootasid mind punaste põskedega tomatid, ootamisest kurnatud kassike ja suur naerunäoga koer, kes nüüd juba rahulikult und norskab.

Reis täitis oma eemärki - vaim sai paljude kiivris veedetud tundide jooksul tugevamaks ja keha nii palju koormust, et see vaimule tasakaaluks on. Nüüd on mõtted puhtad ja kerged, hinges kindel teadmine sellest, mis on oluline. Kodus on vaikne ja hea olla :)

Aitäh kõigile lugejaile, kes selle aja jooksul klikkasid blogi kokku 2000 korral, ainult teie pärast pingutasin igal võimalikul juhul (isegi öösel telgis itaallaste karavani elektriga)  pilte töödelda ja postitusi üles panna.

Reisi kokkuvõttev video.

12. päev Szypliszky (Poola) - Tartu (Eesti)

Jõudsin veidi enne kella 18 koju nii, et kui Martin oma kohvritest minu asjad mulle andis, jõudis ta veel mu majas asuvast saiapoest suveniirid koju kaasa osta :)

Tänane päev möödus läbi Leedu ja Läti koju sõites, tuju oli mõlemal hea ja kilomeetrid  möödusid ruttu. Kohati oli hetki, kus me poole tunni kaupa mitte midagi ei rääkinud. Mitte, et midagi rääkida poleks olnud, vaid polnud vaja rääkida. Kõik oli öeldud, mõtted selgeks mõeldud ja kohe kodu ukse ees. Ausalt öeldes ma isegi ei mõelnud millestki, reis oli keha nii ära väsitanud ja pea oli ka tühjaks mõeldud, et oli lihtsalt hea sõita. Ilm oli ka soosiv, ei liiga palav ega liiga jahe. Korra saime Lätis vihma ka, aga meile karastunutele polnud see midagi.

Ärkasin kell 7 äratuskella helina peale ja muidugi oli Martin juba selle aja peale riides ja kuskil väljas. Mulle ei meenu, et oleksin kordagi reisi jooksul enne Martinit ärkanud. Kui siis ainult niipalju, et korra silm lahti teha, vaadata, et ta ikka veel magab ja siis ise uuesti magama jääda. Sain ka veidi hiljem maast lahti, enne tegin veel pisikesest toast telefoniga panoraampildi:

Hommikusööki pakuti üle tee pubist, valida oli lausa 5 menüü seast, üks parem kui teine. Otsustasin viimase piduliku päeva auks võtta pannkoogid, et näha, kas siin sama ilusaid serveeritakse kui Slovakkias eelmise aasta reisil, jah pakuvad küll - kohupiimaga täidetud pannkoogid väike piimakohviga:

Martin oli juba hommikusöögi lauas mõtlik ja terve päeva jooksul tegi katseid nina Itaalia poole tagasi keerata:

 Startisime mõni minut enne kell 9 kohaliku aja järgi ehk kell 10 meie aja järgi. Mõne minuti pärast olimegi juba Leedus. Tegime täna ka mu rattale nii pool kogemata paagiproovi ehk saime minu ratta ühe tankimisega sõita 218 km, kui reservituli oli põlenud juba 52 km ja tankisin 10,66l. Kell 13 jõudsime Lätti ja tegime Bauska Statoilis tankimise ja kohvid. Juba nii kodune tunne nagu oleks Eestis, ainult et räägitakse veel võõrast keelt.

Napilt ei vedanud selle paagitäiega Valgasse välja ning tegime Valmieras selle reisi viimase Dorsiku tankimise. Pärast tankimist ütleb Martin, et tal on probleem! Ma siis vastu, et ahjaa ma tean küll, ratta nina on valele poole, et Itaalia jääb paremale jah?! Ei, mul on päriselt probleem! Voolu pole! Ühman vastu, et ju on akujuhe jälle lahti. Paar müksu Panile ribide vahele ja läks käima nagu naksti. Kell pool viis jõudsime Eestisse, kus sõitsime Valga Statoili ja Pan sai juhtmed kinni.

 Täpsem kokkuvõte reisist tuleb mõne päeva möödudes. Seniks olge armsad ning hoidke pea püsti ja mõtted selged! Mõnikord võib selleks olla vaja veidi eemale minna :)

11. päev Karvina (Tšehhi) - Szypliszky (Poola)

Reisi kõige raskem päev on tänaseks selja taga. Põhjus on Poolas. Poola on suur ja selle läbimiseks kulub terve päev, eriti raske on seda läbida niigi raskelt kulgeval koduteel. Kogu meie reis kestab sel korral 12 päeva, millest 2 päeva kulub Poola läbimisele. Kogenum reisisell Margus soovitas meil Poolast ühe jutiga mööda kiirteid läbi sõita ja nii olemegi teinud, kuid sellegi poolest kulus meil nii minnes kui tagasitulles Poola läbimiseks 9 sõidutundi. Tüütu-tüütu-tüütu!

Õnneks ärkasime täna varakult ning saime juba kella 8st Karvinast liikuma. Peale esimest kiirteelt tanklasse mahasõitu uuesti kiirteele minnes keeras Martin tsikli lõuna poole, mistõttu saime 9 km tagasi sõita ja siis uuesti 9 km, et samasse kohta tagasi sõita. Ütles, et luges pööramist valesti, aga tegelikult tundub, et ta tahaks hoopis Itaalia ja Austria mägedesse tagasi minna.

Teises tanklas nägime ühte pastelselt lillat väikebussi, millel Eesti numbrimärk küljes. Püüdsin mis ma püüdsin silmsidet selle juhiga saada, see ei õnnestunud. Tagasi rataste juurde minnes läks eesti keelt rääkiv ema kolme lapsega mööda ning kuulsin, et neil on plaanis mahla osta, midagi paksemat :) Ühtäkki üks lastest märkas kas lippu minu rattal või rataste numbrimärke, sosistas midagi emale, igatahes ümber nad keerasid ja meid otsisid. Vahetasime rõõmsalt "tere"-sid :)

Peale Varssavist möödasõitu tegime Legionowos lõunapausi, et vähegi selga saaks sirutada ja jätkuks jaksu päeva lõpuni. Täna oli Martinil "Poola masenduse" päev, vist midagi sarnast nagu mul kaks eelmist päeva oli olnud - ei taha rääkida ega mitte midagi kuulda. Tegelikult pakkusin Martinile tänane postitus ise kirjutada, aga ta ütles, et täna tal ei ole mitte midagi öelda, sest ta on Poolas ja siin on kõik nii mõttetu. Eks osalt ka seetõttu, et oma töö tõttu on tal olnud vaja neid teid sadu kordi sõita.

Kella 15st jätkasime sõitu, siis oli veel 280 km sõita. Need kilomeetrid möödusid tavalisel teel mistõttu need venisid teosammul ja just nagu õrritamiseks, et me teaks kui aeglaselt me edeneme, näitasid viidad pea iga paari kilomeetri tagant kui palju maad veel Augustowi on, kust me veel omakorda edasi pidime sõitma.

Täna oli Panil oluline päev, tal täitus 150 000 km. Martin soovis talle edukat järgmist 150 tuhandet.

Suwalkis nägime tee ääres kahte pisikest musta koera, kes koledasti tee peale kippusid hoolimata rekkadest ja tsiklitest. Lasin signaali, aga ikka ronisid tee peale. Mulje jäi, et nad sõid midagi tee pealt, ega seal muud süüa pole kui mitte vinnutatud siis vintsutatud "roadkille" ja neid on siin palju.

11 tundi peale hommikust starti ehk mõni minut enne 19, peale 9 sõidutundi ja 761 km, jõudsime Szypliszkysse, kus meid ootas öömaja kohe tee ääres vahetult enne Leedu piiri. Värske välimusega hotell koos siseõuega, kuhu me rattad puhkama sättisime. Pisike tuba, kuid korralik suur vannituba koos vanniga, mida ma kohe ka enda ülessoojendamiseks kasutasin, hinnaga 35€ kahele inimesele koos hommikusöögiga. Hommikusöök on ületee kohas nimega Karczma Wilczy Głód, kus saime ka õhtusöögiks korralikud praed.

Homme õhtul kodus :) Siis saab ka reisist kokkuvõtte teha.

10. päev Maribor (Sloveenia) - Karvina (Tšehhi)

Täna alustasime 10:30 sõitu Mariborist Sloveeniast, kell 11 jõudsime Austriasse, sealt edasi kella 16 paiku Slovakkiasse ja õhtul peale 18 Tšehhi, kokku ületades 3 korda piiri. Arvestades, et Horvaatia piirist Maribori on 42 km ja Karvinast Poola piirini 20 km, siis pisikese pingutuse korral on võimalik ühe päevaga Horvaatiast Poola sõita :) Noh ja kaugel see Poola ka kodust siis on? Sõbrad ma ütlen teile, et see Horvaatia pole nii kaugel kui tundub!

Põhjus, miks me Mariborist hoolimata varasest ärkamisest nii hilja välja jõudsime oli see, et Martin ajas mind täna üles kahe uudisega. Küsisin, et kas üks on hea ja teine halb? Ei, mõlemad on halvad! Üks on see, e vihma sajab ja teine see, et Dorsiku tagarehv on täitsa tühi. Jäta veel Dorsik koos Paniga kohvikusse, hommikuks on endal rehvi tühjaks kohvitanud!

Et rehv maast lahti saada, pani Martin ühe ballooni õhku sisse. Auk on aga paras pirakas! Pansioni peremees oli nii armas, et otsis meile nii jalgratta- kui autopumba ja andis juhised kuidas rehviparandusse jõuda. Pumpamisest oli vähe! Siis meenus peremehel, et kolm maja edasi on ju KTMi esindus. Seal saime rehvile nii palju õhku sisse, et sõita kolm foorivahet edasi ja sealt paremale juba leidsimegi Dereki rehviparanduse. Juba eelmisel aastal mõtlesin, et mis teenus see tee ääres palju reklaamitud "vulkanizacija" on, nüüd sain teada, et minulgi läheb seda teenust vaja. Dorsik oli seal suurte abivajajate kõrval nagu värske tuuleõhk, kolm meest tegeles rehvi parandamisega. Rehv on keskelt nii õhukeseks kulunud, et pisike klaasikild tekitas juba rehvile augu. Õnneks olid asjatundjad mehed, eriti töökoja omanik ise, kes küll sel hooajal palava! ilma tõttu ainul 1500 km oma R6ga sõitnud. Soovis meile head ja ohutut teed :)

 Tee peal nägin ühte Eesti rekkat, kelle juhiga kenasti üksteist tervitasime. Tore on ju kui eestlased võõrsil kokku hoiavad. Eile nägime ka ühte pruune inimesi sisaldavat Eesti autot peale Horvaatia piiriületust, Martin lasi signaali ja ma lehvitasin, aga nad vist hoopis kohkusid :) Ka Slovakkia tsiklipolitseinikud oli nii kenad, et tõstsid täna "käppa" ja "pulgakommi" juba enne kui ma neid märgata jõudsin ja mitte selleks, et meid kinni pidada vaid tõesti lihtsalt tervitada. Kui kiirteel väga ei näe kedagi üksteist tervitamas, siis Karvinas tervitas meid üks kohalik tsiklimees selliselt, et tõstis mõlemad käes sirgelt üles ja lehvitas. Kui kena vastuvõtt!

Austrias sõites oli jahe, et tahtsime lisaks vihmariietele veel voodrid alla panna, aga tanklas inimesed liikusid ringi suveriietes ja tankla servas kasvas virsikupuu. Panin jopele voodri ja võtsin vihmapüksid ära, nii oli täpselt paras sõita.

 Täna sai Dorsikul vahetult enne Tšehhi jõudmist 20 tuhat kilomeetrit täis. Mulle kui numbriinimesele oli huvitav seegi, et kella 6:54 ajal vaatasin kella ja selleks ajaks olime sõitnud 565,5 km ja sõita oli veel 65 km ja kokku oleme täna õhtuse seisuga läbinud 4654 km.

 Kui olime ennast jälle Darkovi hotelli sisse seadnud ja soojad duššid kätte saanud, võtsime restoranis endale vaadiõlled ja praed ligi. Kahe inimese õhtusöök ja 6 0,5 liitrist õlut läks kokku 24€.

 Eile õhtul saatis Martin mulle pildi sellest, kuidas Horvaatias Medulinis oli keegi oma ratta kõrvale magamiskotti magama jäänud. No leidub ikka veidrikke!

Homme plaanime jõuda Supilinna ehk Szyplinskysse, mis tähendab, et tuleb samuti üle 600 km päev nagu täna, kus läbisime 7 tunni ja 12 minutiga 636 km, keskmine sõidukiirus 88 km/h, keskmine kütusekulu 4,4 l/100 km. 

9. päev Split (Horvaatia) - Maribor (Sloveenia)

Täna on meie kojumineku esimene päev. Veel kolm päeva on ees. Hommikul ärkasin kella 8 ajal, Martin oli selleks ajaks juba pool internetti läbi lugenud. Panime kikivarvul liikudes oma asjad kokku, sest hilisteismelised veel magasid hambad laiali (sõna otseses mõttes!) ja uskuge tsiklivarustust on üsna raske hääletult liigutada. Tegime sõiduplaanid järgmiseks neljaks päevaks ehk kojujõudmiseni ning panime kohad koduteele jäävatesse hotellidesse kinni.

Et hommikusööki meil hinna sees ei olnud, alustasime oma päeva tühjade kõhtudega kella 10st hostelist Marjani mäe, kust peaks ilus vaade Splitile avanema, poole liikudes. Nagu ikka pidi juhtuma, ei saanud me jälle GPSiga head koostööd. Küsisin küll kohaliku politsei käest, et kuidas mäkke saab, kes uudishimulikult uuris, et kust ma tulen kas Saksamaalt ja kenasti selgitas, et na levo ja na pravo ja semaforist sinna. Sellest hoolimata me kohale ei jõudnud ja Marjani mägi jäigi meil vallutamata. Kell 11 otsustasime, et suuname rataste ninad Splitist kodupoole. Saigi läbi seekordne külastus Dalmaatsiasse.

Ühel tõusul foori tagant ära minnes ja gaasi keerates, suretas Dorsik ennast keset ristmikku välja ja ütles, et peaksin kiiresti teenindusse pöörduma. Veeresin hooga kõnniteele ja panin ta sinna seisma. Martin sõitis edasi ja ei märkanud, et ma tagant ära kadusin. Võtsin kõne Eestisse, et asjatundjad internetist järgi vaataks, milles asi tõenäoliselt olla võib, sest õli- ja jahutusvedeliku tase on normis. Nagu kiuste sõitis sel ajal üks teine Dorsik mööda ja mõni minut hiljem uuesti. See alles teine Dorsiku sugulane, keda näeme. Selgus, et tegemist võib olla üsna tüüpilise veaga ning tuleb lihtsalt veidi oodata ja siis edasi sõita. Sooja ka oma 33 kraadi jagu, ei ole imestada, et midagi üles ütleb. Väikse ootamise järel võttis Dorsik hääled uuesti sisse ja saime liikuma. Järgmises peatuses proovisime viga diagnoosida, aga vale koodi tõttu õnnestus see alles ülejärgmises peatuses. Samas veateade kadus juba peale esimest peatust. Tundub, et midagi süütmevõtme ja immobilaiseriga. Eks tuleb siis lahti kruvida ja vaadata.

Neile, kes kunagi plaanivad sellist reisi ette võtta ja neile, kes kadestavad meid ja arvavad, et tuju on koguaeg laes, on siinkohal paras koht rääkida ka reisi raskustest. Kujutage endale ette olukorda kui väljas on palav, riideid on seljas omajagu, GPS ei toimi just kõige eeskujulikumalt, ei jõua soovitud kohtadesse, kõht on tühi, janu on, ratas tõrgub... Kruvib pisikese emotsiooni ülesse või mis? Nõrgema närvikavaga inimesed laseksid emtosioonid valla, aga seda ei saa endale antud olukorras lubada. Oluline on jääda ülirahulikuks, leida koht, kus juua, süüa kõht täis, veidi puhata ja mõelda siis uuesti kas ikka veel on emotsioon okkaline J Uskuge mind, peale pisikest kohvi ja väikest pala, on tuju hoopis parem. Nagu Elvo eelmisel aastal ilusti ütles, kui mul mõnikord pisike emotsioon kuskilt välja pigistas, et eks me sõltu ju siin üksteisest palju. Kui sul on aga raskusi endaga ja oma emotsioonidega toimetulekuga, on raske teisele toeks olla. Tuleb aga mõelda, et kas sa üksi tahaksid siin ja praegu olla? Kui ei taha, siis mõtle tänulikult selle peale, et sul on reisikaaslane, kes oli valmis sinuga nii kaugele seiklema minema. Muidugi kasvõi üks õlu teeb ka imesid! Kui Martin ütles, et ta tahaks meiega sel aastal reisile minna, siis ma uskusin, et Martin on hea reisikaaslane – paindlik, arvestav ja rahulik. Ma olen sellele reisiga ainult kinnitust saanud J

Miks ma sellisele reisile üldse minna tahan? Minu jaoks on see palverännak, koht, kus ma panen enda vaimu proovile ja „puhastun“ selle kaudu nendest igapäeva muredest, mille pärast ei peaks üldse mõtlema ja kogun neid mõtteid mida tegelikult tahaks armsate inimeste ja oma loomakestega teha. Kui saad need mõned päevadki tunda, et kuidas oma põhivajadusi (süüa, juua, magada) katta, oskad pärast oma muidu nii iseenesest mõistetavana võetavaid asju hoopis paremini hinnata. Täna mõtlesin oma koera Bailey peale, kassi Suusikese peale ja oma tomatite peale, et kuidas nad seal kaugel hakkama on saanud. Õnneks on nad heades kätes.

Tagasi koju on raske minna, mitte et ei tahaks tagasi minna, vaid tahaks juba tagasi olla. Reisi kõrghetked on seljataga ja ees on ainult kodutee. Sellel teel hakkab see "puhastus" eriti intensiivselt tööle, sest väsimus kipub endasse haarama ja siis hakkavadki need deemonid su ajusoppidest välja ronima, kellega saad üksi kiivri sees mõtteid mõlgutades võidelda. Üks mu coachingu koolitajatest küsis kunagi väga ilusti, et kui miski sind häirib, siis mõtle selle peale, mida see sinu kohta ütleb. Me kipume enamasti ikka mõtlema eelkõige enda peale, aga see aitab asju näha teise inimese vaatest ja tihti on sellest abi.

Tänane päev möödus kiirteel. Sinna jäi ka Martini sini-must-hall lipp. Zagrebi kiirteelt maha sõites ületasin mina väravaid risti suunas J No mis teha kui blondiin ei taipa õigesse väravasse sõita. Poole kuue ajal õhtul jõudsime Sloveeniasse. Kui kaks tunnelit tagasi oli sooja 33 kraadi ja palavus tahtis tappa, siis peale piiriületust tervitas meid Sloveenia vihma, tormi, äikse ja jahedusega. Esimesed viis minutit oli muidugi algul hea, aga õnn oli üürike kui aluspüksid ka lõpuks läbimärjad sellest suurest „õnnest“ olid. Poole seitsme ajal leidsime üles Mariboris Budja pansioni, milles olime hommikul ühe toa broneerinud. Rattad lubati kenasti kohvikusse lükata ja soojarohuks anti üks šnapps kohe kerevahele. Väga armas, hubane ja lahke vastuvõtt. Õhtusöögi lauas ajasime juttu fotokemikaalide jääkide vedamisega tegeleva sakslase ja kahe Sloveenia puhkusetuuril oleva belglasega. Arutati läbi igasugused sotsiaalsed, majanduslikud ja ilmaprobleemid Belgias ja Sloveenias, mul ei jäänud muud nentida, kui et Eestis on hea elada J

Martin näitab belglastele, kus Eesti asub ja kui palju lund meil seal on:

Lõikasin täna kokku ka Grossglockneri liustiku ja Tre Cime di Lavaredo panoraamid:

8. päev Medulin (Horvaatia) - Split (Horvaatia)

Ärkasin täna selle peale, et Martin tõmbas telgi lukku kinni ja jälgisin eemalt, et mis ta edasi teeb. Võttis telgil pealmise katte maha - selge pakib asju. Mõtlesin et kas saab veel veidi magada või on kell juba nii palju, et peaks ka üles tõusma. Kell on pool 8. Ma olin ööseks ratta kõrvale magama jäänud ja oleks saanud hoolimata Martini telgipakkimisest edasi magada, aga otsustasin siiski üles tulla.

8:20 sõitsime kämpingust välja Rijeka poole, et sealt edasi Spliti sõita. Valida oli meil kahe tee vahel - kas mööda rannikut tavalist teed mööda või mööda kiirteed? Mööda kiirteed on 30 km pikem tee, kuid mööda rannikut 3 tundi pikem tee. Polnud kahtlustki, et kui me tahame täna randa ka jõuda, siis tuleb ikka kiirtee valida.

Juba enne reisi oli kahtlane, et kuhu kaob Dorsiku jahutusvedelik. Enne reisi sai ilusti normi pandud, aga täna lausa alla miinimumi langenud. See on paha, Dorsik vajaks mahla juurde. Vaatasin juba paar päeva vare tanklatest, aga sealt müüdi liitrist kontsentraati koos liitrise destveega. Mida ma teen 2 liirti jahutusvedelikuga? Rijekasse jõudes lasime GPSil otsida endale auto remonditöökoda. Sattusime algul taaskord jahutusvedeliku müüja juurde, kuid üle tee oli Volkswageni ametlik esindus ja teenindus. Küsisin algul ühe mehe käest, et kas on võimalik, et ma saaksin lihtsalt natuke. Eee, ei tea, meil siin kas üldse on, no minge küsige seal viimane uks vasakut kätt. Seal pisteti ka liitrine pudel pihku. Suure seletamise peale sai poiss leti taga aru, et mida ma autoteenindusest mootorrattale tahan. Tõin ratta ukse ette, valasin ise normini, arve 12 kuunat ehk 1,7€. Tipp-topp! Isegi ametlik arve anti Dorsikule Rijeka Volkswageni teenindusest kaasa :)

Et me liikusime täna ainult mööda kiirteid, siis on teekonnalt pildid jällegi ainult tanklates. Siiski võiks ühe tänas tankla välja tuua, nii ilusas kohas olevat tanklat pole ma varem näinud, nagu maailma serval ripuks.

Kell 15:30 jõudsime Spliti, kus me veidi GPSi "abiga" tiirutasime, aga jõudsime kella 16ks meie jaoks Martini tuttavate poolt kinnipandud hosteli juurde. Rattad lubati maja ette hoovi ajada. Hiljem kõndis üks Eesti pere juhuslikult sellest hostelist mööda ja oli endale ka sellesse kohti nõudnud. Ikkagi juba ühed eestlased ees. Ju nad märkasid Eesti numbrimärkidega ja sini-must-valgete lippudega rattaid maja ees.

 Minu jaoks on see esimene kord hostelis viibida ja see on päris huvitav. Näiteks pead sa arvestama kasvõi sellega, et sa ei libastuks kui su naaber on juhuslikult oma päevituskreemi purgi keset tuba unustanud :) Praegu näiteks minu nari alumine naaber köhib, huvitav kas ta on külma saanud. Keegi norskab, tundub, et tuleb Martini poolt :) Muidu on tegemist väga hubaste puhaste ruumidega ja ka perenaine on tore, seda soovitavad ka teisedki.

 Mul ka toredad värvilised riided seljas nagu tõelisele hippile kohane! Läksime randa.

  See, mis rannas toimus, oli alguses isegi veidi ehmatav. Astud tänavalt ümber nurga ja järsku vaatab sulle vastu rand, mis paksult inimesi täis. Saime ka oma rannalinad kuskile nurga peale poetada, ega ruumi just palju polnud. Natuke aega harjumist ja olid nagu oma - käisid muudkui ujumas, nautisid päikest ja vahtisid inimesi. Mõned neist tantsid treeneri juhendamisel..

 Õhtupoole tegime jalutuskäigu Spliti vanalinnas, kus saab jällegi näha Rooma impeeriumist jäänud varemeid. Päris igalepoole täna ei saanud, sest kontserdi tarbeks oli osa kinni pandud.

Viimased paar tundi tänasest päevast võõrustas meid armas Eesti - Horvaatia perekond, kes peavadki seda hostelit ja väga populaarset pitsarestorani rannas. Homme hakkame tagasi kodupoole liikuma.