Tšehhi 11. päev - Adrspach - Suwalki

Ärkasin hommikul peale väga rammestunud ja sügavat und selle peale, et äratuskell helises. Kell oli 7:15. Mõned sekundid hiljem kuulsin, kuidas keegi meie ühisesse vannituppa läks. Nii kui kui see keegi sealt lahkus, läks sinna järgmine ja nii veel mitu korda järjest. Õhtul olime teinud nalja, et hommikul tuleb teha dušši all käimise graafik, et kõik kella 8ks kokkulepitud hommikusöögile jõuaks. Miks täna kõik nii kella pealt peaks käima? Täna on esimene kojumineku ehk transiidipäev, mis tähendab, et sõita tuleb palju ja aeg on kallis.

Rando oli ärkanud juba ammu enne meid ja oma ratta väljalasketoru Pilsen Urugell purgiga parandanud, sest Karlovy Varys tehtud fooliumteip oli juba ammu õhku haihtunud. Kui ma kella 8 ajal kolmandalt korruselt alla hommikusöögile liikusid, tuli Rando juba reipana trepist üles. Andres paigutas pakke rattale, Viviani ja Alari rattad olid juba komplekteeritud ja valmis sõitma.

Kell 8:45 saime liikuma, sõita oli 780 km. Üsna peale varsti peale liikumahakkamist nägime seal samas kõrvalkülas teel suurt tuletõrjeautot ja selle taga ka kiirabi. Mööda sõites oli näha kuidas kaks autot olid kokku sõitnud nii, et ühel esiots puudus. Kuidas seal pisikese külavahetee peale selline asi juhtuda sai, jäi mõistmatuks.

Adrspach on linnake Tšehhi ja Poola piiri lähedal. Kuidas aga Tšehhi sõites järsku Poolaks muutus, ei pannud muud moodi tähele kui et tänava ja suunaviidad muutsid värvi ning kohanimed muutusid poolapäraseks. Jälgisin küll ka GPSi järgi, et millal piiriületus toimub, kuid ei suutnud seda infot sealt leida. Pärast Alariga rääkides, ei olnud ka tema seda hetke ära tabanud muud moodi kui ainult selle järgi, mis meid ümbritses.

Piiriäärsed teed olid aeglased ja edasiliikumine vaevaline. Jälgisin pidevalt kella ja lootsin, et kui Wroclavi lähedale saame, siis kiirteel edeneme juba paremini edasi. Tegime väikse peatuse, et vihmariided selga panna, sest ees paistis suur tume taevas. Varsti hakkaski vihma sadama,
Minu ratta pärast peame tihemini tankima, sest sel on ikka endiselt ainult 12 liitrine paak, millest reaalselt saab ära kasutada maksimaalselt 11 liitrit. Kiirteel sõites tähendab see tankimist iga 220 km järel. Tankimiste peale õnneks palju aega ei lähe. Üks hetk kui jälle kiirteel bensutule põlema lõi, otsisin GPSilt tanklaid ja ühtegi otseselt teel tulemas ei olnud, See hetk kui side kaudu Alar ühendust võttis, olin sõitnud juba 20 kmreserviga. Lähim tankla oli 33 km kaugusel ja sellele viitasid ka teeäärsed märgid. Linnake oli tee pealt veidi maha sõita ja kui tanklani oli jäänud veel paarsada meetrit, suri ratas välja. Lootsin välja veereda. Nii kui seisma jäin, näitasid kaks meest tankla poole. Tänan, sinna olingi teel. Lükkasin siis ratta käe kõrval tanklasse.
Kella 13 paiku jõudsime Lodži, kus tekkis mõte samasse kohta lõunatama minna, kus olime tulleski peatunud. Et meie tee nagunii Lodžist läbi viis ja olime juba päris tublisti edasijõudnud, siis ei olnud see üldse paha mõte. Sõita oli veel 400 km ja GPS näitas õhtust kohalejõudmise aega 18:00, arvestasime, et kui tunniga saame söödud, siis nihkub kohalejõudmise aeg vast ehk kella 19le. Küll aga läks meil selle koha ülesleidmisele tund aega, sest ei tulnud meil selle koha nimi meelde ja lootsime selle kergelt üles leida. Peatusime korraks kebabi putka ees ja mitmel meist oli kange tahtmine aja kokkuhoidmiseks haarata söök sealt samast ja edasi sõita.

Kohale jõudes tervitas meid sama mees, keda me juba tulles kohtasime. Ta oli meid nähes rõõmus ja veel sõbralikum kui eelmisel korral. Lisaks tellitud jookidele tõi ka enda kulul meile oma lemmikut käsitööõlut. Hindasime Paulaneri nisuõlle siiski paremaks. Selle koha nimi on Zloty Imbir.

Saime söögid kätte kella 15ks ja tangitud ning uuesti liikuma 15:45 ajal. Kell näitas kohalejõudmise aega ilma pausideta 20:00.

Varssavi lähedal magasime mahasõidu maha. Oleme sõitnud selliselt, et Alar teeb sõiduteekonna ehk tracki ja ma sisestan sihtkoha, mille järgi GPS arvutab omakorda teekonna ehk route´i. Selliselt oli mul lisaks trackile olemas ka info selle kohta, milline on umbkaudselt veel läbida jäänud teekond ja milline on eeldatav kohalejõudmise aeg. Lisaks on route´imine veel hea selleks, et kui väljaarvutatud teekonnalt maha sõidad, siis GPS pakub et ta arvutab kohalejõudmiseks uue teekonna. Enne Varssavit näitas mu GPS parempööret, aga et teised sõitsid sellest mööda, siis ma sõitsin ka lihtsalt järgi arvates, et ju trackil on mingi teine info. GPS pidevalt küsis kas arvutada ümber, ma muudkui ütlesin, et arvuta aga ja sõitsin pimesi teistele järgi. Kuni mingi hetk vaatasin kaardi järgi, et Varssav on kaardi peal kuidagi kahtlaselt valel pool. Ahaa, vaatasin kaardilt, et oleme trackilt maas. Side oli mul sel hetkel ainult Randoga, kellega me sõitsime koos kogu grupi lõpus. Kui side oleks sel hetkel üleval olnud, oleks ehk saanud õigel ajal Alarile öelda, et route pakub seda pööret ja meid päästa sellest, mis meid Varssavi kesklinnas vastu võttis ehk 5 km ummikuid. Õnneks ei lasknud me ennast sellest heidutada, vaid sõitsime pärisuuna neljarealise tee peal autode vahel läbi ning õnneks siin seda mootorratturitele pahaks ei panda. Kohalikud kaherattalised lasid aga meile kaugelt signaali ja vurasid üks hetk meie taga ja järgmine hetk õmber auto ringi sõites juba meie ees. Mida see aga meie edenemisele tähendas, oli see, et siit tulid juurde mõned kilomeetrid ja pool tundi liikumist peaaegu jalakäija kiirusel.

Vihma muudkui sadas ja sadas, Raivol ei ole vihmariideid ja ta külmus vist päris läbi. Kella poole üheksa ajal õhtul hakkas hämarduma, kohtasime tee ääres ka mõnd metslooma ja sooja maatee kohale ilmus udu. Viimased 100 kilomeetrit venis väga aeglaselt, vaatasin ainult kella ja kilomeetrid ei vähenenud ega vähenenud.

Kui lõpuks kella 22 ajal Suwalkisse jõudsime, olin sõitmisest ja vihmast nii kange, et lihtsalt ei saanudki ratta pealt maha, selg ja jalad olid täiesti kangeks jäänud. Olime teel olnud 13,5 tundi, sellest sõitnud 10,5 tundi. Tegin ettepaneku, et homme võiksime teha lühema sõidupäeva ja ennast "tankida" koos rattaga. Õnneks olid kõik sellega nõus.

Suwalkis oli meil ööbimine Fantazja Nad Zalewemis, kus meil õnneks ka hilisel õhtutunnil vastu võeti. Soovisime külmarohuks Zubrovkat saada. Teenindaja oli nii lahke, et ladus kohe 6 pitsi leti peale ritta ja hakkas sinna valget jooki sisse valama, vaatasin kohe, et see on mingi kahtlane jook, tuli välja, et samanimeline viin. Järele jäi 2 pitsi :)

Läksime oma tuppa, kust vaatas vaiba pealt suur prussakas vastu, tapsime ta kohe ära ja siis jäime keha väristades mõtlema sellele, kuidas nad meile kohvritesse poeavad ja meiega koju kaasa tulevad. Vaatasime mahalöödud prussakat lähemalt, selgus, et tegemist oli tavalise mardikaga. Vaeseke sai nüüd prussaka pähe surma.

Et une ja elektritarbimise aeg olid lühikesed, kasutasin akupanka oma kiivriside laadimiseks. Valasime vee saabastest välja, toppisime vetsupaberit täis ja kukkusime magama.

Tšehhi 10. päev - Kutna Hora - Adrspach

Tänast päeva olin kogu reisi jooksul oodanud kõige rohkem, sest ees oli sõit Adrspachi, kus saab näha suuri maa seest taeva poole kõrguvaid kive. Kui ma Tšehhi reisi kaks aastat tagasi planeerima hakkasin, siis otsisin Pinterestist, kõikvõimalikke erinevaid ilusaid kohti Tšehhis. Kõige rohkem jäi silma suurte roheliste kaljude vahel tehtud pilt. Mõtlesin tookord, et saagu, mis saab sinna pean ma kindlasti saama  minna.

Hommikusöögilauas küsisin Alari käest, et kui hull see on kui ma sõidan rattaga, millel on õli alla normi, samas õlirõhuandur pole häiret veel teinud ja kallutades ikka on näha õlitaseme aknas õli. Alar küsis seepeale, et kui palju ratast kallutama pidi? Kui ma näitasin kui palju, siis ta ütles, et see on väga paha. Lisaks küsis, mitu päeva sa nii ringi sõitnud oled? Mitu päeva. Paha, paha. Selge, siis on kiirelt vaja õli leida. Kiire internetiotsing andis 18 km kaugusel ühe motokeskuse, pakkisime Raivoga asjad kokku ja 9:30 võtsime suuna sinna. Andres käis korra möödaminnes uurimas, et kaugel on see on, aga otsustas et ei hakka ikka kaasa tulema. Sinna jõudes avastasime, et tegemist oli lausa suure ja uue motokeskusega, umbes selline nagu Tallinnas Bikepoint. Rääkisin neile kiirelt oma mure ära, paluti teeninduse juurde sõita ja küsiti, mis õli tahan. Päris seda polnud, mis praegu sees on, aga leiti veidi paksem õli. Siis vaatas spetsialist mu ratta õliakent ja ütles, et see on täis. Ega ma ei osanud selle peale muud teha, kui kohukese nägu pähe manada ja küsida: "Ongi või??!!". Vaatasime siis keskuses niisama ringi, leidsin sealt isegi ühed sellised kindad nagu ma otsinud olin ja küsisin igaks juhuks lisaks ka pool liitrit õli kaasa. Kuhu see õli ikka niisama kaduda sai, et võib-olla praegu on rõhuga üles löönud, aga külmal rattal õlitase liiga madal. Pealegi võib juhtuda, et Rando rattal on nagunii õli vaja. Sain kaasa pooleliitrise limonaadipudeliga Castroli 10W-40. Uksest välja minnes märkasin karbonimitatsiooniga neoontriipudega Givi kohvrit - täpselt selline võiks Andrese rattale sobida. Oleks te Andrese nägu näinud kui ma talle pilti näitasin. Ta oli terve reisi rääkinud, et ta tahaks oma rattale kohvrit, otsinud erinevais linnades motopoode ja nüüd kuskil maal on motokeskus, kus on selline kohver. Oma rahustuseks nentis, et nagunii oleks see kõrgema hinnaga kui Eestis olnud :)

Kella 11ks jõudsime tagasi Kutna Horasse, kus oli plaanis enne Adrspachi sõitu külastada veel üht Tšehhi 12st UNESCO maailmapärandisse kantud vaatamisväärsusest ehk Sedleci kabelit, mille sisustus on tehtud inimluudest, mida arvatakse seal olevat pärinevat 40 000 - 70 000 inimeselt. Peale katku ja sõdu ei mahtunud inimeste luud enam surnuaeda ära ja poolpime munk sättis need selliselt kabelisse, kus neid käivad vaatamas vähemalt 200 000 turisti aastas.

Hakkasime 11:30 ajal Kutna Horast Adrspachi poole liikuma.

Veidi enne kella 13 tegime tanklas peatuse, sest kehad nõudsid kohvi. Ilm on küll soe, aga tunda on, et kuskilt on torm ja vihm lähenemas.

Sirgeid teid pidi saame Eestis ka sõita. Seepärast oli Alar meile tänasekski teinud võimalikult kurvilise teekonna. See tähendab, et aegajalt läheb tee nii kitsaks, et kahtled, kas siin sõita tohib või tuleb senise kogemuse põhjal lõpuks ikka sõidukeelu märk vastu. Nii juhtus ka sellel teekonnal, kus märk keelas edasi sõita, aga õige mootorrattur nii kergelt alla ei anna, vaid püüab ikka kuidagi edasi minna. Jäime tee ääres seisma, et küsida kohalikult kui hull see keeld seal on. Mees oli ise vööst saadik maa sees ja muudkui seletas tšehhi keeles, aga käteviibete järgi oli aru saada, et tee on väga kaputt ja sealt läbi ei saavat. Siis ronis mees august välja ja läks Alari juurde süsimustade kätega lähemale seletama. Teised vaatasid, et kohe patsutab Alarile õlale ka. Me tema hurjutustest siiski ei hoolinud. Alar ja Rando sõitsid ette vaatama ja tulid tagasi uudistega, et saab küll läbi. Kui sinna jõudsime, käis sillal vilgas remont, aga töömehed viipasid julgustavat meid edasi tulema ja laotasid ühte järsemasse kohta vineeri maha. Eestis kuidagi ei julgeks nii teha - kas ei ole endal Eestis nii palju julgust ja pealehakkamist või antakse vaesele eksinud välismaalasele andeks ja ollakse sõbralikult abivalmid. 

Kella 14 ajal tegime lõunasöögi, kus menüüs oli 5 praadi: jänes dumplingutega (ei oska tõlkida), part dumplingutega, kana dumplingutega, maasikamoos dumplingutega ja kana keedukartuliga. Alar ja Viv olid julged, proovisid jänest, ülejäänud valisid keedukartuliga prae. Need dumplingud on imelik söök, põhimõtteliselt valge maitsetu aurutatud sai. Mitmes kohas oli menüüs põhiroogade kõrval ka dumplingud maasikamoosiga. Kujutad ette kuidas kaks suurt tursket meest lähevad sööma - üks tellib praetud ribid ja teine saia maasikamoosiga. Jänesekastme sees olid ka aprikoosi (tšehhi keeles merunja) tükid. Veider maitse neil tšehhidel.

Kella 15 jõudsime Adrspachi Pension Severkasse, kus meie tulekust ka ilusti juba teadlikud oldi. Meile oli eraldatud terve kolmas korrus, kus oli 3 armast tuba ja kamba peale üks vannituba. Akna taga voolas oja, linnud laulsid ja tuba lõhnas värskelt.

Nii kui öömaja käes ja riided vahetatud, kibelesin ma juba kivide vahele kõndima. Olin seda hetke juba kaks aastat oodanud ja nüüd oli see käes. Ruttu-ruttu metsa, enne kui hämaraks läheb. Suutsin endaga kaasa meelitada Raivo ja Andrese. Et Rando juba niigi oli ilma jäänud Sniežka külastamisest ja ka Cesky Krumlovi röövis temalt uni, siis nüüd ta maha jääda enam ei tahtnud.

Asusime rajale veidi enne kella 16. Tegin igaks juhuks külastuskeskuse tahvlil olevast kaardist fotokaga pildi.

Andres on reisi jooksul nii julgeks läinud, et ronis väljapoole piiret, et head pilti saada. Noh ja ega ju sai ka hea pilt, sest Andres Piire ei tunne :)

Tee ääres on viidad, mis näitavad erinevatele kivimoodustistele antud nimesid. Need olid nimetatud kapsaussideks.

Siin oli keegi "hobusele" heina süüa andnud.

Meile oli kaasa antud üks ühevärviline kaart, kus oli joonistatud ring ning ringist välja üks tee, mis viis tagasi meie maja juurde. Raja peal aga sellest kaardist eriti kasu ei olnud, sest radu oli seal rohkem kui kaardile märgitud. Püüdsime raja äärde märgitud vaatamisväärsuste järgi orienteeruda, aga millegipärast ei aidanud ka see. Ühel korral sattusime tee peale, kus enam kedagi vastu ei tulnud. Andrese telefoniga saime aru, et see on tõenäoliselt tupiktee ja läksime tagasi sinna, kust olime ära pööranud.

Tahvel nr 7 juurest tee hargnes, aga seda hargnemist kaardile jälle märgitud polnud. Valisime rohkem tallatud tee. See viis meid kaljude vahele, mida olin fotodelt näinud. Siin vahel oli minu reisi kõrghetk.

Peale kaljude vahelt läbijõudmist oli jällegi valida kas minna paremale või vasakule. Läksime vasakule, sest kuidagi pidima saama ringi kokku tõmmata. Nii oligi, et jõudsime uuesti tahvli nr 7 juurde, aga kaardil oma asukohta me enam määrata ei suutnud. Otsustasime, et läheme tagasi sinna, kus tee peale kaljusid hargnes ja valime selle tee, mis viis paremale.

Rada oli ilus ja lai, kahel pool kõrgusid kuused ja varem tee ääri palistanud kive enam eriti näha polnud.

Jõudsime välja heinamaale ning kaardi järgi tundus, et senist läbitud maad ja kaardile joonistatud joonte kuju arvestades, peaks kohe varsti meile tahvel nr 13 vastu tulema. Muudkui kõndisime ja kõndisime, aga tahvlit ei tulnudki. Tee ääri palistasid hoopis elektrikarjused ja vaade oli avaralt kaugetele mägedele. Otsisime jälle Andrese telefonist kaardi järgi abi ja võtsime suuna Adrspachi peale. Juba paistsid kaugel metsa sees kivid ja tekkis lootus, et see ongi see rada. Tee ääres kohtasime ikka suunaviitu, kuid nende värv muutus ja kohanimed muutusid üha võõramaks. Õige mootorrattur ju tagasi ei pööra! Muudkui panime edasi kuni taipasin voldikult vaadata meie külastuskeskuse aadressi. See ei olnud ju üldse Adrspach vaid ülejärgmine küla Teplice Na Metuji. Viidad tee ääres näitasid, et sinna on 9 km. Väljas hakkas vihma sadama.

Otsustasime siiski tagasi pöörata, sest kindla peale minek oleks lihtsalt tuldud teed mööda tagasi minna. Andres aga tõmbas meile kaardi pealt otstee, mida aga kaart ei näitanud, olid kõrgusjooned. Seega saime teha ühe järsu tõusu ja siis mööda kive järskude tõusude ja langustega jõudu katsuda. Andrese telefon hakkas tühjaks saama. Minu fotokas olnud foto kaardist ei tulnud sel hetkel enam meeldigi. Imestasime, et Alar pole meile helistanud. Õige jah, siin ei ole ju levi ka. Märkasime mingil hetkel, et oleme siiski tähistatud sinisel rajal. Liikusime seda mööda, aimamata oma tegelikku suunda. lootuses, et kui rada on tähistatud, siis ta peab kuskile välja viima. Kui juba põlved väga valusaks olid jäänud, tegime ühe suure laskumise ja jõudsime jälle viitadeni, mis meile mitte midagi ei öelnud. Valisime selle, kuhu olid märgitud kaugused 1 ja 1,5 km, sest suunda me enam kivide vahel keerutamisest ei tajunud. Raja ääres voolas oja, väljas oli juba hämar, aga tuju oli ikka hea, sest mida raskem olukord, sest positiivsemat meelt on vaja.

Üks hetk nägime puude vahel midagi musta vilksatamas. Rando oli juba meile teinud nalja, näe ilves, mille peale kõigi meeled juba väga erksad olid. Lähemale jõudes avastasime, et need on inimesed, meie inimesed, Vivian ja Alar. Kõigil olid suud kohe kõrvuni, Alar ja Viv ei saanud aru, mis meil viga on. Ütlesime, et hetk tagasi olime veel eksinud ja hea meel on neid näha. Siit tagasi oli veel ainult 1,5 km. Kell oli juba 21 saamas. Kokku võisime 5 tunni jooksul kõndida kuskil 12-15 km.

Meie öömaja all olev restoran oli veel avatud, saime ihusoojaks Slivovichi, tellimise peale toodi ka Becherovkat. Lisaks rikkaliku õhtusöögi, meie mõistes imeodavate hindadega. Meenutasime päeva kõrghetki ja püüdsime aru saada, miks me ära eksisime. Fotokas olnud pilt ei olnud ka suuremaks abiks. Peale õhtusööki saabus uni silmapilkselt. 

Tšehhi 9. päev - Cesky Krumlov - Kutna Hora

Võtsime täna juba suuna kodu poole. Saime liikuma peale seda kui Alar käis korra linnas soovitud kaupa ostmas ja tõi ühtlasi ka mu Dorsikule esilaterna pirni. Pirn vahetatud ja leegid peale.

Esimene osa sõidust kulges mööda suhteliselt sirgeid teid pidi, kiirteel hakkas isegi täitsa jahe ja nii kui paus oli, viskasin kiirelt fliisi peale. Varsti jõudsime  kurvilistele teedele. Ühes kohas tegime peatuse, sest tee ääres kasvavate puude all tundusid olevat mingid marjad. Oii, need on ju korjatud viljapõllu ääres kasvavad murelipuud. Üleküpsenud ja väga magusad.

Puu otsas oli märgata ka tavalist murelisöödikut (ladina keeles motociclinalis officinalis). Pidid algul olema tasased ja vaiksed, aga mida suurem on sotsiaalne kokkupuude teiste isenditega, seda julgemaks muutub ja seda lähemale laseb.

Lõunapausi ajal tegime riietest suure kuhja. Et täna oli pühapäev, siis oli samamoodi palju mootorrattureid nagu eile. Meie kõrvallauas istusid mootorratturid Saksamaalt.

Mõned klõpsud ka sõidupealt.

Tee ääres märkasime vaatetorni, mille otsast avanes ilus vaade Tšehhimaale.

Õhtul jõudsime Kutna Horasse, kus meid oodati hotell Kretas, rattad lubati sõita kinnisesse tagahoovi, mis oli restorani välisterrass. 

Peale sisseseadmist käisime Kutna Horas, vaatasime lähedalt Püha Barbara katedraadi.