Saime reede hommikul enne 9 valmis, et Slovakkiast liikuma hakata kui meiega tuli rääkima üks muhe soomlane. Eks ta nägi meie rataste numbrimärkidelt, et oleme eestlased ning uuris kust tuleme ja kuhu liigume. Nad ise tulid Tokaijst Ungarist ja liikusid Kuopiosse Soomes. Ungaris on neil nelja pere peale maja ostetud ning igal aastal käivad nad seal 2 nädalat puhkamas. Soovitas meil ööbimiseks tube, mida nad isegi alati siin reisides üürivad, sest need on mõistliku hinnaga, puhtad kuid mitte väga suured. Need toad asuvad kino Istra peal, jah kino, kus näidatakse filme. Omakorda palus ta meil soovitada Tartus mõistliku hinna ja kvaliteedisuhtega head söögikohta - eks ikka Werner.
Hakkasime sõitma ning 40 minuti pärast ületasime Poola piiri. Mitmel korral tegime korralikult Poolat, foori all ühe fooritsükli mahamaganud õppesõiduauto sai näha kahelt poolt bikereid rohelise foori süttides süstimas ja sinna ta jäi ka selleks fooritsükliks.
Ilm muutus järjest külmemaks, nina tilkus vett, omavahelise jutu sisse hakkasid tekkima aevastused ning igas peatuses panime soojemaid sokke ja soojemaid kampsuneid selga. Mul oli kaasas üks kampsun, mida ma siiani ei olnud pidanud kasutama, see läks nüüd kasutusse, samuti pükste vooder. Jahe, jahe, jahe!!! Tunne oli, et keeran kohe otsa ringi, nädal on ju veel puhkust jäänud. Olime otsustanud, et sõidame võimalikult Poola - Leedu piiri lähedale ning ei jää Augustowis kinno ööbima. Tahtsime, et viimaseks päevaks jääks vähem sõita kui eelmistel päevadel. Sõitsime reedel 670 km ja koduni jäi veel 622 km. Otsisime öömaja Suwalkis ning otsustasime seekord GPSi soovitust usaldada. GPS pakkus, et võiksime minna ühte ööbimiskohta, millel nimeks Private, tundub privaatne. Kohale jõudes vaatasime, et kena aed, kena maja, värav avanes automaatselt. Ütlesin, et mulle meeldib see koht... Siis jõudsime perenaiseni, kelle käest küsisime kohe, et kas 3le inimesele ja 3le rattale öömaja on. Vudistas hinnad ette, sel ajal kui me zlotte kokku lõime, eurodesse arvutasime ja summat inimeste peale jagasime, saatis perenaine meid jutuga, mida ilmestas iga kolmanda sõnana "listen". Jutt kõlas umbes nii: "Ei no kui see on teile kallis, siis võite rattad hotelli ette ka panna, aga sealt varastatakse need kindlasti ära, mul siin käib valgevenelasi, ukrainlasi, kõik on rahul!" Küsisime siis tuba näha, mille peale sai perenaine eriti tigedaks: "Saate aru, mul on süda haige, mina teile küll teisele korrusele tuba ei tule näitama, kõik on siiani rahul olnud!" Hea küll, me võtame selle, koos hommikusöögiga. Tuba nähes, saime aru küll, miks perenaine tuba ei tahtnud näidata - seal oli aeg 90ndate helesiniste tapeetide juures seisma jäänud. Trepist üles minnes ütles, et tubades suitsetada ei tohi. Valisime selle toa, mille keskel oli ruumi meie kohvritele kuigi perenaine soovitas meil oma asjad pigem... vannituppa panna. Ütlesin siis viisakalt, et vabandust, aga meil on neid vaja. Leidnud oma kassi meie asjade vahel üles, suundus perenaine vannituppa, kus ta korrutas ja näitas meile kätega 3 korda, et siin on dušš, seda võite kasutata, siin on vann, seda ei või kasutada, see on katki. Eraldi toonitas mitmel korral, et öelge sellele suurele mehele ka edasi, et dušši võib kasutada, aga vanni mitte. Tunne oli küll nagu oleks puhta loll olnud, siiani kõik öömajad uskumatult külalislahked ja viisakad kohad olnud ja viimasel õhtul saame sellise peapesu. Ei lootnudki sealt õhtusööki saada, aga igaks juhuks siiski küsisin - eks arvata oli, haige süda ei luba ka õhtusööki pakkuda. Suundusime siis õhtul kell 21 Suwalki peale, lootuses, et selles väikses linnas süüa saab. Seal samas läbi pargi kõndides oli oja kaldal hotell, kust küsisin kus siin süüa saab. Loomulikult soovitati oma hotelli restorani, mille köök sel kellaajal veel avatud oli. Küsisin küll mitu korda, et ehk on kuskil mõni tagasihoidlikum koht, kuhu räpastel bikeritel parem minna on, hotelli vastuvõtust öeldi, et sellest pole midagi ja läks inglisekeelset menüüd otsima. Kuskilt sügavalt sahtlipõhjast anti meile menüü, kust selgus, et hinnad on restorani ja meie kõhtusid arvestades mõistlikud. Otsustasime seal õhtustada, sest tühja kõhuga magama ei tahaks minna, eriti veel arvestades meie vastuvõttu ei tea mis hommikul süüa saame.
Ilm muutus järjest külmemaks, nina tilkus vett, omavahelise jutu sisse hakkasid tekkima aevastused ning igas peatuses panime soojemaid sokke ja soojemaid kampsuneid selga. Mul oli kaasas üks kampsun, mida ma siiani ei olnud pidanud kasutama, see läks nüüd kasutusse, samuti pükste vooder. Jahe, jahe, jahe!!! Tunne oli, et keeran kohe otsa ringi, nädal on ju veel puhkust jäänud. Olime otsustanud, et sõidame võimalikult Poola - Leedu piiri lähedale ning ei jää Augustowis kinno ööbima. Tahtsime, et viimaseks päevaks jääks vähem sõita kui eelmistel päevadel. Sõitsime reedel 670 km ja koduni jäi veel 622 km. Otsisime öömaja Suwalkis ning otsustasime seekord GPSi soovitust usaldada. GPS pakkus, et võiksime minna ühte ööbimiskohta, millel nimeks Private, tundub privaatne. Kohale jõudes vaatasime, et kena aed, kena maja, värav avanes automaatselt. Ütlesin, et mulle meeldib see koht... Siis jõudsime perenaiseni, kelle käest küsisime kohe, et kas 3le inimesele ja 3le rattale öömaja on. Vudistas hinnad ette, sel ajal kui me zlotte kokku lõime, eurodesse arvutasime ja summat inimeste peale jagasime, saatis perenaine meid jutuga, mida ilmestas iga kolmanda sõnana "listen". Jutt kõlas umbes nii: "Ei no kui see on teile kallis, siis võite rattad hotelli ette ka panna, aga sealt varastatakse need kindlasti ära, mul siin käib valgevenelasi, ukrainlasi, kõik on rahul!" Küsisime siis tuba näha, mille peale sai perenaine eriti tigedaks: "Saate aru, mul on süda haige, mina teile küll teisele korrusele tuba ei tule näitama, kõik on siiani rahul olnud!" Hea küll, me võtame selle, koos hommikusöögiga. Tuba nähes, saime aru küll, miks perenaine tuba ei tahtnud näidata - seal oli aeg 90ndate helesiniste tapeetide juures seisma jäänud. Trepist üles minnes ütles, et tubades suitsetada ei tohi. Valisime selle toa, mille keskel oli ruumi meie kohvritele kuigi perenaine soovitas meil oma asjad pigem... vannituppa panna. Ütlesin siis viisakalt, et vabandust, aga meil on neid vaja. Leidnud oma kassi meie asjade vahel üles, suundus perenaine vannituppa, kus ta korrutas ja näitas meile kätega 3 korda, et siin on dušš, seda võite kasutata, siin on vann, seda ei või kasutada, see on katki. Eraldi toonitas mitmel korral, et öelge sellele suurele mehele ka edasi, et dušši võib kasutada, aga vanni mitte. Tunne oli küll nagu oleks puhta loll olnud, siiani kõik öömajad uskumatult külalislahked ja viisakad kohad olnud ja viimasel õhtul saame sellise peapesu. Ei lootnudki sealt õhtusööki saada, aga igaks juhuks siiski küsisin - eks arvata oli, haige süda ei luba ka õhtusööki pakkuda. Suundusime siis õhtul kell 21 Suwalki peale, lootuses, et selles väikses linnas süüa saab. Seal samas läbi pargi kõndides oli oja kaldal hotell, kust küsisin kus siin süüa saab. Loomulikult soovitati oma hotelli restorani, mille köök sel kellaajal veel avatud oli. Küsisin küll mitu korda, et ehk on kuskil mõni tagasihoidlikum koht, kuhu räpastel bikeritel parem minna on, hotelli vastuvõtust öeldi, et sellest pole midagi ja läks inglisekeelset menüüd otsima. Kuskilt sügavalt sahtlipõhjast anti meile menüü, kust selgus, et hinnad on restorani ja meie kõhtusid arvestades mõistlikud. Otsustasime seal õhtustada, sest tühja kõhuga magama ei tahaks minna, eriti veel arvestades meie vastuvõttu ei tea mis hommikul süüa saame.
Poisid käisid dušši all, kuid peale kana peterselli pastat ja suurt macchiatot mina enam pesema ei jõudnud minna. Poisid virisesid naljatades, et peame musta reisikaaslasega ühes toas magama. Pärast õhtusööki läks üldse fantaasia tööle, kujutasime ette kuidas "suur mees" istub vannis pläru ees. Hommik võttis meid aga vastu lahke köögitädi ja koha omanikuga, kes silusid asja küll meie jaoks paremaks, kuid edasipidi seda kohta väldiks. Hommik algas meil 5:30, sest mu kellal oli Eesti aeg ja arvestasime ajavahe valesti :) Kolmveerand tundi hiljem aga hakkas kassikoor akna all tegema selliseid hääli nagu üks kass räägiks teisele: "Ma võtaks selle ratta ja läheks teeks ringrajal nääooooooääääää..."
Alustasime sõitu jällegi enne 9, kuid üsna varsti peale Leetu jõudmist ähvardas sadama hakata ning Statoilis panime vihmariided selga. Statoil tundus kuidagi nii kodune ja hubane, kuigi ma sisse isegi ei läinud. Peale vihmariiete selga ajamist hakkas küll soe, aga enam rohkem poleks riideid selga panna saanud ka enam, sest kõik oli juba seljas. Vahepeal selgus, et ka mõnel teisel reisikaaslasel juhtub seda, et tagakohvris vedelikud oma esialgsest asukohast kohvrisse liiguvad - õlu oli tagakohvris laiali läinud. Seda kiivrisukka küll kasutada ei saa - politsei peab kinni, siis puhud kindlasti midagi neile sinna. Ühel hetkel Leedus nägime enda ees Soome numbrimärgiga autot, möödasõites selgus, et see oli meie sõber soomlane Slovakkiast, vahetasime lehvitusi ja endal jälle soe tunne sees :)
Bauska (Läti) Statoilis nägime Eesti numbrimärgiga autot ning silmad hakkasid eestlasi otsima. Nägin, vaatas otsa, aga astus edasi. Tanklast minema sõites aga vaatas poiss üle õla ja lehvitas, lehvitasin vastu, ikkagi eestlased :)
Vaatasin koguaeg odomeetrit ja arvutasin kui palju kilomeetreid on veel Läti - Eesti piirini. Ja kell 18 (ehk 8 tundi hiljem, Leedu piiril keerasime kellasid) olimegi Valgas, kus tankisime paagid täis. Tartusse jõudsime 19:15, kus võtsid meid vastu mõned kallid inimesed. Nii armas neist, aitäh! Jagasime neile kiirelt muljeid ja üks reisikaaslane võttis veel 50 km pikkuse kodutee rataste alla.
Kokku näitas minu odomeeter, et läbisime 14 päeva jooksul 5901 km. Sinna minnes 3447 km ja tagasitulles 2454 km. Nende vahemaade läbimiseks kulus minul 252 liitrit bensiini, teistel veel rohkem. Tankisime 26 korral. Nii Horvaatias kui Ungaris sai tankida 100-t, proovisime ära, ei olnud parem :) Kõiki kulusid ei ole jõudnud (loe: pole julgenud) veel kokku arvutada. Piiri ületasime 18 korral.
Ohtlikke olukordi oli poolteist. Kõige ohtlikum oli olukord kurvilisel teel sõitsin auto taga, kes tõmbas jalgratturist möödasaamiseks tee telgjoonest üle, samal ajal tuli kallutades vastu tsikkel, mis samuti lõikas sisekurvi. Tsiklijuht korrigeeris kiirelt sõidujoont ning autojuhtki lõpetas ratturist möödasõidu. Õnneks, sest muidu oleks see tsiklijuht mul süles olnud. Teine pool-ohtlik olukord oli tagasitulles Poolas, kus vastu tuli nii kõvera raamiga veoauto, et osa kastist oli vastassuuna vööndis ning see kasti serv oli vastu tulles üsna lähedal ning algul tekkis mulje justkui kast oleks külgtuule mõjul külglibisemises, sest tuul oli üsna tugev.
Reisi jooksul tekkis selline tarkustera nagu "Poolas on nii palju poolakaid!" Juba Tõstamaa vanasõna ütleb: üks horvaat jõuab rohkem ette kanda kui kolm eestlast ära süüa. Minu poolt lause: "inimesed on nii ära surnud, mul on ka nii juhtunud." Ja küsimus: "kas me täna jõuame sinna, kust me ükspäev paremale keerasime?" Üks reisikaaslane küsis ühel hommikul: "kas te öösel kuulsite kui ilus kuu väljas oli", ma keerasin seepeale ümber, et vaadata, mis ta räägib. "Aaa, see on see libe tankla", kostus Bialystockis, kus oli äratundmise "rõõm", et siin ikka diisel maas on.
Juba Valgast Tartusse sõites vaatasin hirmuga kilomeetreid, mis vähenesid Tartule lähenedes. Kahju on et läbi saab. Vahetasime Valgast Tartusse sõites tänusõnu heade reisikaaslaste eest ning mõlgutasime veelgi mõtteid järgmise aasta reisi osas. Väga vähe oli puudu, et ma töinama oleks hakanud, klomp juba tõusis kurku ning eetris valitses vaikus. Tõesti head reisikaaslased, läheks teinekordki. Üks nentis, et Poolas on palju poolakaid ning teine ärkas igal hommikul kõhu peal hunnik juhtmeid - täitsa normaalsed reisikaaslased.
Tervendavad on sellised reisid. Tuled tagasi ja näed seda kõike igapäevast hoopis teise pilguga. Loksutab veidikeseks ajaks asjad õigesse rööpasse ning tead peale eemalolekut, mis on oluline ja mis mitte.
No comments:
Post a Comment