Tänast päeva olin kogu reisi jooksul oodanud kõige rohkem, sest ees oli sõit Adrspachi, kus saab näha suuri maa seest taeva poole kõrguvaid kive. Kui ma Tšehhi reisi kaks aastat tagasi planeerima hakkasin, siis otsisin Pinterestist, kõikvõimalikke erinevaid ilusaid kohti Tšehhis. Kõige rohkem jäi silma suurte roheliste kaljude vahel tehtud pilt. Mõtlesin tookord, et saagu, mis saab sinna pean ma kindlasti saama minna.
Hommikusöögilauas küsisin Alari käest, et kui hull see on kui ma sõidan rattaga, millel on õli alla normi, samas õlirõhuandur pole häiret veel teinud ja kallutades ikka on näha õlitaseme aknas õli. Alar küsis seepeale, et kui palju ratast kallutama pidi? Kui ma näitasin kui palju, siis ta ütles, et see on väga paha. Lisaks küsis, mitu päeva sa nii ringi sõitnud oled? Mitu päeva. Paha, paha. Selge, siis on kiirelt vaja õli leida. Kiire internetiotsing andis 18 km kaugusel ühe motokeskuse, pakkisime Raivoga asjad kokku ja 9:30 võtsime suuna sinna. Andres käis korra möödaminnes uurimas, et kaugel on see on, aga otsustas et ei hakka ikka kaasa tulema. Sinna jõudes avastasime, et tegemist oli lausa suure ja uue motokeskusega, umbes selline nagu Tallinnas Bikepoint. Rääkisin neile kiirelt oma mure ära, paluti teeninduse juurde sõita ja küsiti, mis õli tahan. Päris seda polnud, mis praegu sees on, aga leiti veidi paksem õli. Siis vaatas spetsialist mu ratta õliakent ja ütles, et see on täis. Ega ma ei osanud selle peale muud teha, kui kohukese nägu pähe manada ja küsida: "Ongi või??!!". Vaatasime siis keskuses niisama ringi, leidsin sealt isegi ühed sellised kindad nagu ma otsinud olin ja küsisin igaks juhuks lisaks ka pool liitrit õli kaasa. Kuhu see õli ikka niisama kaduda sai, et võib-olla praegu on rõhuga üles löönud, aga külmal rattal õlitase liiga madal. Pealegi võib juhtuda, et Rando rattal on nagunii õli vaja. Sain kaasa pooleliitrise limonaadipudeliga Castroli 10W-40. Uksest välja minnes märkasin karbonimitatsiooniga neoontriipudega Givi kohvrit - täpselt selline võiks Andrese rattale sobida. Oleks te Andrese nägu näinud kui ma talle pilti näitasin. Ta oli terve reisi rääkinud, et ta tahaks oma rattale kohvrit, otsinud erinevais linnades motopoode ja nüüd kuskil maal on motokeskus, kus on selline kohver. Oma rahustuseks nentis, et nagunii oleks see kõrgema hinnaga kui Eestis olnud :)
Kella 11ks jõudsime tagasi Kutna Horasse, kus oli plaanis enne Adrspachi sõitu külastada veel üht Tšehhi 12st UNESCO maailmapärandisse kantud vaatamisväärsusest ehk Sedleci kabelit, mille sisustus on tehtud inimluudest, mida arvatakse seal olevat pärinevat 40 000 - 70 000 inimeselt. Peale katku ja sõdu ei mahtunud inimeste luud enam surnuaeda ära ja poolpime munk sättis need selliselt kabelisse, kus neid käivad vaatamas vähemalt 200 000 turisti aastas.
Hakkasime 11:30 ajal Kutna Horast Adrspachi poole liikuma.
Veidi enne kella 13 tegime tanklas peatuse, sest kehad nõudsid kohvi. Ilm on küll soe, aga tunda on, et kuskilt on torm ja vihm lähenemas.
Sirgeid teid pidi saame Eestis ka sõita. Seepärast oli Alar meile tänasekski teinud võimalikult kurvilise teekonna. See tähendab, et aegajalt läheb tee nii kitsaks, et kahtled, kas siin sõita tohib või tuleb senise kogemuse põhjal lõpuks ikka sõidukeelu märk vastu. Nii juhtus ka sellel teekonnal, kus märk keelas edasi sõita, aga õige mootorrattur nii kergelt alla ei anna, vaid püüab ikka kuidagi edasi minna. Jäime tee ääres seisma, et küsida kohalikult kui hull see keeld seal on. Mees oli ise vööst saadik maa sees ja muudkui seletas tšehhi keeles, aga käteviibete järgi oli aru saada, et tee on väga kaputt ja sealt läbi ei saavat. Siis ronis mees august välja ja läks Alari juurde süsimustade kätega lähemale seletama. Teised vaatasid, et kohe patsutab Alarile õlale ka. Me tema hurjutustest siiski ei hoolinud. Alar ja Rando sõitsid ette vaatama ja tulid tagasi uudistega, et saab küll läbi. Kui sinna jõudsime, käis sillal vilgas remont, aga töömehed viipasid julgustavat meid edasi tulema ja laotasid ühte järsemasse kohta vineeri maha. Eestis kuidagi ei julgeks nii teha - kas ei ole endal Eestis nii palju julgust ja pealehakkamist või antakse vaesele eksinud välismaalasele andeks ja ollakse sõbralikult abivalmid.
Kella 14 ajal tegime lõunasöögi, kus menüüs oli 5 praadi: jänes dumplingutega (ei oska tõlkida), part dumplingutega, kana dumplingutega, maasikamoos dumplingutega ja kana keedukartuliga. Alar ja Viv olid julged, proovisid jänest, ülejäänud valisid keedukartuliga prae. Need dumplingud on imelik söök, põhimõtteliselt valge maitsetu aurutatud sai. Mitmes kohas oli menüüs põhiroogade kõrval ka dumplingud maasikamoosiga. Kujutad ette kuidas kaks suurt tursket meest lähevad sööma - üks tellib praetud ribid ja teine saia maasikamoosiga. Jänesekastme sees olid ka aprikoosi (tšehhi keeles merunja) tükid. Veider maitse neil tšehhidel.
Kella 15 jõudsime Adrspachi Pension Severkasse, kus meie tulekust ka ilusti juba teadlikud oldi. Meile oli eraldatud terve kolmas korrus, kus oli 3 armast tuba ja kamba peale üks vannituba. Akna taga voolas oja, linnud laulsid ja tuba lõhnas värskelt.
Nii kui öömaja käes ja riided vahetatud, kibelesin ma juba kivide vahele kõndima. Olin seda hetke juba kaks aastat oodanud ja nüüd oli see käes. Ruttu-ruttu metsa, enne kui hämaraks läheb. Suutsin endaga kaasa meelitada Raivo ja Andrese. Et Rando juba niigi oli ilma jäänud Sniežka külastamisest ja ka Cesky Krumlovi röövis temalt uni, siis nüüd ta maha jääda enam ei tahtnud.
Asusime rajale veidi enne kella 16. Tegin igaks juhuks külastuskeskuse tahvlil olevast kaardist fotokaga pildi.
Andres on reisi jooksul nii julgeks läinud, et ronis väljapoole piiret, et head pilti saada. Noh ja ega ju sai ka hea pilt, sest Andres Piire ei tunne :)
Tee ääres on viidad, mis näitavad erinevatele kivimoodustistele antud nimesid. Need olid nimetatud kapsaussideks.
Siin oli keegi "hobusele" heina süüa andnud.
Meile oli kaasa antud üks ühevärviline kaart, kus oli joonistatud ring ning ringist välja üks tee, mis viis tagasi meie maja juurde. Raja peal aga sellest kaardist eriti kasu ei olnud, sest radu oli seal rohkem kui kaardile märgitud. Püüdsime raja äärde märgitud vaatamisväärsuste järgi orienteeruda, aga millegipärast ei aidanud ka see. Ühel korral sattusime tee peale, kus enam kedagi vastu ei tulnud. Andrese telefoniga saime aru, et see on tõenäoliselt tupiktee ja läksime tagasi sinna, kust olime ära pööranud.
Tahvel nr 7 juurest tee hargnes, aga seda hargnemist kaardile jälle märgitud polnud. Valisime rohkem tallatud tee. See viis meid kaljude vahele, mida olin fotodelt näinud. Siin vahel oli minu reisi kõrghetk.
Peale kaljude vahelt läbijõudmist oli jällegi valida kas minna paremale või vasakule. Läksime vasakule, sest kuidagi pidima saama ringi kokku tõmmata. Nii oligi, et jõudsime uuesti tahvli nr 7 juurde, aga kaardil oma asukohta me enam määrata ei suutnud. Otsustasime, et läheme tagasi sinna, kus tee peale kaljusid hargnes ja valime selle tee, mis viis paremale.
Rada oli ilus ja lai, kahel pool kõrgusid kuused ja varem tee ääri palistanud kive enam eriti näha polnud.
Jõudsime välja heinamaale ning kaardi järgi tundus, et senist läbitud maad ja kaardile joonistatud joonte kuju arvestades, peaks kohe varsti meile tahvel nr 13 vastu tulema. Muudkui kõndisime ja kõndisime, aga tahvlit ei tulnudki. Tee ääri palistasid hoopis elektrikarjused ja vaade oli avaralt kaugetele mägedele. Otsisime jälle Andrese telefonist kaardi järgi abi ja võtsime suuna Adrspachi peale. Juba paistsid kaugel metsa sees kivid ja tekkis lootus, et see ongi see rada. Tee ääres kohtasime ikka suunaviitu, kuid nende värv muutus ja kohanimed muutusid üha võõramaks. Õige mootorrattur ju tagasi ei pööra! Muudkui panime edasi kuni taipasin voldikult vaadata meie külastuskeskuse aadressi. See ei olnud ju üldse Adrspach vaid ülejärgmine küla Teplice Na Metuji. Viidad tee ääres näitasid, et sinna on 9 km. Väljas hakkas vihma sadama.
Otsustasime siiski tagasi pöörata, sest kindla peale minek oleks lihtsalt tuldud teed mööda tagasi minna. Andres aga tõmbas meile kaardi pealt otstee, mida aga kaart ei näitanud, olid kõrgusjooned. Seega saime teha ühe järsu tõusu ja siis mööda kive järskude tõusude ja langustega jõudu katsuda. Andrese telefon hakkas tühjaks saama. Minu fotokas olnud foto kaardist ei tulnud sel hetkel enam meeldigi. Imestasime, et Alar pole meile helistanud. Õige jah, siin ei ole ju levi ka. Märkasime mingil hetkel, et oleme siiski tähistatud sinisel rajal. Liikusime seda mööda, aimamata oma tegelikku suunda. lootuses, et kui rada on tähistatud, siis ta peab kuskile välja viima. Kui juba põlved väga valusaks olid jäänud, tegime ühe suure laskumise ja jõudsime jälle viitadeni, mis meile mitte midagi ei öelnud. Valisime selle, kuhu olid märgitud kaugused 1 ja 1,5 km, sest suunda me enam kivide vahel keerutamisest ei tajunud. Raja ääres voolas oja, väljas oli juba hämar, aga tuju oli ikka hea, sest mida raskem olukord, sest positiivsemat meelt on vaja.
Üks hetk nägime puude vahel midagi musta vilksatamas. Rando oli juba meile teinud nalja, näe ilves, mille peale kõigi meeled juba väga erksad olid. Lähemale jõudes avastasime, et need on inimesed, meie inimesed, Vivian ja Alar. Kõigil olid suud kohe kõrvuni, Alar ja Viv ei saanud aru, mis meil viga on. Ütlesime, et hetk tagasi olime veel eksinud ja hea meel on neid näha. Siit tagasi oli veel ainult 1,5 km. Kell oli juba 21 saamas. Kokku võisime 5 tunni jooksul kõndida kuskil 12-15 km.
Meie öömaja all olev restoran oli veel avatud, saime ihusoojaks Slivovichi, tellimise peale toodi ka Becherovkat. Lisaks rikkaliku õhtusöögi, meie mõistes imeodavate hindadega. Meenutasime päeva kõrghetki ja püüdsime aru saada, miks me ära eksisime. Fotokas olnud pilt ei olnud ka suuremaks abiks. Peale õhtusööki saabus uni silmapilkselt.
No comments:
Post a Comment