Ärkame kella 8 paiku, sest päike on juba kõrgel. Mõtlen endamisi, et täna on see päev, mil me lähme (loe: tuleb minna) üles Omalosse. Ees ootab 86 km sõit, mis peaks Google Mapsi järgi sõidetav olema 2 tunniga.
Oleme õhtul laagrisse jäänud Alazani jõe äärde. Jõgi on 351 km pikk ning saab alguse Kaukasuse mägedest ja voolab Mingacheviri reservuaari Aserbaidžaanis. Öösel käis keegi teiste telgi juures tikku küsimas. Hommikul on ka paar asjameest jõe kallast põhjalikult üle vaatamas. Saame teada, et tegemist on jõe ohtliku osaga, kus inimesi surmagi saanud. Eemal sööb lambakari eesotsas oinaga oma hommikusööki.
Eilsest õhtusöögist oli meilgi hommikuks midagi hamba alla panna jäänud. Sellest tuli omakorda väga vaikselt ja alandlikult osa saama üks väga kõhnakene emane koer, kellest näha, et ta on hiljaaegu kutsikaid imetanud. Esmalt sai ta kõhutäiteks hatchapuri jäägid, mis tuli talle viia meist eemale. Siis viisime arbuusitükke ning ühel korral kui läksin ma talle viima ja tahtsin tüki maha panna võttis ta mulle ootamatult selle juba käest vastu. Tarmo arvas, et tal on midagi silmal viga, vaidlesimeAhtiga vastu, et ei ole midagi viga - pupill ju paistab, lihtsalt silmaiirised on erinevat värvi.
Võtsime aega täna hommikul rahulikult hommikust süüa, rahulikult asju pakkida ja julgemad käisid vees ennast veel värskendamaski. Poisid kontrollisid oma rataste õlitaset ning Kiku otsustaski oma rattale õli juurde panna. Et ta aga seda kogemata liiga palju lisas, tuli osa sellest välja lasta ning lõpuks kujunes sellest ikkagi õlivahetus. Seda vaatasid pealt kaks mustlasest pisikest lambakarjust, kes ei püüdnud seda asja eestlaslikult kaugelt vaadata, vaid tulid just parasjagu nii lähedale, et oli veel ruumi liikuda rataste ümber. Vene ega inglise keelt nad eriti ei osanud, aga see ei takistanud neil meie kiivreid oma käte vahel imetlemast. Tegime koos pilti ja saatsin need ka tema telefoni, mille eest ta tänada oskas.
Koer oli selleks ajaks meiega juba nii harjunud, et magas tsiklite varjus ja lasi ennast selili olles sügada. Küsisime karjuste käest, et kas nad teavad seda koera? Jah, nimi on Chagrli. Kurb, et ta näljas on, kuigi tal nimigi lausa olemas. Hea, et vähemalt täna siis kõhu täis sai. Kui ära hakkasime minema, siis oli koer eriti meie ligidal - justkui paludes, et me ta kaasa võtaks :(
Käisime veel kiirelt poes, et oleks joodavat kaasas, sest tõotas tulla palav, pikk ja kurnav päev. BBC on siiski hinnanud selle tee 10 ohtlikuima tee hulka maailmas.
Alustasime sõitu Pshavelist Omalosse 11:30 paiku. Mnjaa, algus tundub üsna raske olevat - püüan tagaistmel vait olla. Siiski avaldan pausi ajal soovi, et ehk oleks võimalik teel kaljude poole hoida, mitte kuristiku poole, sest sealt paistab paarikümne meetri sügavuselt püstloodis seintega kaljude vahelt jõgi. Aegajalt tulevad ka autod vastu, kes samuti hoiavad kaljuseina poole, mistõttu tuleb mõned korradtsikliga väga ebamugavas kohas seisma jääda. Vahepeal tuli meile Tarmo jalgsi vastu - tuli järele suunatule klaasile, mis kukkudes maha oli jäänud, kuid keegi ole jõudnud sellest juba üle sõita.
Aegajalt tuleb läbi sõita mägijõgedest. Õnneks on põhi kivine, kuid servad kohati järsud, rääkimata vasakul õlal olevast kuristikust.
Siit on näha, kuhu lähme...
Vahetult enne Abano läbipääsuni jõudmist, otsustavad kõik rattad kuumusest, koormusest ja vähesest õhust keema minna. Veidi aega jahutust ja rattad on nõus edasi liikuma. Ei kujuta ette, mis kütusekulu on, kuid kütust hingame isegi sisse. Taamal paistab kurv, kus Kiku ja Kristi ratta korraks külili poetavad.
Vaade teisele poole kuru, kuhu suundume - üsna järsk laskumine, kus Tarmo järsul tagasipöördel ja järsul laskumisel veelkord ratta maha poetab.
Kell 16 ehk 4,5 tundi hiljem jõudsime Omalo alumisse külla. Sõidame ühe järsul nõlval asuva majani ja teeme seal kellegi kodus tagaaias õhtusöögi.
Peale õhtusööki hankisid Tarmo, Kiku ja Kristi poest hommikusöögi materjali. Ma uurisin seni öömajade tausta ja pesemisvõimalusi ning Ahti tegi pilti. Külas kohtasin kahte hollandlast, kes nädal aega seal juba ringi matkanud. Saime nende võõrustajatega jutu peale, et 5 lari eest saab ennast pesta. Teised läksid üles, me Ahtiga otsustame dušši kasuks. Kuni pesujärjekorras ootame, pakub perenaine huvitava maitsega rohelist teed ja ajame hollandlastega juttu. Kõrval mürab pereisa oma lastega muru peal.
Peale pesu sõitsime ülemisse Omalosse, kus sain kohaliku poisi käest teada, kus meie omad on. Küsimus oli lihtne arvestades, et läbiküla viis ainult üks tee - kas siit sõitis 2 tsiklit enne mööda? Jaa, sõitsid küll.
Sõitsime aga edasi kuni nägime ühe künka otsas Kikut lehvitamas. Selgus, et seal künka otsas peavad grusiinid olude sunnil juba neljandat päeva pidu - tulid piknikule ja ühe auto jahutus lõppes ära. Neid oli seal oma 25 ja meid võeti seal vastu sõbralikult - pakuti chachat, koduveini ja sooja teed. Esimest olla neil kaasa võetud 6 liitrit ja teist lausa 20 liitrit. Üks tüdruk mängis pilli ja laulis gruusia keels, teised laulsid kaasa ja pisike tüdruk, kes kõigile tulles "Hello!" ütles, tantsis. Ma jäin lõkke äärde magama, kuni Ahti mind üles ajas ja telki soovitas minna - grusiinid olid selle aja peale auto korda saanud ja lahkunud.
No comments:
Post a Comment