12. päev Szypliszky (Poola) - Tartu (Eesti)

Jõudsin veidi enne kella 18 koju nii, et kui Martin oma kohvritest minu asjad mulle andis, jõudis ta veel mu majas asuvast saiapoest suveniirid koju kaasa osta :)

Tänane päev möödus läbi Leedu ja Läti koju sõites, tuju oli mõlemal hea ja kilomeetrid  möödusid ruttu. Kohati oli hetki, kus me poole tunni kaupa mitte midagi ei rääkinud. Mitte, et midagi rääkida poleks olnud, vaid polnud vaja rääkida. Kõik oli öeldud, mõtted selgeks mõeldud ja kohe kodu ukse ees. Ausalt öeldes ma isegi ei mõelnud millestki, reis oli keha nii ära väsitanud ja pea oli ka tühjaks mõeldud, et oli lihtsalt hea sõita. Ilm oli ka soosiv, ei liiga palav ega liiga jahe. Korra saime Lätis vihma ka, aga meile karastunutele polnud see midagi.

Ärkasin kell 7 äratuskella helina peale ja muidugi oli Martin juba selle aja peale riides ja kuskil väljas. Mulle ei meenu, et oleksin kordagi reisi jooksul enne Martinit ärkanud. Kui siis ainult niipalju, et korra silm lahti teha, vaadata, et ta ikka veel magab ja siis ise uuesti magama jääda. Sain ka veidi hiljem maast lahti, enne tegin veel pisikesest toast telefoniga panoraampildi:

Hommikusööki pakuti üle tee pubist, valida oli lausa 5 menüü seast, üks parem kui teine. Otsustasin viimase piduliku päeva auks võtta pannkoogid, et näha, kas siin sama ilusaid serveeritakse kui Slovakkias eelmise aasta reisil, jah pakuvad küll - kohupiimaga täidetud pannkoogid väike piimakohviga:

Martin oli juba hommikusöögi lauas mõtlik ja terve päeva jooksul tegi katseid nina Itaalia poole tagasi keerata:

 Startisime mõni minut enne kell 9 kohaliku aja järgi ehk kell 10 meie aja järgi. Mõne minuti pärast olimegi juba Leedus. Tegime täna ka mu rattale nii pool kogemata paagiproovi ehk saime minu ratta ühe tankimisega sõita 218 km, kui reservituli oli põlenud juba 52 km ja tankisin 10,66l. Kell 13 jõudsime Lätti ja tegime Bauska Statoilis tankimise ja kohvid. Juba nii kodune tunne nagu oleks Eestis, ainult et räägitakse veel võõrast keelt.

Napilt ei vedanud selle paagitäiega Valgasse välja ning tegime Valmieras selle reisi viimase Dorsiku tankimise. Pärast tankimist ütleb Martin, et tal on probleem! Ma siis vastu, et ahjaa ma tean küll, ratta nina on valele poole, et Itaalia jääb paremale jah?! Ei, mul on päriselt probleem! Voolu pole! Ühman vastu, et ju on akujuhe jälle lahti. Paar müksu Panile ribide vahele ja läks käima nagu naksti. Kell pool viis jõudsime Eestisse, kus sõitsime Valga Statoili ja Pan sai juhtmed kinni.

 Täpsem kokkuvõte reisist tuleb mõne päeva möödudes. Seniks olge armsad ning hoidke pea püsti ja mõtted selged! Mõnikord võib selleks olla vaja veidi eemale minna :)