Sõbrad olid Gruusia reisi planeerinud juba 2012. aasta Musta mere reisist saati. Laias laastus on enne reisi planeerimist vaja teada sihtkohta ja reisijaid. Et Gruusia kui sihtkoht oli paigas, oli algusest peale kindel seisukoht, et õrnema poole esindajaid kaasa ei võeta. Tahavad võibolla mugavamaid tingimusi ja segavad igasugust otsustamist - kui palju sõita, kus ööbida, kui palju peatusi teha, kus süüa jne. Ühest varasemast reisist oli seesugune kogemus olemas. Minu panus selle reisi planeerimisse piirdus Kaukasuse regiooni kohta paberkaardi hankimisega.
Siiski selgus reisi planeerimise käigus, et üks sõitjatest Krister aka Kiku tahab oma elukaaslaase Kristi kaasa võtta. Teine sõitja Tarmo tahtis selle peale ka oma elukaaslase Kaire kaasa võtta, aga talle ei antud töölt 3 nädalaks puhkust.
4. juulil sain kirja, kus kutsuti Tartu Noortetuuri rattadistantsi turvamisele. Lugesin kirja läbi ja otsustasin, et jätan seekord vahele, küll neid turvajaid leidub. Siis tuli aga teisest allikast otse korraldajalt palve, et ehk saaksin ikka tulla. Kui nii hädasti vaja on, siis ikka lähen appi. 8. juulil toimunud võistlusel kohtasin Tarmot ning vaatasime koos ratta komplekteeritust üle kui ta niisama mainis, et nii suured kohvrid said, et ei teagi midagi sinna sisse panna. Ma siis tögasin vastu, et noh võib ju mu asjad sinna panna ja sadulal ju ka väikse ruumi leiaks. Selle peale ütles ta, et tema poolest võin ma vabalt tulla. Oot, ära nüüd sellise asjaga nalja tee, tegelikult ka mõtled nii? No tule. Samal õhtul küsisin kolmandalt reisisellilt Ahtilt, et kas ta on ka minu tulekuga nõus. No tule, pole selle vastu kellelgi midagi.
Siis läks rabelemiseks - järgmisel hommikul viisin viisataotluse Oikumena reisibürosse sisse. Et teised olid saanud transiitviisa tavapärase 3 päevase läbimise asemel 5 päevase erisusega, siis tähendas see viisataotluse esitamist Gruusia saatkonna Tartu konsulaaresindusse, sest Tallinna oma ei olnud antud erisust lubanud. Konsulaaresindus Tartus võtab vastu vaid kolmapäeviti ja väljastab viisasid reedeti ning vormistamiseks kulub 5 päeva. Mina aga olin oma taotlusega laua taga just kolmapäeval ja reisi alguseni oli siis veel 11 päeva ja võimalikke tähtaja sisse sattuvaid reedeid ainult 18. juuli ja ilma kiirviisa tasuta tähendas see, et taotlus pidi loetud minutite jooksul konsulaaresindusse jõudma. 17. juulil siiski tuli vastus, et võin oma viisale järele minna. Et reisi esimese osa kuupäevad olin jaanuaris puhkusegraafikusse huupi pannes täppi pannud, küsisin veel ühe lisanädala tööjuurest puhkust juurde. Kiire ettevalmistus võimalike soovitud külastuskohtade osas tehtud ja reis võiski alata.
No comments:
Post a Comment