Ma vist lülitusin seal 2300m kõrgusel Itaalia mägedes puhkerežiimile - täna tegin korra kell 7 silma lahti, et Martinile tere hommikust öelda. Pärast seda vaatasin kella alles kell 11, mille peale ajasin ennast kiiresti üles, sest ei saa ju poolt päeva maha magada, Horvaatiasse oleks ka vaja jõuda. Nii kui ma üles tõusin, hakkas jälle vihma sadama, ei tea milles asi on. Ei kujuta ette millega Martin oma aega sisustas, vaatas järvest vett võtvaid lennukeid ja helikoptereid, katsus järve vett, jälgis inimesi ja kes teab mida veel. Küll aga sai tema osa soojadest hommikustest croissantidest, millest ma unimüts ilma jäin. Eks pidin siis leppima panino italianoga ehk külma juustust ja singist koosneva võileivaga, aga kõrvale sain ikka oma latte macchiato.
Hommikul internetti ei saanud, seetõttu jäi ka eelmine postitus veidi hiljaks. Pakkisime asjad kokku ja saime kella 12:30 ajal läbi Udine ja Trieste Horvaatia poole liikuma. Et sinna viis nii väike tee kui kiirtee, siis tahtsime minna vaikseimaid ja väiksemaid teid pidi. Aga mille järgi sa seal ikka navigeerid kui GPSi järgi. See aga ei tahtnud täna meid üldse Itaaliast välja lasta. Juhatas meid mööda sikk-sakke pidi ikka ühte ja teise külla kuni saime juba isegi aru, et mõnes kohast oleks ka otsem saanud. Lisaks sai mu rattal veel paak tühjaks ning meil oli vaja kiiresti tankla leida. Ka jahutusvedeliku tase Dorsiku kõhus lähenes miinimumile. Mis seal ikka, panime GPSile peale, et ta meile tanklaid näitaks. Näiteks juhatas see meid mööda sellist teed Agipi taklani, mida näidatud kohas polnudki:
Lõpuks siiski leidsime tankla, kus sai ise tankida sularahas kviitungit vastu saamata. No vähemalt saime liikuma. Sloveeniani seiklesime mööda teid teadmata kuhu liigume, sildid tänavatel ja GPSi juhatused ei tahtnud üldse kokku minna - kas polnud GPSis teid, millel me liikusime või olid tema poolt näidatud teed kinni ja ümber suunatud. Veidi peale 16 jõudsime Sloveeniasse. Veidi enne 17 Koperis tankides ja Marisele Sloveenia münte hankides otsustasime, et läheme kiirteele, et saada kiireimat teed pidi kohale. Nii kui kiirteele saime, olime kohe ummikus, liiklus Koperist piiripunktini oli ümber suunatud väikestele teedele. Arvestades, et rattaga ummikus tavaliselt ei seista, mu rattal jahutusvedelikku napib, sooja on 33 kraadi, siis liikusime ummikust vastassuuna kaudu või parema teepeenra kaudu mööda. Vahepeal ka kahe sõiduraja vahel, kus kohati meie edenemist takistada püüti. Umbkaudu 20 km pikkuse ummiku läbimine "kergendatud" viisil, võttis vähemalt tund aega. Ummiku põhjuseks oli piiripunktis toimunud dokumendikontroll, mis meie võhikute hinnangul oli väga pinnapealne - kontrolliti kas sul on mingi dokument ette näidata, mitte seda kas dokumendil kirjas olev ühtib selle esitaja andmetega. Horvaatias liikusime ka ainult kiirtee peal, tänu millele jõudsime Medulini kell 19:30, muidu oleks siiani Itaalias või Sloveenias ummikus. Käisime poes, kust sain lõpuks Ožusko Greipi :)
Telk üles ja kell 21 ajal saime sööma, kus ma lõpuks sain oma kauaoodatud Kreeka salati ning Martin lihavaliku koos ühe grillitud seenega.
Viimased kaks postitust on tehtud otse Aadria mere kaldalt telgist itaallaste karavanist pärineva elektriga ja laia levialaga wifi abiga.
Tänase päeva tsitaat: "Martin: need prantslased on siin hoopis inglise keelt rääkima hakanud; Kärt: no alkohol paneb igasuguseid hääli tegema".
No comments:
Post a Comment