Kuigi mulle tundus, et täna hommikul oleks võinud kauem magada, siis olid kõik Omalos saanud piisavalt puhata ja askeldasid juba kella 8st telgi ümber või ratta kallal, Tarmo oli isegi kella 7st üleval. Kasutasin juhust, et vesi on siinsamas kõrval ja pesin jääkülmas jões juukseid - muidu tundunuks see hirmus tüütu, aga pärast 4 päeva veeta aga lausa luksus. Juuksed said viimati pesu laupäeval ja täna on juba neljapäev - tavaliselt peseksin üle päeva, aga reisi ajal tuleb ennast ümber häälestada. Kiku kasutas aega ratta siduri timmimiseks, Kristi toimetas hommikusöögiga ja kuivanud pesude kokkukorjamisega, Tarmo pani telki kokku ja Ahti tegi ümbrusest pilti ning sai muu hulgas pildile ka ühe uudishimuliku ent umbuskliku kaukaaslase kutsika.
Võtsime suuna Vardzia koobaslinna poole. Et me siiani ei olnud üheski veinikeldris käinud ja olime samas kuulsast veinipiirkonnast Alazani jõe orust lahkumas, vaatasime tee ääres hoolikalt silte kuni silma jäi Chateau Mere silt kohe Telavi lähedal. Tegemist oli tõepoolest veinikeldriga, kuid põhirõhk oli siiski Prantsusepärasel restoranil. Meid võeti külalislahkelt vastu, kuid sisenemisel jäid suure laua taga istunud mehed vaikseks, sest me nägime selles kohas tõesti veidi sobimatult ebamaised välja. Nende jutust kostus nii vene, inglise kui gruusia keelt ning tundus, et tegemist on tõsiste ärimeestega, kes pea kogu oma söögi järele jätsid. Meie aga tellisime sommeljee soovitatud kohalikku veini, mis tõesti maitses hästi. Et ma menüüst pannkoogid üles leidsin, tellisime ka need kõigile. Nii nirusid pannkooke pole Eestiski kuskil näinud - pisikesed, minimaalse täidise ja kaunistuseta, aga noh tegelikult me olimegi just hommikust söönud. Siit tuleb kõige selle reisi kõige suurem arve ja kõige väiksem kõhutäis, aga vähemalt saame veinikeldri külastamise linnukese pojakese kirja.
Pool tundi peale söögikohast lahkumist hakkab meie ratas tõrkuma st tunda on, et bensiini ei tule peale. See ei ole midagi sellist, mille tuvastamiseks läheks kaua aega ja mida kohapeal kohe parandada ei saa - Kikul on lisa bensupump kaasa võetud, sest seda on juba ennegi ette tulnud. Kiku vaatas kohe enda ratta ka üle ning kui Tarmo sai Ahti bensupumba vahetamist vaadates nipid selgeks, läks temagi oma ratast vaatama - siis oli selline vaade, et kolm ratast tee ääres, kõigil oleks nagu midagi viga. Veoautod sõitsid mööda ja lasid kõik tervitamiseks signaali! Meid üldse tervitatakse kas signaaliga, lehvitamisega või tulede vilgutamisega, millest viimane algul segadusse ajab - oleme me ju harjunud, et nii hoiatatakse politsei eest. Viimane aga meid ei tüüta, ühes kõige pisema küla tanklas tuli küll juurde ja küsis kas meil on kõik korras? Jah, kõik on parimas korras. Samas poes saame memmedele seletada kust tuleme ja kuhu läheme. Oiii, kui palju kilomeetreid, no olete te ikka tublid, saame tagasisideks.
Poole viie ajal jõudsime Tsalkasse, kus leidsime esialgu kahtlasena tunduva söögikoha, kuid senine Gruusia praktika on näidanud, et ükskõik kui kahtlane söögikoht ka ei tunduks, söögid on alati head. Tellisime juba endale lemmikuks saanud odžahurit ehk praekartuleid lihatükkidega. Kõrvale muidugi ohtralt salateid. Toome vahepeal kõrvalt pagarist saia, aga et see on nii värske ja soe, ei suuda vastu panna, vaid sööme salaja sedagi. Selles söögikohas lõi eriti välja see kuidas saiaga ekstra raha tehakse - küsitakse, kas saia tahate, no hea küll. Pärast arvet tasudes aga avastad üllatusega, et selle eest võetakse eraldi tasu - selles kohas kõige rohkem kui kuskil mujal - 2 lari nägu, kuigi leivakorvid on kõigile ühised.
Peale sööki pingutas Ahti "mööda maad" lohiseva keti ära ja võtsime uuesti suuna Vardzia poole. Kristi hüppas poest läbi ja ostis ühiseks õhtusöögiks külmutatud hinkaale ning tee äärest virsikuid ja viinamarju.
Sõitsime läbi pisikeste külade, kus lapsed olid jooksnud tee äärde, et meile lehvitada. Kui ühest külast välja sõitsime, olid järgmises juba lapsed tee ääres lehvitamas. Muidugi lehvitame hoolega vastu. Eks kolm tsiklit teevad omajagu häält ning nii on meid kaugelt kuulda. Siinkandis eriti peale turistide keegi tsiklitega ei sõida, seetõttu on nad siin omaette vaatamisväärsus.
Varsti peale õhtusööki aga tundsime kuidas ilm muutus järsult jahedaks - seda kinnitas ka Tarmo ratta termomeeter - kõigest 13 kraadi. Tuul tõusis ja hakkasime otsima öömaja - oli selge, et Vardziasse me täna ei jõua kui tahame kuivalt kohale jõuda. Pole aga mõtet ennast ilmaaegu märjaks teha, pealegi pole meil kiiret.
Jõudsime tänase päeva õhtuks Paravani järveni ning selle kaldal kulgevat teed mööda sõites otsisime kohta, kust saaks järvele lähemale. Lõpuks läks tee ise nii järvele lähedale, et sai järve äärde ka tee olemasoluta - ikkagi enduro rattad ju. Järv ise oli selline kahtlane mudane ja libeda veega, keegi ei tahtnud seal isegi käsi pesta. Sõitsime mändide alla ning sinna sättisime ka telgid. Üsna pea tõusis tugev tuul, läks pilve ning hakkas müristama ja välku lööma. Kiku tegi soojendamiseks lõkke üles, kuid see suure tuule tõttu väga sooja ei andnud. Kui ma kell 21 telki magama läksin, siis Kiku ja Kristi koos Tarmoga jäid minust maha hinkaale keetma, Ahti juba selle aja peale magas.
No comments:
Post a Comment