Siipeelgaaad!!! Terve telk oli sipelgaid täis, sest olin telgi luku 1 cm ulatuses kogemata lahti jätnud ja öö jooksul oli toimunud telgi vallutamine. Mõned kõndisid keha peal, aga enamus neist oli mu madratsi all midagi head söömas - ju see neid sisse meelitaski. Hoolimata sipelgatest ja juba kõrgele tõusnud päiksest jätkus mul und kella 10ni. Ahtil polnud mu põõnamise ajal ennast millegi muuga lõbustada kui õhtul samas kõrvale öömajale jäänud poolakaid ja prügist randa pildistada. Telgist väljudes leidsin siiski ühe pirni, mille lehm maha jättis, kui ma teda piiludes ehmatasin. Viisin selle lehmakarjale ja sain nii välja selgitada kõige julgema lehma! Virgusime, pakkisime ja Ahti tegi kõne Abhaasia välisministeeriumi lehel antud numbrile. See aga ei vastanud mitte ühegi suunakoodi kombinatsiooniga öeldes, et tegemist on vale numbriga. Ega siis pole muud teha kui uuesti Zugdidisse internetipunkti. Saatsin teistele sõnumi, et hakkame varsti liikuma, nad olid ka üleval ja andsid teada soovist kohvi ja hommikusööki saada.
Läksime samasse kohvikusse, kus olin eile müüjaga viisadest rääkinud. Muidugi tahtis ta teada kuidas meil läks ja kas saime viisataotlused esitada. Üldse võetakse Gruusias sind kohe kui tuttavat vastu kui oled kasvõi korra varem rääkinud. Sealt saime ka hommikukohvid ja kõrvalt putkast shaurmad, kuid mis kõige tähtsam, teadsin, et seal on internet. Sain nende käest parooli ja kohe oli ka vastus meili peal olemas öeldes, et neil on 5 päeva aega taotlust menetleda ja arvestagu me siis sellega ja muutke viisa kehtivuse kuupäevad ära. Mnjah, kirjutasime, et me ei teadnud ju viisast ja ootame piiril ja kas oleks võimalik kuidagi kiiremini. Võibolla kui oleks saanud enne helistada ja siis taotlused saata, oleks kuidagi leebemalt 5 päeva menetlemisõigusest kinni hoitud. Et ei jääks valet muljet nagu oleks see minek kuidagi planeerimata olnud, siis tegelikult oligi see minek planeerimata, sest osa seltskonnast oli algusest peale sinna mineku vastu ja nii neid võimalusi uuritud ei saanudki. Reisi käigus aga meel muutus ja oldi nõus minema ja proovima. Kui eile aga tuli teade, et viisasid on vaja, siis kukkus osade reisikaaslaste motivatsioon madalale.
Ega siis pole midagi, tuleb leppida, et meil pole aega siin viisasid oodata ja tuleb suund tagasi Stephantsminda peale võtta, et sealt piirile minna. Hüppasin poest läbi ja haarasin kaasa ühe vee ja ühe Fanta. Kui kassasse läksin, siis oli juba üks kohalik noormees mu ostude eest tasunud. Tänasin teda ja läksin teiste juurde tagasi ja võtsime suuna Tbilisi peale.
Zugdidist Stephantsmindasse on 437 km, mis on ju üks pisike suts arvestades meie varasemaid sõitmisi. Sõitsime läbi Senaki ja Kutaisi, kuid sõit ei edene ega edene. Pidevalt on erinevaid peatusi ja tee pealt mahasõite lootuses midagi huvitavat näha. Et on esmaspäev, on paljud muuseumid ja vaatamisväärsused suletud. Mõtlen endamisi, et kas pause tahetakse sellepärast, et sõita ei taheta või ei taheta sellepärast sõita, et tahetakse midagi näha. Küsin, et kas meil on midagi konkreetset silmas, mida me näha tahame? Tegelikult mitte, aga kuhu kiire on? Ei olegi kuhugi, aga selle tempoga me Stephantsmindasse ei jõua täna. Tuli välja, et plaan oligi meile teadmata vahepeal muutunud. Selgus, et tegelikult hakkas Kikul eile õhtul üks prooviplommiga hammas valutama ning sealt tekkisidki viivitused.
Õhtu eel oli mitu erinevat arvamust, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma ja kus süüa. Ühed tahtsid Gori muuseumisse homme minna st tuli Gori linnas telgiga öömaja leida, ma oleks 65 km edasi Mtshketani sõitnud, sest seal on Jvari klooster ja seal on veidi rohkem ruumi ja ilusam vaade, Tarmo oleks hea meelega veel edasi sõitnud ja Ananurisse veehoidla äärde ööbima jäänud, kuid oli nõus ka Jvarini sõitmisega.
Kui me kell 19 pärast 250 km Gorisse jõudsime, pidasime Stalini muuseumi lähedal olevas parklas kinni. Olin nõus ükskõik kelle plaaniga kuhu tahetakse minna ja mida teha. Siis oli selge, et Gorist kaugemale me ei lähe. Toimus arutelu selle üle, et kes tahab poest süüa osta, kes tahab väljas süüa, kes on juba virsikuid söönud, kellel polegi kõht enam tühi jne. Lihtsuse mõttes otsustasime, et lähme otsime koha, kus väljas süüa saab, aga see pidi kindlasti olema koht, kus saab kaardiga maksta, sest osade viimane sularaha oli hotellile kulunud.
Leidsime ühe õllebaari, kus oli kaetud pikk laud, mille taga istusid ainult mehed ning käimas tundus olevat üks suuremat sorti pidu. Väljas oli endiselt mõnus soe ja saime seal istuda. Saime kõik soovitud söögid tellitud ning üsna varsti toodigi juba meil kahepeale tellitud Cesari salat ja üks tavaline Gruusia salat (tomati-kurgi salat). Originaalsest Cesari salatist oli see salat kaugel, sest see oli hulga parem - ohtralt hõrku kanaliha, värske tomati tükid, mõned mustad oliivid, see kõik majoneesis ja ohtralt riivjuustu peal. Jagasime seda kõigiga. Seda kõike 5 lariga. Hiljem toodi ka teiste kotletid, salatid ja praekartulid. Pärast sööki olid kõigil juba helgemad mõtted peas ning suundusime läbi paneelmajade kvartali sinnsamasse jõe äärde ööbima.
No comments:
Post a Comment