Kahel rattal maailmas: 9. päev Split (Horvaatia)

Täna on meie kojumineku esimene päev. Veel kolm päeva on ees. Hommikul ärkasin kella 8 ajal, Martin oli selleks ajaks juba pool internetti läbi lugenud. Panime kikivarvul liikudes oma asjad kokku, sest hilisteismelised veel magasid hambad laiali (sõna otseses mõttes!) ja uskuge tsiklivarustust on üsna raske hääletult liigutada. Tegime sõiduplaanid järgmiseks neljaks päevaks ehk kojujõudmiseni ning panime kohad koduteele jäävatesse hotellidesse kinni.

Et hommikusööki meil hinna sees ei olnud, alustasime oma päeva tühjade kõhtudega kella 10st hostelist Marjani mäe, kust peaks ilus vaade Splitile avanema, poole liikudes. Nagu ikka pidi juhtuma, ei saanud me jälle GPSiga head koostööd. Küsisin küll kohaliku politsei käest, et kuidas mäkke saab, kes uudishimulikult uuris, et kust ma tulen kas Saksamaalt ja kenasti selgitas, et na levo ja na pravo ja semaforist sinna. Sellest hoolimata me kohale ei jõudnud ja Marjani mägi jäigi meil vallutamata. Kell 11 otsustasime, et suuname rataste ninad Splitist kodupoole. Saigi läbi seekordne külastus Dalmaatsiasse.

Ühel tõusul foori tagant ära minnes ja gaasi keerates, suretas Dorsik ennast keset ristmikku välja ja ütles, et peaksin kiiresti teenindusse pöörduma. Veeresin hooga kõnniteele ja panin ta sinna seisma. Martin sõitis edasi ja ei märkanud, et ma tagant ära kadusin. Võtsin kõne Eestisse, et asjatundjad internetist järgi vaataks, milles asi tõenäoliselt olla võib, sest õli- ja jahutusvedeliku tase on normis. Nagu kiuste sõitis sel ajal üks teine Dorsik mööda ja mõni minut hiljem uuesti. See alles teine Dorsiku sugulane, keda näeme. Selgus, et tegemist võib olla üsna tüüpilise veaga ning tuleb lihtsalt veidi oodata ja siis edasi sõita. Sooja ka oma 33 kraadi jagu, ei ole imestada, et midagi üles ütleb. Väikse ootamise järel võttis Dorsik hääled uuesti sisse ja saime liikuma. Järgmises peatuses proovisime viga diagnoosida, aga vale koodi tõttu õnnestus see alles ülejärgmises peatuses. Samas veateade kadus juba peale esimest peatust. Tundub, et midagi süütmevõtme ja immobilaiseriga. Eks tuleb siis lahti kruvida ja vaadata.

Neile, kes kunagi plaanivad sellist reisi ette võtta ja neile, kes kadestavad meid ja arvavad, et tuju on koguaeg laes, on siinkohal paras koht rääkida ka reisi raskustest. Kujutage endale ette olukorda kui väljas on palav, riideid on seljas omajagu, GPS ei toimi just kõige eeskujulikumalt, ei jõua soovitud kohtadesse, kõht on tühi, janu on, ratas tõrgub... Kruvib pisikese emotsiooni ülesse või mis? Nõrgema närvikavaga inimesed laseksid emtosioonid valla, aga seda ei saa endale antud olukorras lubada. Oluline on jääda ülirahulikuks, leida koht, kus juua, süüa kõht täis, veidi puhata ja mõelda siis uuesti kas ikka veel on emotsioon okkaline J Uskuge mind, peale pisikest kohvi ja väikest pala, on tuju hoopis parem. Nagu Elvo eelmisel aastal ilusti ütles, kui mul mõnikord pisike emotsioon kuskilt välja pigistas, et eks me sõltu ju siin üksteisest palju. Kui sul on aga raskusi endaga ja oma emotsioonidega toimetulekuga, on raske teisele toeks olla. Tuleb aga mõelda, et kas sa üksi tahaksid siin ja praegu olla? Kui ei taha, siis mõtle tänulikult selle peale, et sul on reisikaaslane, kes oli valmis sinuga nii kaugele seiklema minema. Muidugi kasvõi üks õlu teeb ka imesid! Kui Martin ütles, et ta tahaks meiega sel aastal reisile minna, siis ma uskusin, et Martin on hea reisikaaslane – paindlik, arvestav ja rahulik. Ma olen sellele reisiga ainult kinnitust saanud J

Miks ma sellisele reisile üldse minna tahan? Minu jaoks on see palverännak, koht, kus ma panen enda vaimu proovile ja „puhastun“ selle kaudu nendest igapäeva muredest, mille pärast ei peaks üldse mõtlema ja kogun neid mõtteid mida tegelikult tahaks armsate inimeste ja oma loomakestega teha. Kui saad need mõned päevadki tunda, et kuidas oma põhivajadusi (süüa, juua, magada) katta, oskad pärast oma muidu nii iseenesest mõistetavana võetavaid asju hoopis paremini hinnata. Täna mõtlesin oma koera Bailey peale, kassi Suusikese peale ja oma tomatite peale, et kuidas nad seal kaugel hakkama on saanud. Õnneks on nad heades kätes.

Tagasi koju on raske minna, mitte et ei tahaks tagasi minna, vaid tahaks juba tagasi olla. Reisi kõrghetked on seljataga ja ees on ainult kodutee. Sellel teel hakkab see "puhastus" eriti intensiivselt tööle, sest väsimus kipub endasse haarama ja siis hakkavadki need deemonid su ajusoppidest välja ronima, kellega saad üksi kiivri sees mõtteid mõlgutades võidelda. Üks mu coachingu koolitajatest küsis kunagi väga ilusti, et kui miski sind häirib, siis mõtle selle peale, mida see sinu kohta ütleb. Me kipume enamasti ikka mõtlema eelkõige enda peale, aga see aitab asju näha teise inimese vaatest ja tihti on sellest abi.

Tänane päev möödus kiirteel. Sinna jäi ka Martini sini-must-hall lipp. Zagrebi kiirteelt maha sõites ületasin mina väravaid risti suunas J No mis teha kui blondiin ei taipa õigesse väravasse sõita. Poole kuue ajal õhtul jõudsime Sloveeniasse. Kui kaks tunnelit tagasi oli sooja 33 kraadi ja palavus tahtis tappa, siis peale piiriületust tervitas meid Sloveenia vihma, tormi, äikse ja jahedusega. Esimesed viis minutit oli muidugi algul hea, aga õnn oli üürike kui aluspüksid ka lõpuks läbimärjad sellest suurest „õnnest“ olid. Poole seitsme ajal leidsime üles Mariboris Budja pansioni, milles olime hommikul ühe toa broneerinud. Rattad lubati kenasti kohvikusse lükata ja soojarohuks anti üks šnapps kohe kerevahele. Väga armas, hubane ja lahke vastuvõtt. Õhtusöögi lauas ajasime juttu fotokemikaalide jääkide vedamisega tegeleva sakslase ja kahe Sloveenia puhkusetuuril oleva belglasega. Arutati läbi igasugused sotsiaalsed, majanduslikud ja ilmaprobleemid Belgias ja Sloveenias, mul ei jäänud muud nentida, kui et Eestis on hea elada J

Martin näitab belglastele, kus Eesti asub ja kui palju lund meil seal on: