Oleme Horni Vltavices, mis tähendab tõlkes Ülem-Vlatavat. See on pisike küla, kus pole ühtegi pangaautomaati, on vaid rohkelt naati. Siit Saksamaale on veidi üle 5 km ja ega Austriagi siit kaugele jää. Ööbime pansionaat Bazumis, mille all on ka selle küla ainus restoran. Saime õhtusöögiks perenaise valmistatud kartulikooke, Kreeka salatit, täidetud kana ja singi pastat, kõrvale kohalikku õlut Bernardi. Peremees lõi mul veidi taldrikuga kulmu rulli, aga muidu on väga mõnus koht.
Lambad on siin, lambad on sääl... (Olav Ehala viisil)
Õhtusöögi ooteks pakuti meile Becherovkat, mis on kaneeli, nelgi ja kardemoni maitseline šnaps. Zubrovkat pidasime siiski paremaks joogiks.
Peale õhtusööki jalutasime heinapallide vahel ja nii mõnedki pallid veeresid "iseenesest" mäest alla. Uued vanasõnad: heinapalli taga ei ole heinapalli, Andres ei karda heinapalli veeremist, kui heinapall Chuck Norrist näeb, siis veereb ta mäest tagasi üles
Sõitsime siia väga mõnusaid kurvilisi teid pidi, nii et Andres arvas, et ta hakkab ka juba sõitmist selgeks saama. Hea naljatilk ikka. Samas ei ole ta siiani jätnud seda juttu, et tal on kohvrit vaja. Kohati oli asfalt väga ühtlane, uus ja sile, kohati ka auklik, kuid kurve sai siiski võtta mõnusalt. Kokku sõitsime täna 230 km ja puhast sõiduaega oli veidi üle 4 tunni. Sellest ja palavusest tingituna kustusid nii mõnedki meist õhtuks ära, kuigi jõudsime siia juba kella 18 ajal. Aga, et tee oli kurviline, nõudis see oma osa energiast ja tähelepanust. Temperatuur oli meil siin täna kõige madalam 22 kraadi.
Kui nired mööda selga juba tihedalt voolama hakkasid, planeerisime teekonnale ka ühe järve. Sinna jõudes nägime rannal autokaravane ja ajasime kiirelt riided seljast. Viskasime pilgu ka järve ääres paiknevale tahvlile, kus oli kirjas, et tegemist on hea kvaliteediga ujumisveega ja teine silt keelas ujumise. Eestlasliku pealehakkamisega mõtlesime, et hüppame kähku sisse, mis nad ikka teha saavad. Viv läks siiski küsima. Tuli välja, et vees on bakter, mille peale hüppasime kõik veest välja ja panime sama kuumalt riidesse tagasi.
Kui kella 11 ajal Karlovy Varyst liikuma ja tänasekski oli meil kurviline sõiduteekond GPSille ettesöödetud. Veidi peale lõunat jõudsime Plzenisse, mis on Pilsner Uruqelli kodulinn. Pilsner Urugell tegi maailma esimese pilsneri 1842. aastal ehk see on "pilku" sünnilinn. Et selleks ajaks olid ka kõhud mõnusalt täis, leidsime sealt ka ühe hea söögikoha, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga.
Kui nired mööda selga juba tihedalt voolama hakkasid, planeerisime teekonnale ka ühe järve. Sinna jõudes nägime rannal autokaravane ja ajasime kiirelt riided seljast. Viskasime pilgu ka järve ääres paiknevale tahvlile, kus oli kirjas, et tegemist on hea kvaliteediga ujumisveega ja teine silt keelas ujumise. Eestlasliku pealehakkamisega mõtlesime, et hüppame kähku sisse, mis nad ikka teha saavad. Viv läks siiski küsima. Tuli välja, et vees on bakter, mille peale hüppasime kõik veest välja ja panime sama kuumalt riidesse tagasi.
Kui kella 11 ajal Karlovy Varyst liikuma ja tänasekski oli meil kurviline sõiduteekond GPSille ettesöödetud. Veidi peale lõunat jõudsime Plzenisse, mis on Pilsner Uruqelli kodulinn. Pilsner Urugell tegi maailma esimese pilsneri 1842. aastal ehk see on "pilku" sünnilinn. Et selleks ajaks olid ka kõhud mõnusalt täis, leidsime sealt ka ühe hea söögikoha, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga.
Oleme reisi algusest peale tahtnud külastada mõnd motopoodi, kust Rando saaks oma rattale uue küünlajuhtme ja küünlavõtme, Andres sabakohvri, Alar rutska toetaja, kuid siiani pole kambaga suurt korralikku motopoodi tabanud. See, mis Prahas oli... noh iluvidinaid sai, aga mitte seda, mida vaja. Lisaks on ju Tšehhi kodumaaks mitmele mootorrattale ja peaaegu igas külas on oma motomuuseum, kuid siiani ei ole meil õnnestunud ühtegi tabada. Proovisime Plzenis ka motopoodi leida, aga ei õnnestunud.
Õhtupoolikuks jõudsime Šumava rahvusparki, kust avanesid juba mägisemad vaated. Täna ületasime juba 1000 meetri kõrguspiiri.
Oma ratta "tervisel" peab igaüks ise silma peal hoidma. Seda eriti reisi ajal, kus rattad saavad suuremat koormust. Õhtul õlitasime Andresega kõgi rataste ketid. kuid hommikul "mahlasid õle vaadates selgus, et Viviani ratta jahutusvedeliku paaki vedelik ei ulatu. Hea Raivo ratta pealt vaadata kuidas ja kuhu see ulatuma peaks. Minu ratta õli on ka kuhugi õlifiltrisse kadunud, kuigi peale õlivahetust said seda taset mitu korda kontrollitud. Rando ratas peab ennast väga ilusti üleval. Andrese rattal tundub, et on esipiduriketas vist veidi kõver. Muus osas tunduvad rattad tiptop olevat.
Side on meil siiani nagu vahelduvvool, kõige ebastabiilsem tundub praegu olevat veel ainult Andrese Schuberti sisseehitatud sideseade. Mu oma töötab peale tarkvara uuendamist nagu õlitatult.
No comments:
Post a Comment