Ärkasime hommikul kell 7 ja pakkisime kõik oma asjad rattale. Teised jäid meist magama kui tankisime paagi täis ja võtsime suuna Rustavi poole. Kella 9st jõudsime Rustavi Rahvusvahelisse Motoparki, kus on ühe boksi endale rentinud Saksa ettevõtte, mis korraldab tsiklimatkasid Gruusia mägedesse. Siiski ei olnud park veel avatud, kuid eile telefonis kuuldu põhjal lubasid enne lõunat sinna ikka ilmuda. Et aga mitte takistada reisi kulgemist ja teised meie järel ootama ei peaks, olime siiski varakult kohal. Kella 10ks hakkas sinna ikka inimesi juurde tulema ning üks tsikliga tööle tulnud kutt andis meile KTMi boksi suuna kätte.
Seal oldi meie tulekust teadlikud, kohe tehti värav lahti ning juhatati meid kohale. Ka telefonitsi ühenduses oldud sakslane oli meid vastu võtmas. Telefonis oli ta Ahti sõnul rääkinud nii aegalselt, et tundus nagu oleks rääkinud 70 aastase taadiga. Kohapeal silmast-silma rääkides ja neid omavahel rääkimas kuuldes, jäi aga hoopis mulje, et selline kõnemaneer oli tekkinud sellest, et ta nii palju Gruusias on viibinud ning kohalikku keelt kõneledes kohaliku aktsendi omandanud ja saksa keele unustanud.
Telefonis lubati, et kohapeal leitakse kindlasti mingi lahendus - uusi kette on mitu ja ehk saab mingid lingid kasvõi ükshaaval välja vahetada. Kiire keti pesu ja oli selge, et mõranenud ketilülisid on rohkemgi, kuid üks neist suurem. Boksis seisis üks hea varustatusega KTM Adventure, millel kett juba nende sõnul kulunud ning selle ketist võeti ketivõtmega lülid lahti ja pandi meie rattale. Keti lülid vajutati näpitsatega kokku, mis tundus meile veidi kahtlane, eriti just arvestades homme eesolevat Omalosse sõitu. Poiss räägib meile, et käib pidevalt Omalo tee peal tsiklimatkadel kaasas ja seal samas tee peal neid palju nii parandanud. Isegi homme on üles sõitmas. Panime ratta käima ja testisime keskhargi peal, et tõepoolest kett püsib koos, hammasrataste peal ja tundub, et käib kergemini ja vaiksemini ringi. Naljatame, et kui midagi juhtub, siis homme Omalo tee peal kohtume. Kiidan tema tehtud tööd ja küsin vaevatasu hinda. Ei, midagi ei soovi. Hmm, meil on ju vedelat valuutat Vana Tallinna likööri. Anname selle üle ja poisil tundus hea meel olevat. Lehvitame ja asume David Gareja kloosti poole teele. Kell on 11 ja vahepeal on saabunud sõnum, et teised liiguvad juba ka sinnapoole.
Rustavist ostsime 3 liitrit vett ja võtsime suuna paremale - sealt pidi lihtsalt kohe õige suunas saama. Korraga tegime suure 180 kraadise pöörde ja mingi hetk hakkas vastu tulema ainult Aserbaidžaani numbrimärgiga autosid. Jäime seisma ja jõudsime üksmeelele, et see ei ole õige tee. Hiljem kaardilt vaadates selgus, et piirini oli kõigest 22 kilomeetrit. Veidi pusserdamist Tarmo GPSiga ja saime õige teeotsa kätte. Maastik on kollane ja kohati saviselt punane. Mõnes kohas näeb veel loomakarju, kuid mida nad neil väljadel söövad, jääb arusaamatuks.
Mida edasi sõitsime, seda vähem tundus tee olevat tee. GPS oli mul näpu vahel ja muudkui juhatas, et minge aga edasi - teed, mille järgi orienteeruda aga ei paistnud kohati enam olevat. Kohtasime seal traktoristi, kes kinnitas, et olete õigel teel, hoidke aga sinna ja sinna. Ilm on aga väga soe, vesi jookseb mööda selga alla, ent sihtkoht tundub olevat mägede taga.
Jõudsime vahepeal teise kaardil märgitud kloostrini ja näen Tarmo sõnumit: "Kui saate, tooge vett!". Mnjah, siit ei ole enam kuskilt vett võtta - meie 3 liitrist on ka järel ainult 1. Väljas on 38 kraadi sooja. Pea aga lõhub veepuudusest, mis hirmus, lisaks teeb asja hullemaks väga kõvasti põrutav maastik. Suudan hoolimata peavalust GPSi lõpuks õige koha sisse panna ja selgus, et minna on veel 9 km. Olles sõitnud juba 30 km justkui mööda põldu, tuli vastu liiklusmärk, mis ütles, et otse minnes jõuame kloostrisse ja vasakule minnes saab Sagarejosse. Põnev - siin kuskil on veel teid, mida kaudu edasi saab minna. Märgi taga on Aserbaidžaan, tee ise on Gruusias.
Lahkudes hoidsime paremale ja sõitsime esimese külani, millel nimeks Udabno. Tõepoolest kohe küla servas on üks söögikoht, mille eest kaks tuttavat KTMi. Kosutasime ennastki poolakate avatud söögikohas, mis tundub siinkandis olevat ainuke. Söögivalik on väike ning hinnad veidi üle keskmise. Samas on siinkohas vist kõik nõus nautima jahedust ning ennast hachapuride, supi, õlle, Tarhuni ja veega kosutama.
Väljudes kohtasime gruppi itaallasi, kes olid üsna elevil kui nägid meie selja peale "Estonia" kirjutatud olevat. Naeratasid malbelt ja kiitsid meie tegevuse oma kehakeelega heaks. Rataste juures olles tegi üks meist pilti ja tuli oma pilti mullegi näitama. Kiitsin pilti, rebisin oma märkmepaberist tüki, kirjutasin sinna oma meiliaadressi ja palusin selle mulle ka saata (mis tema selle võõra inimese pildiga ikka teeb). Enne kui reisilt tagasi jõudsin, olid Ermanno pildid juba meilboksis olemas.
Lahkusime poole 3 ajal. Tee äärde jäid huvitavad järved - vasakul pool teed Kapatadze ja paremal Jikurebi.
Nüüd oli meie suund Omalo tee poole. Tee peal külastasime kahte kirikut ja ühte kindlust. Viimases kirikus oli Jumalat teenimas sõbralik teener, kes tundis huvi meie rataste vastu. Tuli välja, et 5 aastat tagasi oli temagi Tbilisis elanud ja vene mootorratastega ringi sõitnud. Nüüd kirjutab ta piiblit ümber, joonistab kausta juurde detailseid pilte ja püüab naiste peale mitte mõelda. Mängisime omavahel mõttega, et kui oleks tsiklitega kiriku ukse alla sõitnud, oleks saanud ehk vaese mehe tagasi ilmaliku ellu meelitada.
Enne hämardumist jõudsime Telavi poest osta makarone, vorsti, Gruusia leiba ning tee äärest tomatit, kurki ja arbuusi. Tegime järve ääres esimese isevalmistatud õhtusöögi. Maitses hästi. Kastsime end veel enne magamaminekut vette.
No comments:
Post a Comment