Meie kaks päeva Prahas said läbi ning tänane eesmärk oli õhtuks jõuda Karlovy Varysse. See on kuurortlinn, mis asub keset metsi orus Ohre ehk Elbe kaldal.
Otsustasime, et me ei sõida sinna kõige otsemat teed pidi, vaid mööda käänulisi läbi külade kulgevaid kurvilisi teid pidi. Ikka selleks, et oleks huvitavam sõita ja saaks ka sõiduoskusi arendada. Alar oli nii lahke, et joonistas meile arvutis selle jaoks teekonna ning tõstis selle ka minu ja Rando GPSidesse. Teada oli, et täna tuleb kuu päev. Seda oli tunda juba siis kui me Prahas oma rattaid garaažist välja ajasime. Seetõttu sai teekonnale välja valitud ka mõned järved, mis võiksid meile kosutust pakkuda.
Meeldivaim tundus olevat Jesenices asuv Velky Rubnik, kus saime ennast korduvalt märjaks kasta. Luiged ja vesikanad ujusid järvel ja suurte kalade küljed paistsid, kui nad veest välja hüppasid ja plartsatades vette tagasi kukkusid. Et kõrval asuvast baarist meid jutule ei võetud hoolimata sellest, et Andres korduvalt neilt küsimas käis ja hiljem Rando ja Alar omakorda proovisid, siis tõi Alar kosutavaid jooke üle järve asuvast poest.
Muu seas oli ka veidi riiete tahenemist oodates aega mu arvutit lähemalt uurida, aga praeguseks on veel vajadus kasutada lisaks ka kõikvõimsa google´i abi, et aru saada kuidas mu arvuti laiali käib. See jääb mõneks teiseks pausiks.
Peale ujumist olid kõhud tühjad ja soov oli lõunatada mõnes teeäärses restoranis. Millegipärast on aga nii, et Tšehhis võid õlut saada igast baarist ja pubist, aga süüa vaid vähestest.
Pika otsimise peale leidsime söögikoha, kus aga ei osatud ei inglise vene ega saksa keelt. Saime nende menüüst ainult nii palju aru, et suutsime sealt juustu väljalugeda. Kindluse mõttes võtsime kõik sama prae. Veidi aja pärast toodi lauda paneeritud juust friikartulite ja tartar kastmega. Kamba peale jäi vähemalt ühe juustušnitsli jagu järgi. Kõigil süda läikis.
Enne 16 olime Karlovy Varys ja ööbimiskohas meid juba oodati. Saime rattad taha aeda lukus parklasse jättta. Perenaine andis instruktsioonid ja linnakaardid.
Peale tunniajast puhkust suundusime linna poole.
Kui taevas tumedaks läks ja vihma sadama hakkas, leidsime kanali äärest söögikoha.
Peale õhtusööki jalutasime läbi vihmase linna kodu poole. Et me pole siiani omavahelist sideühendust toimima saanud, tegime kokkuvõtes igale seadmete restardi, joonistasime ühendamise skeemi paberile, paaritasime seadmed ükshaaval kokku ja istusime kiivrid peas tagaaias. Korraks saime kõik sidesse ühendatud, aga see katkes jälle ära. Praktikas saame selle toimivust ehk homme katsetada.
Päeva parimaks hetkeks valiti eranditult sõitmine kurvilistel ja maalilistel teedel. Läbitud kilomeetreid kokkuvõtes ainult 150.
No comments:
Post a Comment