Üleeile käisime Pula suurimat vaatamisväärsust amfiteatrit ja muid Rooma impeeriumist järele jäänud ehitisi vaatamas. Peale Rooma Colosseumi nägemist ei suuda väiksematest amfiteatritest väga imestusse sattuda, kuid Pula oma on selles mõttes eriline, et ta on mere ääres, mitte keset suurt linnamüra. Amfiteatrit kasutatakse praegugi aktiivselt, näiteks on järgmisel esmaspäeval 14. augustil seal toimumas Tom Jones´i kontsert, mida tahaks isegi näha kui veel siin oleks.
Enn, palun ära seda lõiku loe! Pulasse minnes olid meil seljas lühikesed püksid ja särgid, peas siiski kiivrid ja mul jalas saapad. Tegelikult on nii päris hirmus sõita, sest tunne on, et rattal teepinnaga mingit pidamist ei ole ning jäime mitmel korral autodele ette. Aga kui väljas on 34 kraadi sooja, siis ei suuda ennast isegi mitte mõelda tsikliriietesse. Eks selle võrra tuli hoida suuremat vahet, sõita väiksema kiirusega ja kasutada rohkem tähelepanu krediiti. Samas paljaste säärtega on haakumine paagiga ülihea! Seda hakkasime kutsuma Horvaatia tegemiseks. Kui oli küsimus, et kuidas sõidame, palav on ju, siis sai otsustatud et teeme Horvaatiat.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist tegime tutvust kohaliku pitsabaariga ning tellisime endale suure Slavonka pitsa (salaami, sibula ja pepperoniga) pitsa. Vaevalt suutsime selle kolmekesi ära süüa.
Tagasi tulles oli juba pime ja mul oli sõites nii jahe, et võtsin sisse ringraja asendi - nagu limukas vastu paaki ja pilk vaevalt üle tuuleklaasi serva paistmas. Väljas näitas, et on 29 kraadi sooja.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist tegime tutvust kohaliku pitsabaariga ning tellisime endale suure Slavonka pitsa (salaami, sibula ja pepperoniga) pitsa. Vaevalt suutsime selle kolmekesi ära süüa.
Horvaatias on Itaalia mõjutusi üsna tugevalt ka näha, nii haljastuse kui ehitiste kohapealt. Palju on siin viinamarjapõlde ja oliivisalusid, kuid muld on punane nagu Austraalias. Siinsedki puhkajad on suures osas itaallased, eks nad seetõttu tunnevad ennast siin ka üsna koduselt. Peamiselt ongi siin näha itaallasi, sakslasi, hollandlasi, mõnd austerlast, venelast ja 3 eestlast.
Mulle meeldib veel siin see, et meie peakohal lendavad lähedalt mööda pasknäärid ning hommikukohvi kõrval saaks peaaegu rästale pai teha, asjatab su kõrval ringi nagu meid seal polekski. Sloveenias nägin ühe korra haigurit, kuid kulle oleme palju näinud. Kahju, et pikk lindude pildistamise toru kodus peab olema, sest kaasa mahtunud ta poleks.
Esimese asjana ostsime endale ujumissussid, ilma milleta ei oleks siin ujumine eriti mõeldavgi. Teravad kivid ja merepõhjas turritavad mürgised merisiilid ei ole just seda, millega tahaks oma puhkust sisustada.
Esimese asjana ostsime endale ujumissussid, ilma milleta ei oleks siin ujumine eriti mõeldavgi. Teravad kivid ja merepõhjas turritavad mürgised merisiilid ei ole just seda, millega tahaks oma puhkust sisustada.
Paljudel inimestel on koerad kaasas, isegi ütleks, et 5st perest ühel on koerad kaasas. Eks neil ole siin hea koos oma pereliikmetega puhata ja puu vilus lamada. Koeri võetakse ka ujuma kaasa ning keegi ei pahanda. Ma ei jõua ära oodata, millal Eestisse selline tolerantsus jõuaks. Samas kui vaadata hinnakirja, siis tsikliinimesi soositakse siin veel rohkem - koera üks öö kämpingus maksab 34 kunat, kuid tsikli jaoks ainult 23 :) Kogu tsiklivarustus on meil telgi tagaosas ootamas aega kui oleme piisavalt vaprad, et need endale selga panna.
Tsiklid pidasid siiatuleku hästi vastu. Et eile oli õhtul veidi pilvisem ilm, siis meil tuli eluvaim sisse ning pesime rattad puhtaks. Täna panimegi paika, et meie jaoks on kolmest päevast vedelemisest ning sidruni, greibi ja apelsini õllest juba küll, päike on meie jaoks juba liig ning juba homme hakkame vaikselt tagasi liikuma. Käime veel läbi Plitvice rahvuspargist ning liigume siis läbi Ungari ja Slovakkia tagasi kodu poole.
No comments:
Post a Comment