Ärkasin hommikul peale väga rammestunud ja sügavat und selle peale, et äratuskell helises. Kell oli 7:15. Mõned sekundid hiljem kuulsin, kuidas keegi meie ühisesse vannituppa läks. Nii kui kui see keegi sealt lahkus, läks sinna järgmine ja nii veel mitu korda järjest. Õhtul olime teinud nalja, et hommikul tuleb teha dušši all käimise graafik, et kõik kella 8ks kokkulepitud hommikusöögile jõuaks. Miks täna kõik nii kella pealt peaks käima? Täna on esimene kojumineku ehk transiidipäev, mis tähendab, et sõita tuleb palju ja aeg on kallis.
Rando oli ärkanud juba ammu enne meid ja oma ratta väljalasketoru Pilsen Urugell purgiga parandanud, sest Karlovy Varys tehtud fooliumteip oli juba ammu õhku haihtunud. Kui ma kella 8 ajal kolmandalt korruselt alla hommikusöögile liikusid, tuli Rando juba reipana trepist üles. Andres paigutas pakke rattale, Viviani ja Alari rattad olid juba komplekteeritud ja valmis sõitma.
Kell 8:45 saime liikuma, sõita oli 780 km. Üsna peale varsti peale liikumahakkamist nägime seal samas kõrvalkülas teel suurt tuletõrjeautot ja selle taga ka kiirabi. Mööda sõites oli näha kuidas kaks autot olid kokku sõitnud nii, et ühel esiots puudus. Kuidas seal pisikese külavahetee peale selline asi juhtuda sai, jäi mõistmatuks.
Adrspach on linnake Tšehhi ja Poola piiri lähedal. Kuidas aga Tšehhi sõites järsku Poolaks muutus, ei pannud muud moodi tähele kui et tänava ja suunaviidad muutsid värvi ning kohanimed muutusid poolapäraseks. Jälgisin küll ka GPSi järgi, et millal piiriületus toimub, kuid ei suutnud seda infot sealt leida. Pärast Alariga rääkides, ei olnud ka tema seda hetke ära tabanud muud moodi kui ainult selle järgi, mis meid ümbritses.
Piiriäärsed teed olid aeglased ja edasiliikumine vaevaline. Jälgisin pidevalt kella ja lootsin, et kui Wroclavi lähedale saame, siis kiirteel edeneme juba paremini edasi. Tegime väikse peatuse, et vihmariided selga panna, sest ees paistis suur tume taevas. Varsti hakkaski vihma sadama,
Minu ratta pärast peame tihemini tankima, sest sel on ikka endiselt ainult 12 liitrine paak, millest reaalselt saab ära kasutada maksimaalselt 11 liitrit. Kiirteel sõites tähendab see tankimist iga 220 km järel. Tankimiste peale õnneks palju aega ei lähe. Üks hetk kui jälle kiirteel bensutule põlema lõi, otsisin GPSilt tanklaid ja ühtegi otseselt teel tulemas ei olnud, See hetk kui side kaudu Alar ühendust võttis, olin sõitnud juba 20 kmreserviga. Lähim tankla oli 33 km kaugusel ja sellele viitasid ka teeäärsed märgid. Linnake oli tee pealt veidi maha sõita ja kui tanklani oli jäänud veel paarsada meetrit, suri ratas välja. Lootsin välja veereda. Nii kui seisma jäin, näitasid kaks meest tankla poole. Tänan, sinna olingi teel. Lükkasin siis ratta käe kõrval tanklasse.
Kella 13 paiku jõudsime Lodži, kus tekkis mõte samasse kohta lõunatama minna, kus olime tulleski peatunud. Et meie tee nagunii Lodžist läbi viis ja olime juba päris tublisti edasijõudnud, siis ei olnud see üldse paha mõte. Sõita oli veel 400 km ja GPS näitas õhtust kohalejõudmise aega 18:00, arvestasime, et kui tunniga saame söödud, siis nihkub kohalejõudmise aeg vast ehk kella 19le. Küll aga läks meil selle koha ülesleidmisele tund aega, sest ei tulnud meil selle koha nimi meelde ja lootsime selle kergelt üles leida. Peatusime korraks kebabi putka ees ja mitmel meist oli kange tahtmine aja kokkuhoidmiseks haarata söök sealt samast ja edasi sõita.
Minu ratta pärast peame tihemini tankima, sest sel on ikka endiselt ainult 12 liitrine paak, millest reaalselt saab ära kasutada maksimaalselt 11 liitrit. Kiirteel sõites tähendab see tankimist iga 220 km järel. Tankimiste peale õnneks palju aega ei lähe. Üks hetk kui jälle kiirteel bensutule põlema lõi, otsisin GPSilt tanklaid ja ühtegi otseselt teel tulemas ei olnud, See hetk kui side kaudu Alar ühendust võttis, olin sõitnud juba 20 kmreserviga. Lähim tankla oli 33 km kaugusel ja sellele viitasid ka teeäärsed märgid. Linnake oli tee pealt veidi maha sõita ja kui tanklani oli jäänud veel paarsada meetrit, suri ratas välja. Lootsin välja veereda. Nii kui seisma jäin, näitasid kaks meest tankla poole. Tänan, sinna olingi teel. Lükkasin siis ratta käe kõrval tanklasse.
Kella 13 paiku jõudsime Lodži, kus tekkis mõte samasse kohta lõunatama minna, kus olime tulleski peatunud. Et meie tee nagunii Lodžist läbi viis ja olime juba päris tublisti edasijõudnud, siis ei olnud see üldse paha mõte. Sõita oli veel 400 km ja GPS näitas õhtust kohalejõudmise aega 18:00, arvestasime, et kui tunniga saame söödud, siis nihkub kohalejõudmise aeg vast ehk kella 19le. Küll aga läks meil selle koha ülesleidmisele tund aega, sest ei tulnud meil selle koha nimi meelde ja lootsime selle kergelt üles leida. Peatusime korraks kebabi putka ees ja mitmel meist oli kange tahtmine aja kokkuhoidmiseks haarata söök sealt samast ja edasi sõita.
Kohale jõudes tervitas meid sama mees, keda me juba tulles kohtasime. Ta oli meid nähes rõõmus ja veel sõbralikum kui eelmisel korral. Lisaks tellitud jookidele tõi ka enda kulul meile oma lemmikut käsitööõlut. Hindasime Paulaneri nisuõlle siiski paremaks. Selle koha nimi on Zloty Imbir.
Saime söögid kätte kella 15ks ja tangitud ning uuesti liikuma 15:45 ajal. Kell näitas kohalejõudmise aega ilma pausideta 20:00.
Varssavi lähedal magasime mahasõidu maha. Oleme sõitnud selliselt, et Alar teeb sõiduteekonna ehk tracki ja ma sisestan sihtkoha, mille järgi GPS arvutab omakorda teekonna ehk route´i. Selliselt oli mul lisaks trackile olemas ka info selle kohta, milline on umbkaudselt veel läbida jäänud teekond ja milline on eeldatav kohalejõudmise aeg. Lisaks on route´imine veel hea selleks, et kui väljaarvutatud teekonnalt maha sõidad, siis GPS pakub et ta arvutab kohalejõudmiseks uue teekonna. Enne Varssavit näitas mu GPS parempööret, aga et teised sõitsid sellest mööda, siis ma sõitsin ka lihtsalt järgi arvates, et ju trackil on mingi teine info. GPS pidevalt küsis kas arvutada ümber, ma muudkui ütlesin, et arvuta aga ja sõitsin pimesi teistele järgi. Kuni mingi hetk vaatasin kaardi järgi, et Varssav on kaardi peal kuidagi kahtlaselt valel pool. Ahaa, vaatasin kaardilt, et oleme trackilt maas. Side oli mul sel hetkel ainult Randoga, kellega me sõitsime koos kogu grupi lõpus. Kui side oleks sel hetkel üleval olnud, oleks ehk saanud õigel ajal Alarile öelda, et route pakub seda pööret ja meid päästa sellest, mis meid Varssavi kesklinnas vastu võttis ehk 5 km ummikuid. Õnneks ei lasknud me ennast sellest heidutada, vaid sõitsime pärisuuna neljarealise tee peal autode vahel läbi ning õnneks siin seda mootorratturitele pahaks ei panda. Kohalikud kaherattalised lasid aga meile kaugelt signaali ja vurasid üks hetk meie taga ja järgmine hetk õmber auto ringi sõites juba meie ees. Mida see aga meie edenemisele tähendas, oli see, et siit tulid juurde mõned kilomeetrid ja pool tundi liikumist peaaegu jalakäija kiirusel.
Vihma muudkui sadas ja sadas, Raivol ei ole vihmariideid ja ta külmus vist päris läbi. Kella poole üheksa ajal õhtul hakkas hämarduma, kohtasime tee ääres ka mõnd metslooma ja sooja maatee kohale ilmus udu. Viimased 100 kilomeetrit venis väga aeglaselt, vaatasin ainult kella ja kilomeetrid ei vähenenud ega vähenenud.
Kui lõpuks kella 22 ajal Suwalkisse jõudsime, olin sõitmisest ja vihmast nii kange, et lihtsalt ei saanudki ratta pealt maha, selg ja jalad olid täiesti kangeks jäänud. Olime teel olnud 13,5 tundi, sellest sõitnud 10,5 tundi. Tegin ettepaneku, et homme võiksime teha lühema sõidupäeva ja ennast "tankida" koos rattaga. Õnneks olid kõik sellega nõus.
Suwalkis oli meil ööbimine Fantazja Nad Zalewemis, kus meil õnneks ka hilisel õhtutunnil vastu võeti. Soovisime külmarohuks Zubrovkat saada. Teenindaja oli nii lahke, et ladus kohe 6 pitsi leti peale ritta ja hakkas sinna valget jooki sisse valama, vaatasin kohe, et see on mingi kahtlane jook, tuli välja, et samanimeline viin. Järele jäi 2 pitsi :)
Läksime oma tuppa, kust vaatas vaiba pealt suur prussakas vastu, tapsime ta kohe ära ja siis jäime keha väristades mõtlema sellele, kuidas nad meile kohvritesse poeavad ja meiega koju kaasa tulevad. Vaatasime mahalöödud prussakat lähemalt, selgus, et tegemist oli tavalise mardikaga. Vaeseke sai nüüd prussaka pähe surma.
Et une ja elektritarbimise aeg olid lühikesed, kasutasin akupanka oma kiivriside laadimiseks. Valasime vee saabastest välja, toppisime vetsupaberit täis ja kukkusime magama.
No comments:
Post a Comment