Ärkasime pool 6 kui päike juba tõusis. Pakkisime kiirelt asjad kokku ning eriti kiired jõudsid veel tassi kohvigi keeta.
Õhtul olid ühed noored telgiga tee ja järve vahele ööbima jäänud ning just selle koha peal oli nende telgi kõrvale teele tekkinud öösel sadanud vihmast suur mudane mülgas, kust poole 7 ajal gaasituuride saatel läbi ronisime. Poole 8 ajal teeme enda ja porgandite tankimise pausi.
Üha enam näeb teede ääres helesiniseid maju, isegi kirikuid ning paljudel majadel on tumesinine katuseplekk - justkui pakutaks Venemaa poodides neid soodushinnaga. Tee ääres näeb vastupidiselt eilsele võsale ja mädasoole juba ilusamaid vaatepilte näiteks päevalillevälju ning kohalikud põllupidajad müüvad kartuleid ja õunu.
Mõtlen endamisi, et see Venemaa on nii suur ja siin on Eestiga võrreldes väga palju inimesi. Kui Venemaa oleks suutnud oma terava mõistusega inimesi Venemaal hoida ning toimetaks õige suunas, oleks see üks hirmuäratavalt suur ja võimas riik.
Läbisime mitmeid remonditavaid teelõike ja samas suutsime kokku lugeda 6 toimunud autoõnnetust.
Poole 10 ajal õhtul tangime rataste paagid järgmiseks päevaks täis. Tanklas on Tarmo hädas ühe tõmmunahalise venekeelt rääkiva jutuka mehega ning hõikas seetõttu mind appi. Mu vene keel on ka roostes, aga tasapisi saab hakkama. Usbekistanist pärit mees küsib kust tuleme ja kuhu läheme. Küsin siis vastu et, kust nemad tulevad? Moskvas käisid tööd tegemas ja nüüd suunduvad tagasi Usbekistani. Ahti tuli midagi küsima, siis küsis usbekistanlane, et kas see on mu mees. Vastan igaksjuhuks, et jah on küll. Siis küsis ta lisaks et kus ööbime. Kuuldes, et telgis, siis küsis juurde, et kas magame kohe rataste kõrval? Jaa, ikka. Küsin head söögikohta, kus liha süüa saaks, mille peale ta soovitas nende poolt heakskiidetud kohvikut paar kilomeetrit edasi. Lahkume tanklast, lehvitan neile samal ajal kui nad mingi kohalikuga räägivad, kel hobune vankri ees.
Saime söögid telllitud ja tõepoolest pakuti lambalihast guljašši selliselt, et ma alles eelviimase veidi toorema tüki hammustamisel aru sain, et tegemist on lambalihaga (mida ma ei söö). Samal ajal veeresid kohviku parklasse ka usbekistanlase seltskonna autod, mille katustele kinnitatud kärud ja lauad ja muud kraam. Ise mõtlen, et huvitav töö. Kas lauad olid müüdava kauba väljapanekuks või ongi töö Moskvast laudu usbekistani vedada. Huvitav oli tema küsimus selle kohta, et kas me magame otse rataste kõrval. Siiski keeravad otsa ringi ning lahkuvad oma soositud kohvikust, ei tea kas me hirmutasime nad ära.
Kell 10 õhtul leidsime endale laagriplatsi teest eemal kasesalus, kust avaneb vaade eemalolevale maanteele ja päikseloojangust värvitud taevale. Kell 22:45 öörahu. Tänane läbisõit 1010 km.
No comments:
Post a Comment