Tšehhi 3. päev - Pec Pod Snieškou - Praha

Ärkasin hommikul selle peale, et Rando helistas ja andis teada, et hakkab liikuma. Hääl oli tal reibas ja tuju hea. Seda oli hea kuulda. Kell oli 8:45. Ajasin ka ennast üles, et veidi blogisse kirjutada, aga mu arvuti on vist kohvris veidi raputada saanud ning ei leia nüüd enam traadita interneti üles. Hea, et meil pundis IT-teadmistega inimesi on, kes selle tõrke oskasid lahendada ning saan neid postitusi teha arvuti külge ühendatud telefoni abil.

Saime hommikusöögilauas kell 9:30 kokku ning pidasime lisaks hommikusöögile ka edasist plaani. Kuni Rando 160 km meie poole liikus, käisime Tšehhi kõrgeima mäe Šniežka juures, sest päris üles meid suure tuule tõttu tõstukiga ei lastud ja väsinud kehad jalgsi sinna üles poleks ennast vedada suutnud. Käiisme 1330 m kõrgusel, mis oli Viviani ja Raivo jaoks nende teada kõige kõrgemal viibimine. Sealt nägime ka Šniežka ära.

Kella 14ks oli Rando meie juurde jõudnud, meil mäe otsas käidud ja hotellist väljakirjutatud.

Sõitsime ühe kurvi jagu mäest alla selle hotelli juurde lõunasöögile, kuhu meil ööseks oli ööbimine broneeritud. Kui ööbida ei saanud, siis vähemalt proovime nende köögi ära. Kes võttis Tšehhi traditsioonilise sealiha, kes kala või salati - kõik olid valikuga rahul.

Peale lõunasööki võtsime suuna Pancava koskede poole, kuid sinna meil jõuda ei õnnestunudki, sest keelumärk tuli vastu ja Krkonoše rahvuspargis ei tahaks küll reegleid rikkuda. Veidi maad tagasi läksime veidi mäest allapoole, et maad uurida, kuid avastasime, et ühest keelumärgist olimegi juba läbi sõitnud.

Maastikud on juba väga ilusaks muutunud.

Juba enne kella 21 olime oma ööbimiskohas, kus meid lahke perenaine sisse sättida aitas. Et meil oli ka parkimine kokku lepitud, palus perenaine juba öömajale jäänud ukrainlannal auto korra eest ära ajada ning saime kogu oma tsiklipargi 6 ruutmeetrile pargitud. Jätsin enda oma esimesse ritta, et homme rattaga rehvivahetuses ära käia. See rehv enam palju sõita ei kannata.

Veidi sättimist ja seadsime sammud Tescosse, kust saime kõike head ja paremat.

Nüüd istume ja ajame tsiklijuttu, vaatame tänaseid videosid, analüüsime kiirteel sõitu ja liikluskultuuri. 

Tänased kõrghetked olid Raivol ja Vivianil kurvilised teed. Alarile meeldis see, et Rando meile järgi jõudis. Rando imestas hommikul meie juurde jõudes, et kas tõesti sõitsime ka öösel sama kitserada pidi. Andresele meeldis gondlisõit, mida ta ka oma teadaoleva elu jooksul tegi esimest korda (ka Raivole oli see esimene kord). Palju esimesi kordi :) Ma jään ikka mägedele truuks - minu kõrghetk oli mägi.