Rumeenia 10. päev Mangalia - Magura

Me läbime ööd ja teel,

mille algust ei mäleta enam.

Ja meid ei huvita ammu,

mis on me siht ja muud.

Peale kiiruse, punase auto

ei ole meil midagi vaja.

Tumesinine taevas ja tähed,

müürina mööduvad puud.

/Vennaskond/

Täna oli meie reisi seni kõige kehvema ilmaga päev, kõigest 28 kraadi sooja ja siin seal üksikud väiksed pilved. Et me siiani ootame Vivi ratta korda saamist, Mamaiast visati meid välja ja Mangaliasse ka suurt soovi jääda ei olnud, otsustasime eile õhtul, et liigume Brasovi poole. Sealt Bucaresti tagasi tulla ei ole palju maad ja mingi lõik peaks olema kiirtee. Käes on meie reisi 10 päev, mis tähendab, et palju pole me reisi enam jäänud. Palju aga on veel nägemata, tuleb tegutseda.

Peale hommikusöökilasime veidi leiba luusse, pakkisime asjad ja olime kella 11st ratastel. Sõitsime linnaväljakult läbi, et teha reisi kõige kaugemas punktis kohustuslik pilt, millega Rukka matkamängul osaleda. Mängu reeglite järgi võidab see, kes kodust kõige kaugemale on ise sõitnud, tõenduseks on pilt linnasildi juures või mõne tuntud koha juures. Abiks tuleb ka see, kui reisi kohta on blogi peetud. Kohtunikuna kasutatakse nii teekonna pikkuse üle otsustamisel kui koha tuvastamisel kõigevägevama Google Mapsi abi.

Meie teekond Mangaliast Constantasse ja sealt edasi Bukaresti poole viivale kiirteele oli meeleolukas. Et kõik puhkajad liiguvad nädalavahetuse lõppedes rannikult pealinna poole, olid kõik sõidurajad autodega tihedalt täidetud. Mootorratta miinuseks on see, et puudub salongisisene konditsioneer, samas eeliseks on see, et ratas võtab vähe ruumi. Puudus igasugune tahtmine autodega koos 1 km tunnis edasi liikuda, mistõttu kasutasime ära oma eelist ja pressisime ennast kahe pärisuunas liikunud autoderea vahele. Autojuhid andsid ilusti teed ja tekitasid meile ruumi. Eks abiks olid ka Alari kohvrid, mis nii mõnelegi autole kenad kiirusetriibud peale oleks tõmmanud. Seetõttu andsid luksusautode juhid meile veel eriti ilusti teed. Siit tuleb aga ka tänane lugejaküsimus, mille auhinnaks on Rumeenia võtmehoidja. Millise automargi juhid ei anna mootorratturitele Rumeenias ummikutes liikudes teed?

Peale kiirteelt maha sõitmist jõudsime külavahelistele teedele, mis meeldivad mulle oluliselt rohkem kui kiirtee, aga see on omaette pikk jutt ja sellest ehk kunagi hiljem. Oleme sattunud põlluamajanduspiirkonda, mistõttu meile tulevad pidevalt vastu hobuvankrid. Et käes on arbuusi ja meloni aeg, pakuvad neid paljud põllupidajad müügiks otse arbuusi- ja melonipõllu ääres. Täna on mäletamist mööda reisi jooksul esimene päev, kus lubame endale lõunasööki, mis siis et vesist ja otse keset teed. Arbuus ja melon olid ülimagusad, aga ka harjumatult kuumad. Sõime nii, et olime küünarnukkideni kleepuvad.

Alari rattal täitus täna 55 555 km ja mõnikümend kilomeetrit hiljem näitas mu arvuti odomeeter 45 555 km. Numbrimaagiast veel, meie rataste numbrid on poistel 90 ja 91 ning tüdrukutel 61 ja 66. Täna sai ka täis meie reisi algusest sõidetud 3 000 km.

Peale 300 km läbimist hakkasime lähenema Bercale ja tekkis tunne, et arbuusi ja meloni kütusega kaugele välja ei vea. Pakkusin välja idee, et võiksime enne õhtust atraktsiooni ka veidi keha kosutada, sest otseselt kiiret meil ju ei olnud. Soov oli jällegi leida koht, kus kohalikud söövad. Vahetult enne Berca külla jõudmist nägime tee ääres külla sissejuhatavat restorani silti. Keerasime peateelt maha, vaatasime, et ei leiagi seda kohta. Tegin küla viimase maja juurde luuret ja nii kui maja ette jõudsin, oleks seal nagu pidu käinud - muusika mängis, lapsed hullasid basseinis, parkla oli autosid täis ja inimesi terve hoov täis. Hõikasin teistele läbi side meie triumfist, et oleme soovitud koha leidnud.

Lähenesime majale, astusin uksest sisse ja siin tõesti oli palju kohalikke inimesi, terve saalitäis lausa. Ahaa, meenus et autodel olid ka šleffid küljes. Siin toimub ju pulmapidu, pühapäeva hommikul. Hmm, vaevalt, et meid siin jutule võetakse, öeldakse jälle, et meil peale 12 omletti ei pakuta. Aga võta näpust, kelner oli nii kena, et küsis kas tahame suppi või kana või siga või salatit või vorsti. Andsime oma tagasihoidlikust kanasoovist teada ja üsna kohe oli igaühe ees taldrik kõige sellega mida oli pakutud. Eriti maitsev oli värskekapsa salat veidikese äädikaga.

Kohe seal sama külateel leidsime alates väravast teele pillatud jalanõusid ja täitsa korralikud teised. Teised olid neid märkanud pudenevat hobuvnakrist, millel istus hulk noori. Ehk on see ka mingi pulmakomme. Külalistele antakse märku, et nad peaksid liikuma hakkama? Pruut (kui see tumelillade laugudega tüdruk oli pruut) tundus küll juba üsna tülpinud olemisega.

Sealt võtsime suuna otse Berca mudavulkaanide juurde, mis on tekkinud selle tulemusel, et 3 km sügavuselt tungib maapinnale metaan, mis erinevatest maapinna kihtidest võtab endaga kaasa ka vett ja muda. Tee vulkaanide juurde läbi Pâclele küla oli väga maaliline ja kruusane. Eriti huvitavalt käitus mu ratas, mis ilmselgelt ei ole liiga raske tagakohvri tõttu mäkke tõusuks kõige paremas balansis. Aga see kõik oli seda väärt, sest vulkaanide juures avanes veel eriti hea ja sürrealistlik vaade. Täna oli minu reisi teine lemmikpäev peale Transfagarasanit.

Tunnen ennast mägedes palju paremini kui mere ääres, siin on õhku, puid ja avarust. Võõrustajad meie ööbimiskohas Pensiune Agroturistica Diana on ka väga sõbralikud ja vastutulelikud, pakkusid meile omatehtud kalkunisuppi ning soovi korral oleks saanud ka pannkooki ja arbuusi. Nautisime terrassil avanevat vaadet ja tegime pisikestele kassipoegadele pai kuni päike looja läks.