Oleme tagasiteel koju ja peatume Slovakkias Prešovi linnast Poola piiri poole Kracunovce külakeses Jami motellis.Tegemist on väikse armsa apelsinivärvi oranži motelliga, kus pakutakse ka hilistele tulijatele õhtusööki. Öömaja otsides on teiste reisikaaslaste poolt võõrustajatele esitatavate küsimuste seas, et kas tuba on, kas mootorrattaid on kuskile varjulisemasse kohta panna, minu poolt esitatav küsimus kas siin internet on. Et lõuna poolt tulles, olin juba 22 kraadises külmas reisikaaslastele öelnud, et olen nõus isegi Wifist loobuma, peaasi, et sooja vett oleks, siin aga on õnneks mõlemad.
Eilne läbisõit on 760 km. Alustasime kell 9 ja sõitsime peaaegu 12 tundi. Enamus sõidust oli Ungari kiirteel, seetõttu edenesime oma alguskohast kodu poole päris hästi. Kiirteel sõitmine mulle ei meeldi, väsitab korralikult eriti kui pundiga sõita. Lisastressi tekitas muidugi see, et kütust kulus palju ja mitmel korral tuli ennast tee äärde tõmmata, vahetevahel ka rekkade vahelt, sest karburaator ei saanud 140 km tunnikiirusega vabajooksuga piisavalt kütust peale. Kogu reis sõitsingi kütusekraan reservi asendis ja vabajooks oli reservi reserv. Klapp vajab veidi modifitseerimist, see oligi ainus tsikli tõrkumise põhjus, mille pärast ma enne reisi paljude tarkade meeste jutul käisin, täitsa häbi kohe.
Ungarisse jõudsime kell 12, kus kontrolliti põhjalikult dokumente. Ma tõmbasin küll päiksevisiiri eest, et nad saaks nägu kontrollida, kuid silmad lõin ikka maha, sest muidu oleksin pidanud mustad läätsed oma identiteedi kontrolliks eest võtma :)
Alustasime sõitu Põhja-Horvaatiast Topuskost, mis on linnakene Bosnia Hetzegovina piirist 12 km kaugusel. Sellest andis meile märku ühele telefonile tulnud Bosnia Hetzegoviinasse saabumist tervitav sõnum. Seal ööbisime hotellis, mille leiab üles Kovalcec restorani järgi. Väga mõnus koht, avar tuba, puhas vannituba, viisakas teenindus, väga head söögid ja mõistlikud hinnad. Horvaatiast Ungari piiri poole liikudes jõudsime Karlovaci, mis on linn, kus tehakse kuulsat Horvaatia õlut Karlovacko. Seda me ei maitsnud, vist, aga meile meeldis ikka kõige rohkem Zagrebi õlletehakse Ozujsko greibi õlu. Karlovaciga seoses jääb mul aga kõige rohkem meelde see, kui linnas oli poliseiauto ühe sõiduraja kinni pannud, põhjuseks teel abitus seisundis autolt löögi saanud koer. Mööda sõites liigutas koer pead ja vaatas nii abipaluva näoga otsa. Minul kohe kiivri sees tihendid lekkisid, koerale kaastunde pärast ja ka sellepärast, et politsei näeb nii südamega vaeva koera kaitsmisega.
Ungarisse jõudsime kell 12, kus kontrolliti põhjalikult dokumente. Ma tõmbasin küll päiksevisiiri eest, et nad saaks nägu kontrollida, kuid silmad lõin ikka maha, sest muidu oleksin pidanud mustad läätsed oma identiteedi kontrolliks eest võtma :)
Alustasime sõitu Põhja-Horvaatiast Topuskost, mis on linnakene Bosnia Hetzegovina piirist 12 km kaugusel. Sellest andis meile märku ühele telefonile tulnud Bosnia Hetzegoviinasse saabumist tervitav sõnum. Seal ööbisime hotellis, mille leiab üles Kovalcec restorani järgi. Väga mõnus koht, avar tuba, puhas vannituba, viisakas teenindus, väga head söögid ja mõistlikud hinnad. Horvaatiast Ungari piiri poole liikudes jõudsime Karlovaci, mis on linn, kus tehakse kuulsat Horvaatia õlut Karlovacko. Seda me ei maitsnud, vist, aga meile meeldis ikka kõige rohkem Zagrebi õlletehakse Ozujsko greibi õlu. Karlovaciga seoses jääb mul aga kõige rohkem meelde see, kui linnas oli poliseiauto ühe sõiduraja kinni pannud, põhjuseks teel abitus seisundis autolt löögi saanud koer. Mööda sõites liigutas koer pead ja vaatas nii abipaluva näoga otsa. Minul kohe kiivri sees tihendid lekkisid, koerale kaastunde pärast ja ka sellepärast, et politsei näeb nii südamega vaeva koera kaitsmisega.
Topuskosse jõudsime üleeile kella kaheksa paiku, mil viskasime oma kohvrid tuppa ja läksime kiirelt sööma. Hoolimata sellest, et alustasime Medulinist sõitu juba kell 7, sõitsime üleeile läbi alla 400 km, sest enamus meie päevast möödus Plitvice järvede juures.
Täna pean oma tagakohvris olevate veini, mooside ja kastmetega ettevaatlikum olema, sest eile õhtul sain peale saabumist kohvrist õlist pestot kraamida. Kõige rohkem pestot oli ... fotoka objektiivil ja selle ees olnud polariseeriva filtril, „parim“ koht!
Peale selle, et meil on kuldpruun jume, rataste odomeetrid näitavad suuremaid numbreid, üks reisikaaslane on välimuse poolest muutunud motoreporter Tanel Talveks ning hing on seiklustest tulvil, ei ole midagi muutunud, kõik on endiselt hästi.
No comments:
Post a Comment