Me liigume kodu poole, üsna hea hooga ja mis veelgi olulisem, siis kõigi nelja rattaga.
Alar ja Viv said eile kell seitse õhtul Bukarestist liikuma ning suutsid keskööks jõuda lausa Sebesse. Hommikul vara alustasid nad liikumist meie poole ning täna lõuna ajal saime Satu Mares kokku. Nemad olid selleks ajaks sõitnud juba 300 km. Kella 13 ajal jõudsime Rumeenia - Ungari piirile ning piirikontroll võttis pool tundi aega. Kui aus olla, siis trügisime järjekorras vahele, aga seda teevad siin kõik mootorratturid. Väljas on 30 kraadi sooja. Matšalkas, ei Mátészalkas saime kiirteele ning 115 km hiljem olime märkamatult jõudnud Miscolci. Vahepeal oli vaja ikka tankimas ka käia. Kui pärast tankimist rattad ära parkisime, vaatasin, et Vivi rattas suitseb kahtlaselt. Kiire vaatlus aitas tuvastada, et kaanetihend laseb õli läbi. Õnneks mitte väga palju ning õlitase on veel normis.
Kella 15 ajal jõudsime Slovakkiasse. Esialgu läbi Košice ja siis läbi Prešovi, mul jälle muidugi kiirteel sõitmisest kütus otsas. Ühtegi tanklat aga tee peale ei jäänud ega tulnud. Jõudsime Lipnikusse ning leidsime tee äärde jääva tankla, milleni maad 8 km Et tee oli allamäge, sõitsin kütuse säästmiseks vaba hooga. Hea, et oli üks joogipudel olemas, sest 2 km enne tanklat jäin tee äärde. Ootasin kuni Raivo mulle pudeliga kütust tõi ning sain jälle tanklasse sõita. Tuleb ikka nii teha nagu hommikul uuritud manuaalis kirjas on: kui kütusetuli põleb, tangi esimesel võimalusel.
Kella 18 ajal jõudsime Poola. Peale piiri sattusime rekkade kolonni ning üks suund oli kohati teetööde tõttu suletud. Samas on kõik juhid nii mõistvad, et lasevad meid kenasti vahele. Püüame sõita nii kaua ja nii kaugele kui võimalik, et homme oleks vähem sõita. Õigem oleks öelda, et oleks sõita nii palju, et homme õhtul kodus olla. Kella 20 ajal on vaja teha veel üks tankimine nii endale kui ratastele. Tellime kiirelt endale pitsa ning kohvi.
Kümne paiku jõudsime Lublinisse, väljas on läinud juba päris pimedaks. Saja visiirile kinnitunud putuka vahelt on raske teed jälgida. Alar hakkab ka juba uniseks jääma. Mu jaoks on ka ebamugav pimeda metsa vahel sõita. Otsustame püüda ööbima saada samasse kohta, kus tulles peatusime. See õnnestub ning sõbralik sarvraamides prillidega onu võtab meid kenasti vastu.
Hommikul olime Rumeenias, aga nüüd lahutab meid kodust veel ainult 990 km.
No comments:
Post a Comment