4. päev Kiefersfelden (Saksamaa) - Tre Cime di Lavaredo (Itaalia)

  Eile ärkasin kell 7, selleks ajaks oli Martin juba ennast rõdu peale mägesid vaatama sättinud. Robert oli selleks ajaks juba tööle läinud ja seetõttu meile juba õhtul head teed soovinud. Jane oli ka ennast juba tööle minekuks valmis sättinud ning kattis meile hommikusöögilaua ja valmistas kohvi. Panime kaitsmed säravalt puhastesse sõiduriietesse tagasi, justkui oleks ülejäänud reisi esimene päev. Sain ka Jane käest ripsmetušši, sest oli enda oma koju jätnud J Veidi enne 9 tõime rattad garaažist ära ning panime oma kohvrid tagasi. Viisime võtmed Janele tööjuurde, kus sai ka temaga selleks korraks hüvasti jäetud. Meie rattad Jane ja Roberti rataste juures:

Kell 11 jõudsime Grossglocknerisse. Ikka sama ilus, ilm isegi veidi parem kui eelmisel aastal. Martini sõnul võtab see koht sõnatuks, kui seal pole oma mootorrattaga käinud, siis pole ikka õiget mäge näinud. Seda ütles siis suur mägede armastaja, kes on muu hulgas ka mitmekordne Tartu linna meister purjetamises.

Mäepääsmega antakse kaasa ka kleeps, mis oma kohvrile kleepida ning ka voldik, kus kõik oluline kirjas. Eelmisel aastal avastasin alles Medulinis igavusega voldikut lugedes, et üks koht jäi Grossglockneris käimata. Seekord olime aga rohkem ettevalmistunud ning võtsime suuna ka Grossglocknerist allatuleva liustiku juurde. Mnjaa, Ennul on täitsa õigus, kui seal pole käinud, on pool ilu nägemata. Nüüd olin ka mina lisaks Martinile sõnatu.

Viimane liustiku pilt on esimene peegelkaameraga tehtud pilt selle reisi postitustes, siiani on minu pildid tehtud Samsung Galaxy S2ga.

Tsikleid on sealkandis ikka meeletult. Mõnda punti näed päevas mitu korda. Martin pani tähele, et üks punt jäi Edelweissspitzest alla tulles mu ratast vaatama. Liustiku juures olid nad uuesti pead kokku pannud ja üksteisele õlale koputanud ja omavahel sosistanud. Julgeks siis keegi päriselt ka rääkima tulla, ma ju ei märka midagi, vahin taevast mägesid ja lund. Kahte pensioniealist tädikest märkasin küll, läksid minust mööda, naeratasid kõndisid edasi, rääkisid midagi omavahel, siis läks üks mu ratta taha ja ütles selle peale teisele saksa keeles „Eestist!“. Noori naisi mootorratastel siin just ülemäära palju ei kohta. Mittersillis nägi Dorsik korra oma venda ka :)

Veidi enne 16 jõudsime Itaaliasse, kus astusime sisse esimesse pubisse, et süüa üks hiline lõunasöök, mis pidi asendama ka õhtusööki. Püüdsime sel ajal ka internetti saada, et selle päeva pildid ära postitada, kuid ainult piltide töötlemisega see piirduski.

Pisike peatus Lago di Landro ääres ja kella 19ks jõudsime Tre Cime di Lavaredosse 2300m kõrgusele. Sinna viib tee, kus on 90-kraadised kurvid ja samal ajal järsud tõusud, selle taustaks mõned mäed.

Tegime väikse jalutuskäigu mägedes, mille tulemusel Martini jalad veel täna saabastest veritsevad. Sellega tuli nüüd meelde, et ega ma ka ju tahtnud neid järske mägesid enne võtta kui suu verine. Ei tegelikult ostsin alt väravast mäkkepääsu pileti ja pistsin selle otsapidi suhu, 5 sek hiljem tee äärde tõmmates, võtsin selle suust... koos khmm... noh verd voolas nii, et panin mäkke sõites marli hammastevahele. Panime telgi püsti ja juba veidi peale 21 magama.

Öösel ärkasin mitu korda. Mul oli küll palju riideid seljas, aga külm oli ikka. Kuulasin targemate nõu ja võtsin osa riideid seljast ja panin need endale peale. See aitas veidi, aga õhkmadratsi peal ei osanud algul külili magada, siis nihelesin kõvasti ja kartsin Martinit ka sellega äratada. Tegelikult oli külm ka, ainult siis kui lõpuks kõhuli magama jäin, sain veidi sooja, isegi sõidupüksid võtsin endale peale. Vahepeal tulid ka mõned sõnumid, aga ma ei suutnud ennast magamiskotist välja ajada, et neid vaadata. Seega vabandust kõigile, kes eile postitust ootasid, meil polnud netti, isegi joogivett ja sooja mitte.