Ka täna öösel sadas vihma ja ümberringi puhus kõva tuul. Et olime mägisel karjamaal, kus hein paks ja kohev, ei olnud tuult telgis tunda. Kell 6 ärkasime kui üks mees ja pakkisime vihmasajus oma veest läbiligunenud telgid ja muud asjad kokku. Kolmveerand tundi hiljem olime valmis Gruusia selja taha jätma. Sõitsime läbi inimtühja Stephantsminda ja olimegi juba piiril. Gruusia ja Venemaa vaheline piiriületustee on väga maaliline - kahelpool kõrguvald kõrged kaljud ja tee kõrval voolab jõgi, korraks tuleb põigata ka tunnelisse. Imetlen tagaistmelt vaadet nagu oleks siin esimest korda. Eks see osaliselt olegi ju tõsi, sest tulles oli kottpime ning raske oli aru saada kas olid tunnelis või sõitsid jõeäärsel teel.
Ootuspäraselt saime Gruusia poolelt kiirelt üle ning Vene poolel tuli jälle väga kaua passida. Ei mõista, et kas me suudame alati nii täpselt piirile jõuda, aga jälle oli piirivalvuri putkas üks öisest vahetusest frustreerunud naisterahvas, kes meid enam ei teenindanud, sest järjekordne vahetus oli läbi saanud ning uus vahetus saabus alles tunni aja pärast. Kogu selle aja jooksul tuli seista vahetult putka ukse taga ja Kristi oli nii vapper, et ajas käed puusa ja ütles seal ühele armeenlasele, et "rohelised" lähevad järgmisena, viidates 5le neoonvestides tegelasele. Armeenlane tundus kehaehituse poolest olevat kas endine poksija või maaldeja. Pigem poksija, sest ülemine hambarida oli kuldset karva. Kell 7 piirile ja 9:50 minema, tõhus töö seal piiril.
Üsna varsti olime Vladikavkazis, kus tuli ära otsustada kas lähme Moskva poole tuldud teed pidi või valime tee läbi Rostovist Doni ääres. Suutsime raadioside kaudu otsutada tagasi minna teist teed, mis peaks kiirem ja vähem väsitav tee olema. Peatuse ajal suutsime ka Ahti nõusse rääkida. Kahtlused kiirema tee kahjuks olid seotud Venemaa ja Ukraina piiril toimuvaga, on ju Rostov seal samas piiri lähedal, kus kokkupõrked toimuvad. Otsustame, et hoiame tempot peal ja püüame võimalikult kiiresti ohupiirkonnast läbi saada.
Vladikavkazis läks ilm juba ilusaks. Edasi aga liigume kohati vaevaliselt. Kikul ikka hammas valutab ning aegajalt on vaja peatuda valuvaigistite võtmiseks. Kohati tundub tal tuju juba päris nii heaks minevat, et tekib kahtlus ega ta nende valuvaigistitega liialdanud pole. Peatume ainult tanklates, aga et Kikul ja Kristil rublad otsas on, otsime ainult kaardimakse võimalusega tanklaid. Korra tuli isegi kolmele rattale võtta kütust kolmest erinevast tanklast.
Nägime tee ääres viita, mis näitas sihti Elbrusele, mis oma 5642m kõrgusega on Venemaa kõrgeim mäetipp Tee ääres on näha mikrobusse, mille küljele kirjutatud katastroofikiirabi. Mõtlen endamisi, et millise katastroofi kannatanute teenindamiseks need küll ette nähtud on. Mitmel korral nägime ka üksikuid sõjaväe veoautosid.
Õhtul kella 20 ajal ja ainult 650 km hiljem olime jõudnud Krasnodarski kraisse Pavlovskaja lähistele, kus silmasime tee ääres söögikohta. Tegemist oli itaalia restoraniga, kus sain kõige autentsema ja maitsvaima Cesari salati iial. Tarmo sai seljanka, millega ta või vastupidiselt eelmistele samuti väga rahul olla. Ahtit vaevab juba eilsest õhtust kõhuvalu ja tema süüa ei taha. Restoranis harjutavad oma tantsusamme kaks noores eas tüdrukut, ju saab öö saabudes siin ka varieteešõud nautida. Peale sööki jäi silma samas kõrval olnud motelli. Läbisõit on olnud plaanitust väiksem, aga väljas hakkab juba hämarduma ning ärkasime ju ka üsna varakult. Motellis ööbimise poolt räägib kaks asjaolu - ei pea märjas telgis magama ning hoiab hommikul aega asjade pakkumise pealt kokku. Läksin hinda ja tingimusi uurima, selgus, et on kaks kahest tuba, kuid kolmanda inimese mahutab ka ära. Tegime peremehega kaupa, 3000 rubla peo peale ning minge peske ja magage. Kätterätte tõi aga ainult neli. Küsisin, et kas viiendat ei saa, siis vastas irooniliselt altkulmu, et need on ju kahesed toad. Andsin enda räti Tarmole. Pakkisime telgid lahti ning riputasime need kuivama, kes siis ratta peale või motelli räästa alla.
Käisime veel Tarmo ja Kikuga kõrvalolevas tanklas veidi kosutust otsimas ning seal oli üsna kena koht hommikul kiirelt söögipoolise saamiseks. Enne uinumist vaatsime veel telekast Venemaa propagandat Ukraina suhtes ning Venemaa arvamust puu- ja köögiviljade impordi keelustamise kohta. Donetsk jääb meist 350 km kaugusele. Head ööd!
