Eile saime startima veidi peale kella 10. Avastasime, et minu ratta tagumine rehv on ikka nii kulunud, et see tuleb Warssavis ära vahetada. Kiire googeldus andis paar kohta, kuhu küsima minna. Õuest välja sõites ei võtnud Rando ratta üks pütt ennast taha. Hakkasime siiski vaikselt sõitma, kuid varsti oli aga selge, et nii edasi sõita ei saa. Jäime ühes tanklas pidama ja ratas käis kiirelt laiali. Et minu taga, mitte oodata, tegime otsuse, et mina ja Raivo sõidame Warssavisse ja teised jäävad Rando rattaga tegelema.
Kuni Andres ja Vivian Randol ratast parandada aitasid, puhastas Alar minu sõiduriideid putukaeemaldusvahendiga suurest vereplekist, mille ma eile sõidust saanud olin.
Saime kella 17 ajal Alari, Vivi ja Andresega trassil kokku. Rando oli meist 170 km kaugusel, kui tegime söögipausi lootuses, et Rando meile järele jõuab. Sattusime päris nooblisse hiinakasse.
Õhtul kiirteel sõites kukkus mul Cardo kiivri küljest lahti ja tegime sellele teibituuningut.
Pool 11 tegime järjekordse tankimise ja reguleerisime (vähemalt püüdsime seda teha) Vivi ratta esituld. Andres tegi mõõdupuud.
Ei jõudnud tanklast veel startidagi kui tuli peale äiksetorm. Minu õnneks vihmaga kulub rehv vähem, aga sõites lõid traadid ikka sädemeid, Et sähvis ümberingi ka, ma vast väga teisi liikleijaid ei kohutanud. Andrese ja Raivo sided said tühjaks ning nende enesetunnet meil sõiduajal küsida ei õnnestunud. Samas olid nad meil pundis kenasti sees ja ära me neid kaotada ei oleks saanud. Kell 2 jõudsime oma broneeritud hotelli juurde, kuid seal meid enam ei oodatud. Peale mitme hotelli aknale koputamist läksime mäe otsas kõrguva kõige suurema hotelli juurde ja saime enamvähem mõistliku hinnaga öömaja kätte. Kell 3 panime pead padjale ja kukkusime magama. Rando sai samal ajal öömaja ja magama.
Täna hommikul avanes aknast selline vaade.
Viviani täiendus - küll on hea kui keegi veel viitsib oma mõtted ja emotsioonid kirja panna.
Poola teedel tsikliga sõitmine on parajalt terav kogemus. Teravus tuleb pidevast valvelolekust. Kiirused on suured. Liiklejaid on palju. Päev läbi valvsust, teistsugusust (liikluskultuur ja -olud on harjumuspärasest erinevad) ja kiirteede kogemust tõmbab päeva lõpuks mentaalselt omamoodi läbi. Eriti teravad on kiirteed. Sõitsime paremas reas 120-130 km/h, põikasime rekkadest mööda ja olime lennukite suhtes valvsad. Lennukiteks ristis Andres autod, mis vasakust reast meist kiiresti mööda lendasid. Tagumised sõitjad hõikavad kiivrisidesse esimestele: lennuk! Nad tulevad nii kiirelt, et kõiki ei jõua peeglist märgata. Kiirused on akuutsed ja tsikli seljas ... Raske on täpselt edasi anda... Kõik kokku oli uus kogemus ja justkui teine dimensioon. Poola kiirteed on suures osas seinte vahel. Sõidad selles kanalis tunde nagu muust maailmast eraldatud tunnelis. Tsoonis kus eksida ei maksa. Mingi vahemiku järel on seintes uksed. Rohelise põleva exit pildiga. Nagu pääs pärismaailma. Ja vasakult läheneb ja läheneb meile suur pilv mille all sähvib.
Tankimiseks keerasime kiirteelt veidi kõvale. Olime pikalt sõitnud, väljas oli täiesti pime. Kell võis olla 11. Siis jõudis kohale pilvealune suur tuulepuhang. Selline mis puhub enne korralikku tormi. Selge. See saab meid kätte. Ettevalmistused olid kiired nagu meremeestel. Vihmasisud selga. Ruttu. Sõber aitab sõbral seljalukud kinni. Sähvatab jälle nii, et kõik on valge. Hakkan sekundeid lugema: 1... ja kärgatus. Oleme nagu meremehed enne tormi kes kiiruga purjesid kokku pakivad. Seltskonnas on 2 algajat. Üks neist mina. Ma ei ole paduvihmaga sõitnud. Pime on. Ainus tee ööbimiskohta on mööda seda kiirteed kus on rekkad, lennukid ja kohe ilmselt paras veekiht. Tuul sakutab tagilukke. Mul on päriselt tunne nagu läheksin lahingusse. Selle arusaama peale käib kärgatus ning tankla on momentaalselt täiesti pime. Ainult kahe masina tuled mis põlevad. Esimene sabin tuleb maha. Ja me läheme.
No comments:
Post a Comment