Red Bull Romaniacs on maailma kõige raskem mootorratta kestvussõidu võistlus. Võistlejad ise peavad sellest võistlusest kõige raskemaks osaks just linnaproloogi, millega selgitatakse välja stardijärjekord järgmiseks päevaks. Rumeenia reisi planeerides sättisime reisi ajakava just linnaproloogi toimumise aja järgi.
Uni oli öösel väga sügav ja hea. Ärkasin ja kargasin kohe püsti selle peale, et Raivo ütles, et 45 minuti pärast on võistluse start. Ega muidu ei sõitnud 2000 km, et niisama olulised sündmused maha magada. Õnneks selgus peale Alariga infovahetust, et siis algavad alles harjutussõidud ja võistluse põhiosa algab kella 17st.
Suundusime vanalinna hommikusöögikohta otsima. Väikse otsimise peale leidsime linnaväljaku äärest läbi kangialuse kõndides restorani La Archive, kus oli kena terrass koos varjualustega, menüüs mõistlikud hinnad ja tenindajad viisakad. Hommikusöök oli aus ja koht tasus ennast igati ära. Tellisime aga süüa liiga palju, sest nälg tundus varasemate päevade söömatuse tõttu tegelikust suurem. Kaugelt on aga kuulda justkui keegi saeks mootorsaega.
Liikusime peale hommikusööki suunas, kust kuuldus mootorite põrinat ehk läksime proloogi rada vaatama. Ei kujutaks ette, et endal tekiks tahtmist sinna sobiva rattaga minna. Rada tundub päris raske. Võistlejad peavad ise sel võistlusel kõige raskemaks veega täidetud prügikonteinereid ja sellele järgnenud treppe, mis olla ühe võistleja sõnul lihtsalt ületamatu. Enamus sõitjad tõstsid võistluse ajal oma rattad kordamööda esimest ja tagumist ratast trepiastme kaupa üles. Nii mõnedki sõitjad sõitsid seal võistluste ajal teistest üle ja kasutasid oma jalgade toetamiseks teisi võistlejaid.
Lisaks on väljas väga palav. Inimesed higistavad ka lihtsalt seistes. Vaatasime mototuru üle, sooritasime soovitud ostud, püüdsime ka boksialasse sisse saada (ei lastud) ja suundusime tagasi hotelli.
Hotellis uurisime Kawasaki manuaalist elektriskeemi ja püüdsime üles leida ratta peakaitset. Kahjuks on peakaitse väga heas seisukorras. Samasugune pettumus nagu see, et akuklemmid olid kinni. Pettumus just seetõttu, et need oleks väga lihtsad vead, mille põhjuseid likvideerida.
Võistlusalasse tagasi minnes ootas ees grupistart, õhus oli ohtralt bensiini lõhna ja testosterooni. Kujutan ette kui palav on sellise ilmaga nende riiete ja krossisaabastega, aga ma ei suuda seda ette kujutada kui palav on sellisel rajal sellise rahvamassi ees koos teiste võistlejatega rajal kohati oma ratast edasi tõstes sõita.
Peale esimest sõitu kõndisime rahva seas ringi ja hetk kui ma jõudsin küsida, et ei tea kas mõni eestlane ka siin on, seisis meie eest sinimustvalge särgiga poiss, kes teatas, et just lõppenud finaali võitis eestlane ja ka kolmas koht kuulub eestlasele. Ohoh, lisaks sellele, et siin on pealtvaatajate hulgas eestlasi, on ka rajal 16 eestlast. Eesti on endurosõidumaa! Hiljem viimase sõidu ajal püüdsime raja ääres endale paremat vaatamiskohta leida kui Viv sattus ühe pika poisi selja taha, mille peale Alar kommenteeris: "No nüüd leidsid küll kõige pikema poisi!" Poiss vastas seepeale: "Oii tahtsite siia tulla!" ja lasi Vivi enda ette. Elagu eestlased!
Peale võistlust liikusime tagasi vanalinna, mis on üliäge suure vanalinnaga Tartu suurune linn. Vanalinnas kõndides sattusime juhuslikult kokku Maria ja Tuljoga, kes on Kreeka poole teel. Väga armas oli veel nendega koos ka õhtustada ja matkajutte rääkida.
Selle postituse pühendan ma Voltsile, kelle sooviks oli tänutäheks mu ratta putitamise eest saada põhjalikum ülevaade võistlusest.
No comments:
Post a Comment