Söögikohas on teenindus kirgiisitari poolt sõbralik, kuid millegipärast toodi 5 söögiportsu asemel 6 portsu. Kristi viis selle tagasi ja selgus, et mingi salapärane devotška oli hiljem leti äärde tagasi tulnud ja veel ühe portsu tellinud. Mina see olla ei saanud, sest andsin selgelt tellimuse sisse, soovisin kohe maksta, tellimusele tõmmati ring ümber, maksin ning kordagi pärast seda tagasi leti äärde ei läinud. Läksin peale sööki hoopis kohaliku eesliga juttu tegema. Eeslid on kuidagi väga sümpaatsed loomad, sellised rahulikud ja pisikesed loomad (võrreldes hobusega).
Õhtu saabudes näeme silmapiiril mäetippe, mille taha päike kaduma hakkas. Peame tee ääres kinni, et plaani pidada. Otsustame, et sõidame edasi ja otsime ööbimiskohta.
Siiski ekslesime mingis asulas ööbismiskohta otsides ringi ning sõitsime trassilt mõned kilomeetrid maha. Leidsime mingi jõe, kuid selle kaldal käib ka vilgas tegevus ning privaatset kohta on võimatu leida. Kaotame sinna oma pool tundi kindlasti. Teeme otsuse, et otsime söögikoha, sööme kõhud täis ja jätkame sõitu kuni Vladikavkasini, seal kuskil viskame telgi maha ja hommikul lähme üle piiri. Öö on külm ja sooja on raske leida, kuigi kõik riided on kasutuses, eks väsimus tegi oma töö.
Pool 1 jõudsime Vladikavkazi, kus tankisime rattaid. Hoolimata osade soovist magama heita, tehakse otsus edasi piirini sõita lootuses, et see on avatud. Et siis saame Gruusia poolele üle ja otsime piiri ääres asuvates mägedes ööbimiskoha ja hommikul saame juba Gruusias parema ööbimiskoha otsida. Julgen vaikselt arvamust avaldada, et väsinuna pole mõistlik tsikliga sõita ning mägedes on öösel üsna raske sõita ja veel raskem ööbimiskohta leida. Ei, otsus jääb kehtima.
Tanklast väljasõites sõidame meie rattaga kogemata punase tule alt läbi (sest paremale keeramise jäme nool jättis mulje suurest rohelisest tulest) ja kohe oli ka politsei kannul. Lasi siiski meid minema - ju mõistis meie väsimust ja tähelepanematust (noh tegelikult nad nii ilusti just ei väljendunud). Sõit Vladikavkazist piirini oli mu jaoks selle reisi kõige raskem - lenksus väsinud juht, ise ka külmanud, ümberringi on kottpime, tunnen läbi pimeduse, et ümberringi on mäed, aga tulede ees suudan näha vaid piirile viivat kruusateed.
Kell 3 jõudsime piirile ning õnneks oli piir ka avatud. Vene poolel võeti meid vastu tuttava irrogantsuse ja ülbusega, seevastu Gruusia piiriületuspunkt tervitab meid oma sooja ja sõbraliku teenindusega. Kell 4 öösel jõuame Gruusiasse.
Esimene linn kohe piiri ääres on Stephantsminda, mille serval pisike küla Gergeti. Sõidame läbi küla pisikeste majade vahel olevast kitsast tänavast kuni agaramate tsiklistide jaoks mäenõlv järsuks muutub. Meie jäime allpool seisma ning leidsime ainsa enamvähem sileda ja mitte väga kaldus pinna. Tundub nagu oleksime mingi mäkkke viiva raja peal. Pimedas on kuulda, et kohe kõrval voolab suur oja. Telki üles pannes näeme, et alt külast tulevad pimeduses inimesed meie poole ning lehmad nende kannul. Küsime viisakalt, et kas siin telkida võib? Imestavad, et siin ja telkida?! Ei no võite küll, aga üleval pool on ilusamaid kohti. Paluvad telgid panna rohkem tee serva, sest seda teed kasutavad lehmad. Silmad sulguvad 4:30.
No comments:
Post a Comment