Rumeenia 7. päev Bukarest - Constanta

Kuidas küll võiks kujuneda päev, millele eelneval ööl püüdsime kinni 6 prussakat ja hommikul kakas tuvi Alarile selja peale, ja mitte ainult selja peale, vaid ka kaela peale? Eks näeme.

Raivo ja Viv käisid poes ja tõid hommikusöögiks võileiva ja omletimaterjali. Pann võttis peekoni külge, ei hakanud mune praadida isegi proovima, keetsime hoopis mune.

Eelmisel õhtul plaanisime, et täna hakkame sellisel ajal liikuma, et alates kella 11 avatud remonditöökoja juurde Vivi kohvrid ära viia, sest kaasa me neid võtta ei saa. Et aga öösel ilmnesid meie korteris kutsumata külalised, tekkis Alaril mõte, et me ei peaks selle olukorraga leppima ja me võiks vähemalt osa raha tagasi saada. Iseenesest ju loogiline, et kui me oleks teadnud, et siin on prussakad, me ei oleks ju siia jäänud. Kui asjad pakitud said, helistas Alar korteri peremehele Eduardile, kes ütles, et ta on poole tunni pärast kohal. Kell oli siis 11:30. Pakkisime Vivi kohvrid minu ja Raivo ratastele, sest Alari rattale läheb Viv ise. Ungarist Mägi-Ivari teibi ostmine tasus ennast igati ära. 

Aeg muudkui venis ja Eduardi ei kuskil. Blogi sai kirjutatud, ühised kulud tabelisse kantud, hambad pestud, isegi sõiduvesti pesin ära, aga ei kippu ega kõppu. Järsku kargas pähe idee, et viime Raivoga Vivi kohvrid ära, siis hoiame aega kokku, et jõuda kiiremini Constantasse. Panime siduriided selga ja sättisime ennast sõiduvalmis. Siis just Edaga jõudis ja oli nõus ka kohe ise tunnistama, et suvel on selles korteris tõesti prussakatega probleem ning saime temaga kaubale. Me Raivoga ootasime sõiduriietes õues rataste juures. Saime liikuma alles kell üks. Mis seal ikka, plaan ja tegelikkus ei saagi alati kattuda.

Töökoja juures juhataja Bogdani täna näha ei olnud, ka töökoja uks oli lukus. Panime siis kohvrid garaaži ees seisvale Vivi rattale, kusjuures kohvrid on lahtised ja igaüks saaks nendega minema kõndida. Riski maandamiseks on kohvrid vana-hea teibiga kinni tõmmatud.

Nagu ikka mu rattal bensutuli jälle põles, aga  mida ei olnud, on tankla, Üks küll jäi linna piirile, aga arvestades Bukaresti liiklust, ei ole seal aega sõidurada vahetada ja soovitud manöövreid pikalt ette planeerida. Edenesime kiirteel kiiresti edasi, sama kiirelt vähenes ka bensiin mu ratta paagis. Kui tankima saime, näitas ratta kompuuter, et olin reserviga sõitnud 49,6 km. Tankides mahtus sisse 10 liitrit, seega oli varu veel arvestuslikult 2 liitrit, aga päris kõike ei ole ma kunagi suutnud ära tarvitada, ikka on see Drosik, kes dikteerib, millal sõita ja millal mitte. Vahetult enne Constantat hakkas jälle kütusetuli põlema. Kui Must meri paistma hakkas ja sihtkohta oli jäänud veel 2 km, kui kiirteel suri Dorsik välja. Õnneks olime juba varem suutnud välja mõelda lahenduse olukorrale kui Drosikul kütus otsa saab. Nimelt on Alari rattal võimalik kahe kütusepaagi vahelise balansseerimise voolikust kütust paagist kätte saada. Selleks tuli põhjakaitse eemaldada ja seda Alar ka tegi. Õnneks oli 300 meetri kaugusel sild, mille alla rattad lükata, kui täpsem olla, siis teised sõitsid, ma lükkasin, ülesmäge. Varjus ikka parem toimetada kui lõõskava päikse käes. Siin on isegi jahedam, kõigest 31 kraadi merelt tuleva briisi tõttu, võrreldes 35 kraadiga Bukaresti pool. Juhuslikult oli kohvris ka 1,5 liitrine veepudel, millele kiirelt põhja peale tegime, et sellega bensiini ümber villida. Boonusena avastas Alar, et üks elektrijuhe oli halvasti põhjakaitse vahele jäänud ja oleks varsti halva üllatuse meisterdanud.

Mõne kilomeetri pärast leidsime ka tankla, tankisime rattad ja lubasime ka endale värskendust. Soov oli kiiresti vatid seljast visata ja randa patseerima minna. Puudu oli aga majutus. Sõitsime mööda Mamaiat Constanta poole, mõttega, et vaatame ehk ka linna ära ja samal ajal otsime majutust. Tõesti on siin tee ääres võtmekõlistajad, kellelt Sibius kohatud motoreisijad soovitasid öömaja võtta. Sõitsime esialgu Constanta poole. Ühe foori all avastas Alar, et bensiini tilgub. Sooja ilmaga ja täis paagiga võib seda ikka ette tulla, et kütuse soojenedes see paisub ja ajab ülevoolust üle. Et see aga jäigi voolama ja voolas ainult siis kui ratas töötas, ei saanud see olla põhjus. Kuum ilm, soe ratas ja voolav bensiin ei ole just see kooslus, millele muretult vilistada, vaid oli vaja kiiresti leida lekke põhjus ja lahendus. Sõitsime sisse OMV tanklasse, kus Alar ratta keset tanklat lahti lammutas. Õnneks on tanklates muidu ka bensiini lõhnad üleval, mistõttu keegi üht haisvat pommi pahaks ei pannud, pigem tuldi appi, eriti just nõuga. Selgus, et kütusevooliku terasklamber oli lihtsalt pooleks murdunud. Häda ühitseb abinõu ja voolik sai kinnitatud nipukatega.

Kõik see ei olekski palju aega võtnud, aga paagi liigutamise käigus tuli lahti kütusepumba pistik. Kui tahaks rattaga muretult edasi sõita, siis oleks üldiselt hea kui pump töötaks ja õiget pidi ringi käiks. Samal ajal saime Viviga kasutada OMV tankla internetiühendust ja otsida majutust booking.com lehelt. Palju lootust just ei anna. Internetiühendust läks vaja ka kütusepumba elektriskeemi lahtiharutamiseks. Kell 19 saime tanklast liikuma ja võtsime suuna Mamaia poole tagasi.

Pidasime võtmekõlistajate juures tee ääres kinni. Nad pakkusid meile öömaja alates 50-100€ öö eest. Ei osanud nende pakkumisest midagi arvata - millised on seal sanitaartingimused, kuhu rattad turvaliselt jätta jne. Jätsime nendega hüvasti ja asusime uuesti öömaja otsima.

Sõitsime ühe ja teise kortermaja juurde, käisime läbi mõned villad, mõned eramajad, aga igalt poolt saime sama vastuse - meil ei ole öömaja.

Otsustasime, et lähme istume kuskil, sööme, kasutame võimalust internetis veelkord ringi vaadata, et mida pakutakse, meil ei ole siin enam midagi oodata. Leidsime söögikoha nimega Sambroso ja saime ka internetti kasutada, meile toodi ka noad ja kahvlid, aga üks väike nüanss jäi tegemata - keegi ei tulnud meie käest küsima mida me süüa ja juua tahaksime. Poole tunni pärast oli meil majutus olemas, kõhud olid tühjad ja pesta oleks tahtnud. Lahkusime sealt. Väljas oli hämardunud.

Leidsime lõpuks ka oma korteri üles, parkisime rattad valvega parklasse ja läksime rannapromenaadi äärde sööma. Seal meid teenindati ja saime sellele igavesele küünlapäevale lõpu teha. Tänase päeva märksõna on venimine - hommikul start venis, siis venis Dorsiku paagi tõttu, siis Alari ratta lekke tõttu ja veel see pistikuteema juurde, siis et me majutust ei leidnud ja et me ka süüa ei saanud. Kokkuvõttes oli igati väljakutseid esitava päevaga, aga kõik suutsid oma väsimust, nälga, tüdimust ja palavust ohjata ning keegi virisema ei hakanud.

Õhtusöögilauas tegime oma kätest pilti. Kes arvab ära, miks meie käed sellised on, sellele toon Rumeeniast külmkapimagneti!