Tšehhi 1. päev - Tartu - Augustow

Et kõik ausalt ära rääkida, hakkan pihta sellest, et oleme Augustowis öömajas nimega Stary Dom. Kui me kell 21 eile õhtul siia jõudsime, ootas peremees meid juba pikisilmi ning oli vastuvõtulaua ääres olevale tahvlile meile juba tervituse ja tubade infogi valmis kirjutanud. Tema sõnade kohaselt tõttas ta ise sinna kohta, kus naine ja mees paari pannakse :)

Peale majutumist läksime linna peale (kui Augustowi linnaks saab nimetada) ning leidsime pika otsimise peale ühe keldripubi, kus tehti hiigelpitsasid. Kamba peale kaks pitsat, üks ring õlut ja mõned ringid Zubrowkat ja kell 2 saimegi magama.

 Kuidas me aga siia jõudsime? Vahepeal oli isegi võimalus, et ma tulen reisile Raivo tsiklil kuni Siim pakkus, et ma võin tema ratta võtta.

Kolmapäeva õhtul kui Raivo oli sõidueksami edukalt sooritanud, ajasime ka mu Dorsiku garaažist välja, et teha tiir Raivo isa juurde Võrtsu äärde. Peale mõnda kilomeetrit kadus rattal jõud ja ta suri välja teavitusega, et tuleb kiiresti teenindusse minna. Suure punnimise ja paukumisega saime selle ringi tehtud, aga selge oli see, et selle rattaga nii reisile tulla ei saa ja selline viga on just see, mida sa „tahad“, et su ratas 3 päeva enne reisi teeks. Neljapäeva hommikul kohe peale Motohoovi avamist helistasin Jürile, et mure ära rääkida. Viisin ratta kiirelt (nojah, sõites võttis see siiski päris kaua aega, sest ta ju ei sõitnud eriti) nende juurde, kus osaliselt lammutasin ta juba ise laiali, ülejäänud jäi Jüri ja Marguse teha. Ilma diagnostikata seda ratast korda poleks saanud. Mingi kõrgem jõud soosis mind ning juhuslikult oli Jüril sõber Tallinnast tagasi tulemas, kes sai AP Motost diagnostikaseadme kaasa tulla (sest pakiga nad seda saata ei julge – lõhutakse ära). Diagnostika andis veaks silindri õhurõhuanduri ja juhuslikult oli Andres Tallinnast ju ka meiega veel liitumas ning juba väga teadlikult ootas ta igaks juhuks tulekuga ja juhuslikult oli Tallinnas see andur olemas. Ühesõnaga pandi ratas nii palju kokku, et kui andur tuli, panime selle peale ja ratas tegi kõige ilusamat heli maailmas – viga oli leitud ja kõrvaldatud. Selleks ajaks oli reisisoojenduspidu juba Alari ja Viviani juures alanud, aga kedagi meist polnud sinna veel jõudnud. Rando putitas oma ratast vel kodus, Andres sõitis minuga kaasa, ma käisin kiirelt rattaga pesus ja ema-isa juures ja Raivo sõitis oma rattaga korra sõbra juurest läbi. Kell 21 jõudsime lõpuks sinna ja hakkasime mu rattale GPSi peale panema. Vilunud elektriku Andrese ja kogenud Alari abil sai see peale, sest õnneks olid itaallased mu rattale sobivad otsad sadula alla valmis pannud. Jätkus grill, saun ja reisi eeljutud.

 Eile kella 10ks olime kokku leppinud kohtumise Lõunakeskuse Alexelas, kust hakkasime Valga poole liikuma 10:30.

 Tund aega hiljem ületasime juba Läti piiri. Olime plaaninud tankida Riias, aga mu rattal sai kütus juba enne Riiat otsa. Ühest küljest seetõttu, et sel on endiselt väike paak ja teisest küljest, et sõitsime Randoga grupi taga, kus kiirused kõiguvad ja kütust kulub rohkem. Erinevate rataste kütusekulu võrdluseks selle maa peale: Raivo Versys 8 liitrit, minu Dorsik 10 liitrit ja Rando TDM 13 liitrit. Siiski olid nii mõnedki rõõmsad selle üle, et saab jalga sirutada, sest nagu Raivo eile õhtul ütles, siis ta sõitis eile kolm korda nii palju nagu senise elu jooksul kokku.

 Kella 15 ajal tegime Bauskas lõuna, mis venis küll ootaja tõttu 2 tunni pikkuseks, kuid kulus samas sideseadmete ühendamisele. Naaberlauast paistis päris veider vaatepilt, kus nende põhjanaabrid istusid söögilauas kiivrid peas. Söök oli hea ja Alari tehtud eeltöö tulemusel võis nõustuda tripadvisory hinnanguga. Suured šnitslid ja kartulipannkoogid olid ootamist väärt. Samas tuli peale lõunat sõites paras söögikooma peale. Kella 17st võtsime jälle suuna Augustowi poole, sõita oli jäänud veel rohkem kui pool maad ehk 350 km.

  Kella 19 ajal teetööde ette pandud foori taga oodates lõi Alari KTM Viviani Versysele külge. Viv oli nii vapper, et hoidis oma ratast koos Alari rattaga püsti. Veidi hiljem pidasime tee ääres kinni ja aitasime moraalse jõuga Alaril peegli kinni keerata. Samal ajal sai lahenduse ka minu lillaks tõmmanud kõrv – tuli välja, et Nolani kiivril on vooderduse sees lausa kõrvaklappidele omaette auk olemas.

 Õhtul pubis avaldas igaüks (Alari algatusel) arvamust päeva kõrghetkest. Rando, Raivo ja Vivi jaoks oligi KTMi ründamine kõrghetk. Andres oli vaimustuses oma sideseadmest, millega sai sõidu ajal reisikaaslastega rääkida, mäletan isegi seda vaimustust. Alarile meeldis kuidas meie grupp kokku sulas – toimiv grupp, kus tekkis sünergiat. Mulle meeldisid peale Leedu Poola piiri tekkinud kurvid, kus ka äsja load saanud Raivo ilusti grupis püsis ja rahuliku enesekindlusega kurve võttis. Soovid järgmisteks päevadeks olid – et saaks nalja, et oleks mõnus seltskond, et jõuaksime ilusti tervena koju tagasi.