Motomeestel ja -naistel käib kogu planeerimine ilma järgi. Eile õhtul arvasime eilse päeva järgi, et päeval on palav ja õhtul on jahedam. Hommikune ilmateade, aga ütles hoopis vastupidist. Väga hea - see tähendab, et saab sõita! Mäe otsas asuv linn, kus kraanist voolab mineraalvesi ja ümberringi on mäe ja metsad. Idee tärgates tegi Alar kiirelt sõiduteekonna ning oligi plaan tänaseks päevaks valmis.
Sekka ka mõned raudteeületused.
Eile linnapeale jalutama minnes lõikasime mäest alla laskudes ja Vivian veidi libises ning pani käe maha. Mõtlesime, et paneme blogisse, et näed täna Vivian kukkus. Täna aga Vivian tõesti kukkus. Õnneks küll väikse hoo pealt ning ise ja ratas terved, tujugi edasisõitmiseks ei langenud. Garmin arvutas meile tänase teekonna peale asfaltteed, mis kohati juba eilegi ei olnud asfaltteed, vaid lausa raudteed.
Pealelõunal jõudsime Loketisse, mis on justkui Cesky Krumlovi väiksem koopia ehk jõekäänus asuv tsitadell. Seal tegime ka lõuna ning nentisime, et väikestes linnades on hoopis mõnusam meeleolu kui suurtes linnades, kus kaupluste uste kohal tuntud kaubamärgid. Sattusime juhuslikult kindluse mõõri all olevasse restorani, kus teenindus oli suurepärane ja toit veel parem. Rataste juures tuli üks hollandi papi meie käest küsima, et kui kaugelt tuleme ja kui kuulis, et tuleme 2500 km kauguselt Eestist, pidi selili kukkuma.
Restorani kõrval oli relvakauplus, kus müüdi igasugu erinevaid relvi. Andres peaaegu, et tahtis oma pojale sealt kilbi ja oda osta, aga selle Suzuki peale ei saa ju selliseid asju panna. Andres tahab oma rattale hoopis sabakohvrit osta ja ehk ka juba teist ratast. Temast hakkab ka juba tõsine motomatkaja saama.
Siis võtsime suuna taas lõuna poole, kus meid tervitasid jälle maalilised vaated Böömima põldudele ja metsadele.
Reisi planeerides kui meid juba kuus kokku sai, mõtlesime, et nii suur punt tuleb kaheks jagada, sest suure pundiga on raske koos sõita - linnas jääme fooride alla ja maanteel on erinevatel inimestel erinevad kiirused. Alar hankis selleks veel mulle eraldi GPSi ja Rando pani enda rattalegi GPSi peale. Täna oli meie reisi kuues päev ja eraldi puntidena ei ole me veel liikunud. Meil on selline väga tore toetav punt, kus saame vabalt kõigest rääkida ja kõigi vajadustega arvestada.
Näiteks täna jäime ühes kohas raudtee ülesõidukoha ees rongile teed andma ja me Randoga vaatasime tagant, et Raivo saab kohe tõkkepuuga pähe. Et olime sel hetkel ühenduses Rando ja Andresega, siis kuulis Andres läbi sidesüsteemi, kuidas me Randoga Raivole hõikasime: "Tule tagasiii, sa saad tõkkepuuga pähe!" Raivo ise ütles hiljem, et ruumi oli veel küll ja küll. Teised jäid meid ootama ja kui neile järele jõudsime, oli juba kõigil teada, et ootame rongi taga ja Raivo oleks peaaegu tõkkepuuga pähe saanud.
Lõpuks sõitsime mööda väga kitsast asfaltteed ja kahtlesime, et kas siin üldse mootorsõidukiga sõita võib. Keelumärki ei olnud meist keegi märkanud, aga selle peale loota ei saanud, sest olime ju ükspäev juba kõik rõõmsalt keelumärgi alt läbi sõitnud. Jõudsime lõpuks selle torni juurde, kuhu plaanisime õhtul altlinnast funikulööriga üles sõita, aga et me oma funikulööridega sinna juba sattusime, siis jäi see sõit mõneks teiseks korraks. Ülevalt avanes väga ilus vaade Karlovy Varyle.
Eilne sideseadmete restartimine ja uuesti ühendamine tasus ennast ära. Täna oli esimene päev, kus saime side selliselt toimima, et kõik kuulsid kõiki ja said kõigiga rääkida rohkem kui senised 10 sekundit.
Õhtul sai Rando motopoest alumiiniumi ja ta tegi oma TDMile väikse remondi.
Õhtusöögiks ostsime poest hea ja paremat. Raivo grillis meile vorste, Vivian lasi külmadeodoranti jalale ja avas oma reisiblogi, Alar tegi homset sõiduteekonda ja uuendas Andrese sideseadme tarkvara, Andres jutustas lugusid ja Rando oli lihtsalt mõnus. Tänane kõrghetk oli kõigi jaoks sõitmine kurvilistel teedel, Vivianile ja Alarile oli Viviani kukkumine edasiviivaks tõukeks.
No comments:
Post a Comment